Sügis ja sünnipäev

Mulle meeldivad kõige rohkem helehalli taevaga päevad. Teate küll, selline taevas, mis on ühtlaselt hall, aga sul on kindel tunne, et sealt vihma ei tule. Rahulik ilm. Pretensioonitu ilm, kus ei ole sundust midagi kindlat teha. Mitte selline „lähme randa, peab õues olema“ suveilm, vaid „jalutame, loeme kodus raamatut ja teeme aeglaselt süüa“ ilm. Sellised päevad on natuke müstilised, ilmselt see sama rahu tunne. Korraks on justkui maha võetud see “pean saama, pean olema, oot, mida ma tahangi” olukord.

Sain nädalavahetusel kolmkümmend. Oli ka üsna hall päev, aga kirsiks tordil muidugi Kalamajas toimuv jooksuvõistlus, mis ka minu peas ilmselt halli juurde tõi 😀 Hööhöö, nali, mul ei ole halle karvu. Mitte et see nüüd mingi eriti vapustav tõik oleks. Perekonna õhukese ja kortsudele kalduva naha olen ikka pärinud (mille vastu nüüd igasugu the Ordinary tooteid jälle tellisin – seda võib hakata sõltuvuseks nimetama…). Igatahes, sain vanaks ja peomeeleolu käis sellega natuke käsikäes, nimelt pabistasin meeletult. Terve see trall ligipääsemise ümber alustas õhtut närvilisel noodil ja ma avastasin, et kuigi laval võin ma vabalt tähelepanu keskpunktis olla, tundub sama asi sõprade keskel meeletult keerulisem. No nagu et tahaks pigem laua alla pugeda, kui vaadata, kuidas kõik mind vaatavad, kui viktoriini küsimusi ette loen. Arvan, et teistel oli tore, aga mina säbelesin meeletult inimeste vahel ringi ja ei suutnud keskenduda. Jälle emasse. Lõpuks, kui kella 23 ajal peopaigas juba korraline üritus algas, rahunesin maha ja lasin end paari rummikokteili ja vana tallina pitsi saatel vabaks. No ja siis ikka kella viieni hommikul. Pühapäeval magasime ja sõime. Such is life.

Kingitusi sain selliseid, et olen nüüd põhihipster valmis: mul on Rainsi seljakott, Woolishi kimono ja Klean Kanteeni metallist joogipudel – kui see pole starterkit, siis mina ei tea, mis on. Üldse olid kõik kingid viimasepeal, kuna tellisin nad üsna täpselt. Tänapäeval on ju olemas selline koht nagu Giftster, mille abil saab enda soovid teatavaks teha kõigile külalistele. Jääb ära arvamismäng ja möödapanek. Minu arvates tõeliselt imeline leiutis. Mis muidugi ei tähenda, et ma ei saanud ka fidget spinnerit, Maalehte ja Maxima poekotti, mille üle samuti ERITI rõõmus olen 😀

Kõik on uus septembrikuus. Ma ei taha veel küll enne õhtut hõisata, aga ka töörindel hakkavad uued tuuled puhuma. Sellised tuuled, et ma ei pea enam tööle kõndimiseks eriti üle 500m kõndima. Kuniks aga lepingul veel allkirja pole, ma rohkem sellest ei jutusta. Igatahes… ask and you shall receive, veel ükskord. Ja teiste asjadega on nii, et enne ei saagi aru, mis sul on, kui teda enam ei ole. Ja siis kui jälle on, siis oled tänulik. Ühesõnaga – ma olen veidi liiga kriitiline inimene, kes kaldub… vigu otsima.  Kõiges. Arenemiskoht, arenemiskoht. Muidu on hea tunne küll. Viimasel ajal on ilm soe, sõidan rattaga koju ja nuusutan sügise lõhna. Töö juures õitsevad laual veel eelmisel nädalal kingitud roosad gladioolid ja kodus seisavad ka igas mõõteanumas lõikelilled (jah, mul on ainult ÜKS lillevaas). Päris idülliline. Headel hetkedel on hetkes elamine kerge, raskematel raske. Selliseid mõtteteri lendab minu varukast täiesti tasuta paremale ja vasakule, võtke heaks, ma ei keela… 😀

Ja lõpetuseks: üle tänava majja kolisid uued inimesed, kellel on toas palju potililli, seinas mingi lahe maal ja aknad pidevalt avatud. Nad tunduvad toredad. Enne elas seal keegi, kes vist istus terve aja pimedas ja siis ta enam seal ei elanud ja mina harjusin ära, et võin kodus teha, mida tahan. Noh, nagu paljalt ringi käia või nii. Ei tea, kas peab uuesti ümber harjuma?

autumn
Kui sügis oleks tüdruk, siis ta oleks selline akvarellpehme

 

 

 

Advertisements

Lävepakul

End of history illusion. Ajaraiskamine. Aja veetmine. Aja tunnetamine.

Ma ikkagi lähen varsti töölt ära. Rääkisin ülemusega ja ütlesin, et sedasorti mammutprojektid ja laialihargnemine läheb käest ära. Mulle meeldiks veidi hoomatavam värk ja sisu, mis mind huvitab. Ta sai aru ja oli nõus. Ta oli nii mõistev, et ma mõtlesin, et kuidas see võimalik on?! Leppisime kokku, et ta otsib minu asemele inimese ja siis ma proovin talle aegamööda asjad üle anda. No KUI hea?

Olen kuidagi liminaalses hetkes. Jälle tundub, et miski hakkab seljataha jääma ja miski on justkui ees, võimalusi on palju, mis terendavad ja vilguvad, kuigi ükski neist ei paista päris täpselt kätte. Sügis… Pidavat olema tavapärane, et sügise algul vahetavad paljud inimesed tööd – kas see on meile kooliajast sisse jäänud “uue aasta” tunne? Paistab küll nii. Suvi saab läbi ja tuleb hakata jälle justkui midagi tõsisemat tegema, paksemalt riidesse panema, rohkem sööma kas või. Aga inimesed, kes elavad peaaegu muutumatus kliimas? Kas nende jaoks on ka olemas tsüklid või on kõik justkui üks pikk otsetee? Võib-olla mingi keerlev spiraal, millel siiski mingi hoomatav tsüklilisus? Mina tunnen, et ma tahan end kogu aeg uuesti luua. Öelda, et – vot SIIN on algus. Siit hakkab pihta. Mingi loll komme, mis väljendub ka näiteks toa ümber tõstmises ja soengu vahetamises. Nüüd on uus energia, nüüd on teistmoodi, nüüd on kõik uus. Septembrikuus?

Tellisin endale Bookdepositoryst kaks raamatut. Tegelikult kolm. Aga kaks raamatut olemise kohta: The Little Book of Hygge, autoriks Meik Wiking, ja The Wonderful Weekend Book, autoriks Elspeth Thomson. Kolmas siis tegelikult juba postkontoris ootav The Savoy Coctail Book. Esimene ja viimane raamat tänu Artfulreaderile, kelle eluolemist ma imetlen – naine loeb, teeb kokteile ja õmbleb riideid. Täiesti ideaalne kombo, noh. Mis paneb mind mõtlema omakorda, et baarmeni ja sommeljee koolitus oleks täiesti midagi down my alley. Eksole. Hinnad ainult on ka päris huvitavad. Hakkasin guugeldama ja mingi kümnepäevane kursus maksab 400 eurot + KM. Röövimine päise pääva aal. Samas leidsin ka kahekuulise kursuse, mis maksab sama palju. Siis ei ole ju palju? Panin end kirja. Aga tulles tagasi kahe teise raamatu juurde, siis ehk tuleb neist minu zen? See on viimasel  ajal selline kaduv nähtus, aga ma usun, et eks tal ole tegemist just selle peata kana olemisega. Töö ei tõmba ja muud ei jaksa, kui päev otsa ekraani taga uimerdada.

Great. Ma tulin rattaga tööle (jah, aplaus ja ovatsioonid, ma olen lihtsalt päriselt nii sportlik) ja nüüd paugub akna taga äike ja taevas on potisinine. Jälle üks märk, et sügis on tulekul. Ei, aeg ei peatu, ei-ei. Ja mina saan 15 päeva pärast 30. Eks sellest kogu see tõmblemine jälle ka suuresti arenenud on. Mis mõttes ma olen kohe 30 ja polegi veel VALMIS? Tõesti…

lindnaine

 

Üles, alla, juuksed valla, 
taevaservalt kiigun alla, 
vabana kui sinikirju lind. 
Siia, sinna, lendu minna, 
arm ja rõõm kui täidab rinna, 
maailmas vaid ilu hoiab mind. 

Eesti ilm ja kolmas kümme

Teisipäevast neljapäevani vist kestis see imeilus kevadpäike, mis mahedalt põske paitas ja kõrva sosistas, et: “On aeg, on aeg talveunest ärgata… Su unistused saavad siiski teoks, mis siis, et sa olid selle külma ja koleda ajaga need juba kuue jala sügavusele matnud…” Hakkasin teda juba uskuma, kuid rahvasuugi ütleb, et midagi-midagi poiste silmad ja petlikud kui kevadised ilmad. Nagu näha, on kõik jälle hall, vihma sajab ja külm tuul tikub krae vahele. Imelik, kuidas inimeste tuju niimoodi ilmast mõjutatud saab olla või no vähemalt minu oma. On inimesi, keda vihm üldse näiteks ei morjenda (teesklejad, variserid, ma ei usu teid) ja ma võtan nende ees mütsi maha.

Nädalavahetuseks lähen kodulinna – vana klassivend saab kolmkümmend. Kõik mu sõbrannad saavad järjest kolmkümmend ja ega minulgi see tulemata jää. Nüüd on aeg rääkida teemast kuidas ma küll juba nii vana olen, aga ennast üldse nii vanana ei tunne? Natukene isegi on vanusest rääkimine selline tabuteema või et kui vanust mainitakse, siis silmi pööritades sellisel veidi sarkastilisel moel. Või et esimesed silma- ja kaelakortsud juba paistavad või et kangasmaskid ja hülauroonhape või et pidutsemine tuleks ära lõpetada, nahk enam ei taastu. Selleks on loodus andnud meile ühe vastumürgi: lapsed. Mõelge – kusagil kahekümnendate lõpus laps saada – see tähendab alkoholipausi, regulaarsemat elu, vastutuse võtmist ning iseloomu küpsemist… Ainult minu tutvusringkonnas pole seda veel juhtunud. Mürk on parem veel kui vastumürk. Üldse – need suhtevärgid. On umbes neli paari, kellel on siis niimoodi vedanud, et nad on juba kaua-kaua koos ja võiksid ka lapsed saada. Teistel – või noh, peamiselt mul endal – on nii, et oli pikk suhe, aga nüüd ei ole ja natuke on selline tunne, et noh põstra-põstra, kus see prints valgel hobusel on, kellega paar aastat koos olla ja siis kohe lapsed saada? Ausalt, selles mõttes ma muretsen, et minu ema sai ka minu üksinda ja alles 33-aastaselt. Mulle endale ikka meeldiks lapsele tervet perekonda pakkuda. ja EI – mitte sellepärast, et ma poleks üksi piisavalt lahe või ei saaks hakkama või et mu ema ei saanud hakkama, muidugi sai, aga sellepärast, et eks ta natuke lapse katki teeb. See on minu isiklik hinnang mulle endale muidugi. Holistilises teraapias mõistsin seda, kui tunnetasin, millest mu usaldamatus maailma vastu tuleb. Või ma ka ei tea…

Eks iga juhtum on erinev ja ei ole sellist valemit, et kui täpselt nii ja nii palju mõõdan kiitust ja nii ja nii palju rangust, siis kasvab üks täiskasvanu, kes on iseseisev, intelligentne, oma tunnetega kursis, oskab hetke nautida, aga tulevikuplaane teha, on viisakas, kuid samas ambitsioonikas, on huumorisoonega, kuid mõistab maailma tõsidust, võtab kõike kergelt, kuid süveneb, kui näeb, et seda on vaja. Mõistate? Ei mõista? Sama siin.

roosibeebi
Mu ema kunagi leidis sellise postkaardi ja pani seinale, sest see beebi on täpselt sinu moodi”