Turn in down, baby

Nägin eile vanast töökohast Aivarit poe ees. Ütles, et uued projektijuhid on nii tublid ja isegi IT-osakond on meil paremateks inimesteks morfeerunud. Hundid söönud, lambad terved – kõik korras, nii tundub. Kohvikklubil läheb ka hästi, tänan küsimast, ainult kakao pidi meil maitsema nagu “see üks ärakõrbenud sihvka pakis”. Homme lähen ja vaatan, mis teha annab.

Eile käis ema Tallinnas kursuse kokkutulekul. Ta on üle kuuekümne ja neid oli kuus, aga väga lahe ja vitaalne seltskond oli. Astusin läbi, kui nad parajasti mai taisid jõid. Ühelt konkreetselt sõbrannamalt naiselt sain õiendada ka, et olen enda uue töö jaoks “ülekvalifitseeritud”. Kas on siis nii? Mida see tähendab? Mulle tundub, et selline tänapäevane mõtteviis, et otsin niikaua, kuni leian, mis meeldib, või lihtsalt proovin erinevaid asju, on väga mõistlik. Et kas ma peaks olema tüdinud tootearendaja või akadeemiline antropoloog? Või võin ma vahepeal, tänan väga, olla ka motiveeritud run-this-place beib ja üritada enda juhi+organiseerimisoskusi rakendada niimoodi?  Ma tunnen, et mul on sellele kohale veel palju anda. Nende kolme nädala jooksul olen leidnud endale tänu Kohvikklubile palju huvitavaid uusi tutvusi. See suhtlusvärk on täiega minu moos. Ja muidugi on selle meepoti või noh, moosipurgi sees ka väiksed tõrvatilgad ehk inimesed, kellega suhtlemine on veidi raskem ja keerulisem. Neid siis ilmselt peaks nimetama väljakutseteks ning nende kohta paar raamatut lugema. Aga see kõik on ju väga cool.

Kui nüüd veel trenni jõuaks, oleks imetore. Viimasel ajal lihtsalt on mingid rokstaari-tuurid peal, ehk veidi rohkem peol käidud kui tavaliselt ja veidi vähem magatud-söödud [tegelikult ma väga vihkan seda “sai tehtud/sai käidud” vormi nii kirjas kui ka kõnes. See on väga jorsilik kuidagi, kas pole?]. It’s a phase. It shall pass. Preili K. ütles selle kohta tööl hästi (ta on üks aasta vanem kui mina): “See koht kaotab vanusetaju täiesti ära. Tundub, nagu kõik oleks ühevanad.” Ma olen nõus. See on ainult jama, et mina nälgimisega küll saledamaks ei lähe teps mitte. Keha ainult vilistab ja ümiseb: “Hoian kõik endale, hoian kõik endale…” Aga ega kõiges korraga võita olekski liiga magus.

 

Advertisements

Universum hoiab

Tahtsin kirjutada postituse, kuidas heas tuules positiivses suunas seilan, aga kohe miskipärast tekkis selline tunne, et tahaks üle õla sülitada või vastu puitu koputada või miskit kolmandat, et mitte olukorda ära sõnuda. Kas see on eestlastlik? Ära jumala eest ütle, kui sul hea on või hästi läheb, siis kitsi Fortuuna kohe vaatab, et kuule, ohoh, sellele sai nüüd küll natuke liiga palju. Riibume kulbiga vahu pealt ära.

Ühesõnaga – olen nädal aega töötanud uues kohas, uuel ametil. Ühes väga meeldivas söögikohas juhatajana. Kodu lähedal. Toredas kollektiivis jällegi. Nii, et tunnid lendavad käes ja päevad sõuavad õhtusse kiiresti. Alustasin algusest ja hea tundega ning esimene nädal sai mööda nii ludinal, et ei saanud arugi.

Vana töökohaga oli üleelmisel nädalal ka reede õhtul väikene pidu. Pidasime koos K.-ga mõlemad kõnet, sest ka temal oli juhuse kokkulangemise tõttu viimane päev. Mina, veel üks preili ja kolmteist meest. Ei saa öelda, et ma seda igatsema ei jää. Väga soe ja südamlik oli, eriti kõigi lahkujatega ükshaaval hüvasti jätmine. Iga kord kiskus pisara silma ja kuigi ega see minu puhul nüüd mingi superüllatus ei ole, et südant särgikäisel kannan, oli ikkagi… nukker. Magus valu. Kurb on minna, aga samas on hea meel, et oled tähendanud teistele midagi ja nemad sulle. Eriti R., kes õhtu otsa minuga plärtsus, nagu tema huumorisoonega kooskõlas, aga kui ära läks, siis kallistas kõvasti ja ütles, et mind jäädakse igatsema. Pagan, isegi praegu hakkab ikka kurb.

Samas tean, ei maksa nii traagiline olla. Täna olin tööl ja juba käisidki K. ja H. seal lõunat söömas. Itsitasid veel, et ma raudselt istun fesaris. Istusingi. Aga seal on ka töö! Üritused, päevapakkumised, töötajate chat. Facebook, sa võtad mu elust veel suurema osa. Samas pean ütlema, et olen tööd vihtunud nii, et õhtuks on Instagram, Gmail ja muu täiesti läbivaatamata. Ja mida vähem neile tähtsust pöörata, seda vähem nad olulised tunduvadki. Saab hoopis päriselu ja pärisvärki.

Hakkasin ju baarmeni kurstustel ka käima! Preili Kriimsilm varub endale järgmist elukutset. Väga lahe teema minu arvates. Ja eile õhtul viis tee pärast õhtusööki juhuslikult ka baari nimega Sazerac (she drinks… oh noes!), kus oli väga vähe kliente ja seega sain baarmeni käest küsida sada erinevat küsimust, näha läbipaistvat konjakit (vot sellist), maitsta baarile nime andnud kokteili ja nuusutada eriti suitsust Mezcali, mida pimetestis üsna tõenäoliselt viskiks peaks. Huvitav ja imeline maailm küll. Viie aasta pärast lähen ja panen mõne ülemaailmse võistluse näiteks kinni. Või varem.

Ausalt… praegu on selline tunne, et tahaks juba homme tööle minna. Väga normaalne, eks? On. Aga olgu. Peabki tuttu minema hakkama. Olgu öö hea ja uni mahe ja unenäod seikluslikud.

Talisupleja!

Lugesin üleeile SEDA vana artiklit ja ütlesin sõbrannale, et kuule, kui sa veel ujuma lähed, kutsu mind ka. Eile kell kuus õhtul ütles ta, et noh – kell seitse minek! Päris valmis ma ei olnud, aga kuna päike siiski paistis ja ta lubas sooja autoga Pikakarile sõita, siis olin nõus.
Assapoiss, kui äge! Tegelikult ei olnudki megakülm, vesi oli kusagil 12 kraadi ringis ja ma ei ole kõige külmakartlikum ka. Röökisin, mis ma röökisin, aga kusagil minutikese veetsime vees küll. Ja see oli nii lahe! Pärast jõime rannas teed, sõime küpsist ja siis otsustasime, et läheme teeme veel pannkooke ka. Kui Sitsi Rimisse jõudsime, et keefiri ja piima osta, oli tunne, nagu oleksime … pilves. Keha andis sellise endorfiinilaksu, et lihtsalt käisime mööda poodi ringi ja naersime 😀 Valgus tundus kuidagi ere ja pea oli veidi desorienteeritud. Vaatasin, et poes olid mingid politseinikud ja mõtlesin, et tõepoolest – kui mina meid vaataks, siis ütleks ka, et mingi laksu all. Aga noh – Kopli. Seal on neid “taliujujaid” ilmselt rohkemgi 😀

i-mean-no-disrespect.jpg

See on nali. Mul pole Kopliga ausalt mingit biifi. Isegi kortereid olen sinna vaadanud. Uus Kalamaja on ta 5-10 aasta pärast niikuinii 🙂

Väga mõnus tunne oli. Seda kavatsen ma veel teha, kui nii lihtsast asjast nii hea tuju saab. Pärast tegime siis pannkooke, jõime rahustavat teed ja vaatasime huumoridoosiks ka uut osa BFS-ist. Vot see, see on juba klass omaette. See on mu salapahe (jah, nüüd avalikum), sest midagi rohkem piinlikult naljakat hetkel välja mõelda ei oskakski. Eesti räpi uus põlvkond… ei tule sealt.