Universum hoiab

Tahtsin kirjutada postituse, kuidas heas tuules positiivses suunas seilan, aga kohe miskipärast tekkis selline tunne, et tahaks üle õla sülitada või vastu puitu koputada või miskit kolmandat, et mitte olukorda ära sõnuda. Kas see on eestlastlik? Ära jumala eest ütle, kui sul hea on või hästi läheb, siis kitsi Fortuuna kohe vaatab, et kuule, ohoh, sellele sai nüüd küll natuke liiga palju. Riibume kulbiga vahu pealt ära.

Ühesõnaga – olen nädal aega töötanud uues kohas, uuel ametil. Ühes väga meeldivas söögikohas juhatajana. Kodu lähedal. Toredas kollektiivis jällegi. Nii, et tunnid lendavad käes ja päevad sõuavad õhtusse kiiresti. Alustasin algusest ja hea tundega ning esimene nädal sai mööda nii ludinal, et ei saanud arugi.

Vana töökohaga oli üleelmisel nädalal ka reede õhtul väikene pidu. Pidasime koos K.-ga mõlemad kõnet, sest ka temal oli juhuse kokkulangemise tõttu viimane päev. Mina, veel üks preili ja kolmteist meest. Ei saa öelda, et ma seda igatsema ei jää. Väga soe ja südamlik oli, eriti kõigi lahkujatega ükshaaval hüvasti jätmine. Iga kord kiskus pisara silma ja kuigi ega see minu puhul nüüd mingi superüllatus ei ole, et südant särgikäisel kannan, oli ikkagi… nukker. Magus valu. Kurb on minna, aga samas on hea meel, et oled tähendanud teistele midagi ja nemad sulle. Eriti R., kes õhtu otsa minuga plärtsus, nagu tema huumorisoonega kooskõlas, aga kui ära läks, siis kallistas kõvasti ja ütles, et mind jäädakse igatsema. Pagan, isegi praegu hakkab ikka kurb.

Samas tean, ei maksa nii traagiline olla. Täna olin tööl ja juba käisidki K. ja H. seal lõunat söömas. Itsitasid veel, et ma raudselt istun fesaris. Istusingi. Aga seal on ka töö! Üritused, päevapakkumised, töötajate chat. Facebook, sa võtad mu elust veel suurema osa. Samas pean ütlema, et olen tööd vihtunud nii, et õhtuks on Instagram, Gmail ja muu täiesti läbivaatamata. Ja mida vähem neile tähtsust pöörata, seda vähem nad olulised tunduvadki. Saab hoopis päriselu ja pärisvärki.

Hakkasin ju baarmeni kurstustel ka käima! Preili Kriimsilm varub endale järgmist elukutset. Väga lahe teema minu arvates. Ja eile õhtul viis tee pärast õhtusööki juhuslikult ka baari nimega Sazerac (she drinks… oh noes!), kus oli väga vähe kliente ja seega sain baarmeni käest küsida sada erinevat küsimust, näha läbipaistvat konjakit (vot sellist), maitsta baarile nime andnud kokteili ja nuusutada eriti suitsust Mezcali, mida pimetestis üsna tõenäoliselt viskiks peaks. Huvitav ja imeline maailm küll. Viie aasta pärast lähen ja panen mõne ülemaailmse võistluse näiteks kinni. Või varem.

Ausalt… praegu on selline tunne, et tahaks juba homme tööle minna. Väga normaalne, eks? On. Aga olgu. Peabki tuttu minema hakkama. Olgu öö hea ja uni mahe ja unenäod seikluslikud.

Advertisements

Sügis ja sünnipäev

Mulle meeldivad kõige rohkem helehalli taevaga päevad. Teate küll, selline taevas, mis on ühtlaselt hall, aga sul on kindel tunne, et sealt vihma ei tule. Rahulik ilm. Pretensioonitu ilm, kus ei ole sundust midagi kindlat teha. Mitte selline „lähme randa, peab õues olema“ suveilm, vaid „jalutame, loeme kodus raamatut ja teeme aeglaselt süüa“ ilm. Sellised päevad on natuke müstilised, ilmselt see sama rahu tunne. Korraks on justkui maha võetud see “pean saama, pean olema, oot, mida ma tahangi” olukord.

Sain nädalavahetusel kolmkümmend. Oli ka üsna hall päev, aga kirsiks tordil muidugi Kalamajas toimuv jooksuvõistlus, mis ka minu peas ilmselt halli juurde tõi 😀 Hööhöö, nali, mul ei ole halle karvu. Mitte et see nüüd mingi eriti vapustav tõik oleks. Perekonna õhukese ja kortsudele kalduva naha olen ikka pärinud (mille vastu nüüd igasugu the Ordinary tooteid jälle tellisin – seda võib hakata sõltuvuseks nimetama…). Igatahes, sain vanaks ja peomeeleolu käis sellega natuke käsikäes, nimelt pabistasin meeletult. Terve see trall ligipääsemise ümber alustas õhtut närvilisel noodil ja ma avastasin, et kuigi laval võin ma vabalt tähelepanu keskpunktis olla, tundub sama asi sõprade keskel meeletult keerulisem. No nagu et tahaks pigem laua alla pugeda, kui vaadata, kuidas kõik mind vaatavad, kui viktoriini küsimusi ette loen. Arvan, et teistel oli tore, aga mina säbelesin meeletult inimeste vahel ringi ja ei suutnud keskenduda. Jälle emasse. Lõpuks, kui kella 23 ajal peopaigas juba korraline üritus algas, rahunesin maha ja lasin end paari rummikokteili ja vana tallina pitsi saatel vabaks. No ja siis ikka kella viieni hommikul. Pühapäeval magasime ja sõime. Such is life.

Kingitusi sain selliseid, et olen nüüd põhihipster valmis: mul on Rainsi seljakott, Woolishi kimono ja Klean Kanteeni metallist joogipudel – kui see pole starterkit, siis mina ei tea, mis on. Üldse olid kõik kingid viimasepeal, kuna tellisin nad üsna täpselt. Tänapäeval on ju olemas selline koht nagu Giftster, mille abil saab enda soovid teatavaks teha kõigile külalistele. Jääb ära arvamismäng ja möödapanek. Minu arvates tõeliselt imeline leiutis. Mis muidugi ei tähenda, et ma ei saanud ka fidget spinnerit, Maalehte ja Maxima poekotti, mille üle samuti ERITI rõõmus olen 😀

Kõik on uus septembrikuus. Ma ei taha veel küll enne õhtut hõisata, aga ka töörindel hakkavad uued tuuled puhuma. Sellised tuuled, et ma ei pea enam tööle kõndimiseks eriti üle 500m kõndima. Kuniks aga lepingul veel allkirja pole, ma rohkem sellest ei jutusta. Igatahes… ask and you shall receive, veel ükskord. Ja teiste asjadega on nii, et enne ei saagi aru, mis sul on, kui teda enam ei ole. Ja siis kui jälle on, siis oled tänulik. Ühesõnaga – ma olen veidi liiga kriitiline inimene, kes kaldub… vigu otsima.  Kõiges. Arenemiskoht, arenemiskoht. Muidu on hea tunne küll. Viimasel ajal on ilm soe, sõidan rattaga koju ja nuusutan sügise lõhna. Töö juures õitsevad laual veel eelmisel nädalal kingitud roosad gladioolid ja kodus seisavad ka igas mõõteanumas lõikelilled (jah, mul on ainult ÜKS lillevaas). Päris idülliline. Headel hetkedel on hetkes elamine kerge, raskematel raske. Selliseid mõtteteri lendab minu varukast täiesti tasuta paremale ja vasakule, võtke heaks, ma ei keela… 😀

Ja lõpetuseks: üle tänava majja kolisid uued inimesed, kellel on toas palju potililli, seinas mingi lahe maal ja aknad pidevalt avatud. Nad tunduvad toredad. Enne elas seal keegi, kes vist istus terve aja pimedas ja siis ta enam seal ei elanud ja mina harjusin ära, et võin kodus teha, mida tahan. Noh, nagu paljalt ringi käia või nii. Ei tea, kas peab uuesti ümber harjuma?

autumn
Kui sügis oleks tüdruk, siis ta oleks selline akvarellpehme

 

 

 

Jõehobu “Ja mis siis?”

Mäletate seda multikat? Mis iganes juhtus, keeras jõehobu teist külge ja ütles: “Ja mis siis?” Tõesti, mis siis? Mis siis, kui juhtubki see, mida sa kartsid? Mis siis, kui su ülemus karjubki su peale? Mis siis, kui sa võidadki selle lotovõidu? Mis siis, kui sa pingutad elu eest, et selle Tartu rongi peale jõuda, jooksed keel vestil Baltasse ja näed… et rong hakkab napilt enne seda, kui sa esimese ukse juurde jõuad, minema veerema?

Tahaks korraga meeletult palju igasugu asju kirjutada, nutta ja naerda korraga. Lugesin Murca blogi ja inispireerusin – tahaks terve oma hinge kuidagi siia välja puistata ja tahaks ka osata nii hästi end väljendada. See lugemine kuidagi tuletas mulle meelde, et jah, ma ju hindan lugemist ja kirjutamist ja ka MINA tahan seda teistele pakkuda. Kuhugi tahaplaanile on see loomepalang vajunud, “ah mis mina” mõtted vallutavad maid, ja olgem ausad – ma olen ju laisk. Või noh – mõtle, kui palju peab tegelikult vaeva nägema, et midagi pikka ja veidikenegi mõistlikku ja head kirjutada? Ja mis siis, kui see ei uju, vaid vajub põhja? Või veel enam, aga mis siis, kui ta ujub? Ma olen küll juurelnud, et kas hirm läbi lüüa on tegelikult isegi takistavam faktor, kui hirm läbi kukkuda. Võib ju nii olla? Igatahes, tahaks lihtsalt hädaldada, et “olen täiskasvanu ja käin täiskavanu tööl ja mul ei ole aega enam neid unistusi heietada ja tegutseda selles suunas, et ma oleksin millegi looja”. Aga see on ju jama. Selle asemel istun ma peale tööd tunde nutitelefonis ja ei tee midagi tarka. No nagu ma rääkisin eelmises postituses. Sotsiaalmeedia ja alkohol – minu sõltuvused.

Kohe tegelikult tekib selline kaitserefleks, et tahaks selle lause järele kirjutada lauset “oi, ärge saage valesti aru, ma ei ole mingi alkohoolik”, aga … aga fuck it, sisemine mainekujundaja, ole vait ja võta päev vabaks. Mulle väga meeldis Ykinna postitus sellel samal teemal – On the occasional act of getting drunkMinul muidugi sellist trumpi panna ei ole, et mul mingi metsikult vastutusrikas elu oleks muidu (mind you, eks ta sinnapoole kisub ikka), aga jällegi – ma olen ikka kõva kontrollija peas, seega seda see alkohol ikka lahti harutab. Eile oli üks väga lahe jõulu/valentini/parem-hilja-kui-ei-kunagi pidu ja seal rääkis üks geneetikaga kursis naine, et sõltuvuskäitumise geenid on ikka põnevad asjad ja leidub inimesi, kellel ei tekigi asjadest… ütleme, tugevaid tundeid ükskõik, mis asja vastu. Ja vot, siis on teisi. Mõned sõltuvused on lihtsalt sotsiaalselt aktsepteeritavamad kui teised – kohv/energiajook vs näiteks MDMA ja alkohol vs suhkur ja rasvad. Onju? Aga igatahes, eile oli pidu ja täna on mul pohmell ja sealt need suured tunded jälle tulevadki, mis mind kirjutama panid. Kohe hakkas nagu välja tahtma see jutt.

Aga et keerdkäiguga postituse pealkirja juurde tagasi jõuda – “mis siis” on üks hea küsimus. Selline zenbudistlik värk, mõtteharjutus. Ma ei taha kohe mingi väga hullu lauset siia panna, aga, ütleme – te lähete lahku. No ja mis siis? See teeb haiget, see on valus väga kaua aega, aga… ükskord läheb see elu ikka edasi. Või… või noh, sa said endale alalise südamevalu, aga see on ka sinu enda oma. Kuidagi nagu. See mõte sai tegelikult alguse sellest, et minu enda ellu on tekkinud uus inimene, kes pakub mulle väga palju uut ja huvitavat. Tal on selline karm iseloom, mis muutub minuga koos olles ja minu suhtes alati hästi pehmeks, aga vahel ikkagi on kuidagi… tahtmatult karm. No nagu ei oska enda tundeid päris õigesti reguleerida – no et kui sul on endal paha tuju, siis sa peaksid aru saama, kust see tuleb, aga mitte teiste tuju halvaks tegema. AGA – ma hakkasin mõtlema, et mis siis? Ok, see jutt tundub rappa kiskuvat, aga mu point on see, et me (kõik) ja mina (eriti) elame tihtipeale natuke nagu vati sees. Ok, ja jumal tänatud ka selle eest, aga vaat, kui juhtub siis selliseid konflikte ja karjumisi näiteks, siis kõik hirmsasti põeme seda ja ikka pigem püüame vältida. Vot selle kohta ma tahtsingi öelda, et.. aga mis siis? Mis siis, kui ta ütlebki mulle halvasti? Esiteks, mina ei pea seda nii võtma, ja teiseks, ma näen, et ta ei tee seda meelega, ja kolmandaks, mul on võimalus sellest õppida. Mul on võimalus näha teistsugust tunderegistrit. Et kui inimesed nagu ei karda konflikti astuda (muidugi peaks see olema asja pärast, mitte niisama kius), siis tegelikult on see suur õppimiskoht. Meil on töö juures üks teatud isik, kelle pärast, nagu ta mulle ütle, on üks teine isik läbi lugenud kaks raamatut läbirääkimiste teemal – just. Et kuidas saada sotti ja kasu konfliktiolukorrast. Vot nii. LOOMULIKULT saan ma aru, et kui sellised olukorrad korduvad, ei muutu  ja mustriks saavad, on olemas igaühel ka murdumispunkt, aga selle murdumispunkti kaugemale lükkamine ongi üks huvitav tegevus. Ei ole nii, nagu mul, et kui see teatud isik ühel koosolekul läbi lillede ütles, et ma olen ebakompetente lollpea, siis üritasin terve ülejäänud koosoleku ainult kramplikult mitte nutma hakkamisega tegeleda. Ja tema eesmärk, mis ta selle lausega teha tahtis, sai kuhjaga täidetud. No ma ei saa öelda kohe täna, et nevermore, aga aegamööda see teras siin karastub.

Ja mis siis?

Süda varruka peal

Ma viimasel ajal mõtlen selle üle, et kas ma olen liiga emotsionaalselt aus inimene. Tahan aru saada enda tunnetest ja vokaliseerin neid siis nii, et tundub, justkui jagaksin oma trumbid laiali. Aga mulle ei meeldi mänge mängida, üldse mitte, mitte siis, kui see on minu jaoks oluline. Igasugused (võimu)mängud on omal kohal, kui nende eesmärk ongi mäng ise – flirtimine või niisama ajugümnastika, aga kui rääkida suhetest ja tunnetest, peaks mu arvates võimalikult aus olema. Ja siis tuleb AGA – psühholoogiliselt koorid sa ennast paljaks ja annad teisele inimesele võimupositsiooni. Ta ei PRUUGIGI tahta seda ära kasutada, aga tal on nüüd parem võimalus seda teha ja ta võib seda ka teha täiesti tahtmata.

Hea annus saladuslikkust muudab sind teiste jaoks mitmes mõttes atraktiivsemaks. Just. Nii et kui ma mõtlen erinevatele indiviididele, kes mind intrigeerivad, siis see ongi ju see osa, mida ma neist ei tea, mis mind paelub. Eksju? Seega mille kuradi pärast ei oska ma ise selline olla. Tunnen end justkui kutsikas, kes liiga palju saba liputab, selmet olla kass, kes kõnnib omapäi. Nagu nõiaring. Ära anna ennast nii kergelt ära, ära ütle ‘jah’, ütle vahel natukene ‘ei’ või ‘vaatame’. Muidugi ütle ‘jah’, kui sa seda tahad, aga ära siis pärast mõtle, et miks ma siis ‘ei’ ei võinud öelda.

Selline people pleasing harjumus on mul olnud väga ammusest ajast. Aga muidugi see ausus ja ‘jah’ ütlemine vist ei häriks mind nii palju, kui ma mees oleks. Mumeelest meeste puhul on otsekohesus vägagi ligitõmbav. Mine figureeri. Kuhu maani võib end turvaliselt ära anda ja kellele päriselt, lõplikult?

Ja mida teha nende asjadega, mis pimedas keldrinurgas konutavad?