Kolmas ja viimane update

Kuna õues oli liiga niiske, panin ma riided vannituppa kuivama koos puhuriga, nagu mu peika ema teeb. Väga energiasäästlik – ma tean, ma tean. Seetõttu aga magasin maha kõne, mis tuli mulle selle juba palju reklaamitud töövestluse tegelaselt. Mu telefon laulab hästi mahedalt girl from ipanema ja ma tõesti ei kuulnud. Tagasi helistamisega viivitasin hea veerandtunni, sest tuli SUUR HIRM. Ja alguses ei saanud isegi aru, et kumba ma rohkem kardan, kas äraütlemist või hoopis tööle saamist. Helistasin tagasi, aga siis ei võtnud tema vastu. Ema ütleb mu selle kohta, et nagu päkapikk ja maja. No mäletate küll, vähemalt vanem põlvkond, seda vana vene multikat? Enihuu, lõpuks see kõne ju siiski toimus ja mulle öeldi üsna viisakalt ja vaoshoitult, et otsustasime teha tööpakkumise sulle. Info tuleb veel meilis, kohe tööle ei saa hakata, pigem augustis, aga kui oled nõus, anna esmaspäevaks teada. Vaatasin, et kõne ikka ilusasti ära pandud ja lõpetatud sai ja siis karjusin ja jooksin päris tükk aega korteris ringi 😀 Ma ei salgagi, olen üsna lapselik tegelane. Ja pange tähele, et sõnade lapselik ja lapsik kõlavarjunditel on vahe; mina pean end viimaseks. Kui tahan, loen kella kolmeni öösel Harry Potterit ja nuttan JÄLLE, kui Dumbledore (no tõenäoliselt see pole enam kellegi jaoks spoiler) ära sureb.

Kokkuvõtlikult: ma olen ikka päris tubli ja äge. Seda peab, muuseas, endale meelde tuletama. Kuidas muidu kõik teised sellest aru saaksid?

81a7-8cd8-4452-ba01-dc83eb9c6444
WordPress ei lase isegi GIFe panna!

Kodurahu

chekhov-first-play© Jose Miguel Jimenez

Olen kodus, Rakveres, ja mul on hästi hea ja rahulik olla. Käisin reedel varahommikul Tallinnas ära, ohverdades selleks isegi eelmise õhtu, kus jätsin enda jaoks päris olulisele üritusele minemata.

Ärkasin kell 5.30 hommikul ja vurasin rongiga Tallinna poole, ise guugeldades parimaid vastuseid tööintervjuu küsimustele. “What was your most recent stressful situation and how did you handle it?” stiilis küsimustele on minu arvates NIII raske vastata ilma lollina kõlamata. Minu vastus? “I handled it well. I just did.” Ühesõnaga leidsin end meeletult läbi kammimas viimaste aastate sündmuseid, kus ma olin aktiivset rolli omanud. Väga ebaeestlaslik. Intervjuus toimus loomulikult paar korda, kus jäin vait, tundsin puna enda palgeis tõusvat ja pidin nentima, et kaotasin oma mõttelõnga ära. That’s just me. Kui ma TEAN, et mind hinnatakse nende sõnade põhjal, tuleb neid palju vähem välja. See on sama tunne, kui sudoku aja peale tegemine – ilma ajata lebooo, ajaga koos suudan ma vaid mõelda sekundite tiksumisele ja jooksutan end kokku. Umbes nagu “sina mind ei hinda”. Aga tundub, et siiski lõpetasin üleüldises rohelises tsoonis, sest ülehomseks on mul uus, vabamas vormis vestlus. Jeei!

Baltoscandal oli äge, kuigi kõige vaiksem, mida ma ajaloost mäletan. Minu jaoks oli vaid üks äge etendus, nimeliselt “Tšehhovi esimene näidend”, mille arvustusi saab lugeda SIIT ja SIIT. Mulle meeldib, kui teater üllatab kihilisusega, kuigi üldiselt olen ma siiski üsna tagurlik ja nõuan, et asjal oleks mingi narratiiv. Kindlasti meeldib mulle endiselt rohkem ka sõnadega teater, kuigi Renate Keerdi “Põletatud väljade hurmaa” tõestas ka vastupidist. Ma tean, et keegi teine tõenäoliselt seda Dead Centre’i tükki näha ei saa, seega peate leppima lihtsalt minu väikse vaimustusega.

Lisaks sellele saime laupäeval kolmekesi kokku sõpradega, kellest ühte polnud väga ammu näinud, sõitsime siksiga mööda Rakveret ringi ning lõpuks trallisime veel Baltoca aftekal. Oli selline lõbuskurblik nostalgiline tunne küll, eriti, kui lõpuks hommikul kella kaheksa ajal karmi hommikupäikese all koju vantsisin.

Pidu minus eneses. Rakveres on hea. Ja NÜÜD lähen ma kaltsukatiirule – ootused on kõrged! Leidudest juba järgmisel korral.