Aga mis on õnn?

Just nii diibiks muutusime mõni aeg enne seda, kui selle postituse mustandit kirjutama asusin, ühel laupäeva öösel kell kolm. Mis ikkagi on õnn? Mis on elu mõte? Selgus, et vähemalt üks asjaosaline tagantjärele arutelu ei mäletanud. Küll aga, kui on kurb olla ja tundub, et nagu eriti ei ole mõtet, võib vaadata SEDA videot ehk vana hea klassikat. Ise ilmselt kuulun sinna kategooriasse some of the most interesting fourty-year olds still don’t. Plus you are not as fat as you imagine. Eksistentsialism on oluline. Kujutan juba ette, kuidas ma oma lastele rääkima hakkan, kuidas ELU käib, sest MINA tean, ja nemad mõtlevad, et: “Häh, mida tema ka elus teab…” Eluring.

Ka mul on tunne, et see mu elu on mõeldud vaatelmiseks. Ma ei ütle, et ta esimene on, aga kindlasti mitte ka viimane. On nii palju inimesi mu ümber, kes inspireerivad ja teevad, muudkui on ja on ja on. Paistavad välja ja on hästi tegusad. Ja mina ainult istun ja muudkui vaatlen oma naba, et issand kui huvitava kujuga ja milline ta täpselt nüüd on. Hullult kasutu tegelikult, sest enda iseloom ei ole mingi asi, mida kuidagi mingi mõõdupuuga mõõta saaks. Et mina teen nädalas endaga 4h tööd ja teine teeb sama töö näiteks keeleõppe kallal, siis temal on lõpuks keel selge, aga minul on suht sama sasipundar ikka seespool. Võib-olla ehk mediteerimine oleks päris tegevus, mis kasu tooks. Head raamatut tahan ka lugeda – praegu murran end läbi ingliskeelsest Wolf Hallist, aga päris päris raske on. Lugu on  huvitav, aga ei jookse kuidagi, sest keel ja vähene ajalootundmine jäävad ette. Natuke ongi selline tunne, et ma olen kuidagi iseendast kõrvale kaldunud. Ma tahaksin olla rohkem raamatud ja kirjutamine, aga olen töölkäik ja internet. Kass ka vahepeal. Nädalavahetusel käisime Saaremaal ja täna öösel naasedes oli siis kass täiega sõps. Magas padja peal kõrval ja tahtis lähedust. Mulle meeldib – ma võtaks ühe veel, kui ruumi oleks.

Kass on siis ka nagu mina ja natuke on mina ka igasugused taimed, mis ma istutasin. Nii armsalt pistavad mullast oma ninakesed välja ja näitavad, et aeg kulgeb, kuigi nähtamatult.

Muuseas: kass kukkus üleeile kolmanda korruse aknast alla, aga lõpetas vaid väikse ehmatuse ja natuke katkis huulega. Hull lugu, onju?! Ma nii ehmusin ära.

Hull lugu üldse see elu, hull lugu.

Anna mulle andeks, kiisubeeb.

Personaalsed kuristikud

 

Kui raske on raske? Kas kannatus on inimese mõõt?

Olen siin juba tükimat aega lugenud ühte väga head raamatut nimega “All the Light We Cannot See” ja soovitan seda soojalt. Lugu keskendub kahele noorele inimesele – pimedale prantslannale nimega Marie-Laure ja saksa poisile nimega Werner. Nende lood hargnevad lahti II maailmasõja algul ning selle ajal, põimuvad ning hargnevad siis jälle. Peatükid vahelduvad, kirjeldades mõlema saatust, ja toovad väga realistlikult välja sõja mõttetuse ja inimeste kannatuse selle sees. Sellest johutuvalt hakkasin täna mõtlema kannatuse ja kannatamise peale.

Miks on nii, et me kuidagi nagu hindame neid, kes vaikides kannatavad? Kas see tekitab kuidagi aupaklikust? Me teame, et see inimene on elanud läbi suured raskused, aga endiselt seisab ta sirge seljaga ja.. ja ei kurda. Ja siis on mõni teine, kellel pole nagu midagi erilist juhtunudki, aga juba ta hädaldab – see eriti ei meeldi, ega ju? Muidugi on teada, et igaühe enda mure on talle kõige lähem ja kõige suurem, aga siiski, eks – mida sa vingud? Võib-olla isegi öelda nii, et olgu inimene kas või päriselt palju kannatanud, aga meie – vähemalt minu – kannatus on kuidagi nii lühike, et pikem vinguviiuldamine tüütab juba ära.

Ja mida peavad veel tegema inimesed, keda mingid füüsilised hädad kimbutavad? Krooniline valu? Unetus? Kui liiga pikalt krimpsus näoga ringi käivad, hakkavad inimesed neid vältima, aga teistmoodi oleks ju kellegi teise jaoks teesklemine ja noh, teha head nägu, et teistel hea oleks, pole nagu valu puhul mõtet. Paha tuju puhul küll. Täiskasvanud inimene peaks vahet tegema enda ja teiste piiridel – kui sinu sees on paha tuju, ei pea seda teistele üle külvama. Aga noh, seda vist on lihtsam öelda, kui teha.

Mina tean muidugi kõike, tulge ja ainult küsige. Olen teooriakuninganna. Ja lähen ära magama, ega see õhtu targemaks enam lähe. Ja muidugi – head lähenevat #EV99 🙂 Kuulsin, et Kaljulaid ei taha külaliste nimesid väljahõigata lasta. Mida reformaatorit.

 

Sõltuvus

Olen siin viimasel ajal vaevelnud süveneva netisõltuvuse käes. Ei teagi, et mul eriti muid pahesid oleks. Laiskus muidugi, tahtejõuetus ka, aga kaks sõltuvust: nett ja ilmselt ka alkoholiga liialdamine. Ei, mitte, et ma iga päev jooks ja tsüklisse kukuks, aga kui on pidu, siis ma kätt ette ei pane ja tavaliselt lähen natuke üle piiri ja jõuan koju natuke hilja.

Sellest, iseenesest, annaks mingi normaalse eepose kirjutada, aga täna ma ei taha. Netisõltuvus on täna isegi aktuaalsem – ja isegi mitte nagu.. mmm, passin niisama fesaris, vaid olen kogu aeg kellegagi suhtluses messengeris. Täielik FOMO muuseas. Ja siis muidugi scrollin instafeedi ja searchi (mis arvab endiselt, et ma olen proud black woman, aga ma ei kurda). Ja see on, täiesti lõpp, kui sõltuvust tekitav – ma olen nagu mingi tiinekas oma telefonis: tööl, kodus, puhkehetkel. Ja mu töö on arvutis ja mu tõlkimine on arvutis ja… õudne. Ja siis ühel hetkel ongi nii, et kodu on sassis, raamatud koguvad virnas tolmu, selmet et neid lugeda möödub õhtu kuidagi märkamatult ühe silmaga tõlkides ja teisega tšättides. Ja mul EI OLE piisavalt tahtejõudu ja otseselt ka motti, et seda muuta. No olgu, see on ilmselt ka mingi faas, aga… eriti need grupitšätid on õudsed, sest seal räägib ikka keegi alati. Väike nali, väike info, väike pilt, väike komm su ajule. Mu aju on narkomaan, päriselt kohe. Ja KÕIK õpetused netis selle lõpetamiseks on mingi täiesti mannetud. Man-ne-tud.

Ja ega see blogide lugemine kaasa aita, see on samasugune – refresh, kas keegi on uue postituse kirjutanud. Saaks siis vähemalt rahagi selle eest. Vahepeal oli korra kahtlus, et olen rase, siis mõtlesin, et noh, kas hakkan ka siis beebiblogijaks? Aga ei olnud. Ja natuke liiga palju infot ka, palun vabandust.

HELP ME 😀

Mis on üleval?*

I can only please one person a day. Today is not your day. Tomorrow is not looking good either…

Aevastasin just umbes seitse korda järjest. Mis värk sellega on? Minu endaga, muuseas, tänan küsimast, on täitsa… huvitavalt. Olgu. Nüüd olen umbes 12 korda aevastanud juba. Käin tööl ja elan elu, vahepeal käin salsat tantsimas ja mõtlen trennist, jõudnud pole sinna juba TÜKK aega. Peaksin hakkama käima Kristiine MyFitnessis, aga minu küsimusepüstitus on pigem selline, et kas nii ei saaks, et mu keha ise käib seal ja üksiti ka autokoolis, aga ma ise olen samal ajal kodus ja tsillin niisama? Pime aeg ajab urgu jälle, aga õnneks tuleb homme emme ja toob D-vitamiini oma täiskasvanud lapsele, kes pole seda ise siiani hankida suutnud. Ootan huviga, kas need reaalselt muudavad seda hommikust EIEIEI-tunnet, mis iga päev mu peas valitseb. Üldse olen paar viimast päeva kodukontorit teinud, sest kahtlane enesetunne ei luba teisi tööle nakatama minna.

I feel the feel to feel and I do, feel that is. Ma olen nüüd üksinda, aga samas on mul kass. Mul on pisike mustvalge kassipoeg nimega Sofia, kes on ERILINE marakratt ja juba kõvasti mu südame külge kasvanud. Tema on minu nägu ja mina tema, pahanduste ja pikutamise poolest küll. Pole siiani seda otsust kahetsenud ja ei usu, et sellist hetke tulebki. Tulla koju, kui sa tead, et keegi väike ja karvane sind salaja ikkagi ootab, on hästi soe tunne. Loomulikult ei taha ta mingi hinna eest alguses pai ja igatseb pigem konservi, aga natukese aja pärast tuleb ikka lähedust otsima ja tõmbab end selja peale väikseks keraks. Nurrmootor töötab juba peale kahte paid, küüned on teravad ja silmad uudishimulikud, aknalaua peale on juba õpitud hüppama ja salaja teki alla tulema ka. Ei lähe kaua, kui ta juba ongi suur ja juba läheb ülikooli ja… Oh,  wait. Ei lähegi 🙂 Koduloom on veidi nagu ajalikkuse tunnetamine ka – mõtle, kui ta elab kas või kümme aastat, siis olen ma juba peaaegu nelikümmend… Jah, mis tunne veel siis lastega oleks.

Tööl kammib, halvad iseloomujooned löövad välja a la halb enesehinnang ja liigne süütunne ja selline… pessimistlik pool. Kuid tegelen sellega. Ja muidu on ka eriline, isiklikus plaanis. Ära paanitse, see on kõigest elu. Ja seda jätkub, sellega ei ole kiiret. On hea tunne olla hoitud.

Ma peaksin kirjutama hakkama uuesti. Pole kuidagi tuhinat olnud, aga tuleb. Kusagilt silmanurgast paistab see nõukogudeaja Tallinn, trolle ja ehitust täis, kolletunud raamatud pärastlõunapäikese tolmuses kiires, roosad bellargooniad köögis potis ja suvine turg, kus maasikate ümber sumisevad herilased. Tallinn on kirjutatud trükimasinaga ja joonestatud käsitsi normaalkirjas, Tallinn on mitmekihiline, Tallinn ei saa valmis. Et mida ma veel siis ootan?

viruhillview-1975

* See on selline eile leiutatud nali: “Kuldvillak  – Üleval 300, palun. Vastus: Ei midagi erilist. Küsimus: Mis on üleval? (what is up?). Õudselt vaimukas, eks.

Süda varruka peal

Ma viimasel ajal mõtlen selle üle, et kas ma olen liiga emotsionaalselt aus inimene. Tahan aru saada enda tunnetest ja vokaliseerin neid siis nii, et tundub, justkui jagaksin oma trumbid laiali. Aga mulle ei meeldi mänge mängida, üldse mitte, mitte siis, kui see on minu jaoks oluline. Igasugused (võimu)mängud on omal kohal, kui nende eesmärk ongi mäng ise – flirtimine või niisama ajugümnastika, aga kui rääkida suhetest ja tunnetest, peaks mu arvates võimalikult aus olema. Ja siis tuleb AGA – psühholoogiliselt koorid sa ennast paljaks ja annad teisele inimesele võimupositsiooni. Ta ei PRUUGIGI tahta seda ära kasutada, aga tal on nüüd parem võimalus seda teha ja ta võib seda ka teha täiesti tahtmata.

Hea annus saladuslikkust muudab sind teiste jaoks mitmes mõttes atraktiivsemaks. Just. Nii et kui ma mõtlen erinevatele indiviididele, kes mind intrigeerivad, siis see ongi ju see osa, mida ma neist ei tea, mis mind paelub. Eksju? Seega mille kuradi pärast ei oska ma ise selline olla. Tunnen end justkui kutsikas, kes liiga palju saba liputab, selmet olla kass, kes kõnnib omapäi. Nagu nõiaring. Ära anna ennast nii kergelt ära, ära ütle ‘jah’, ütle vahel natukene ‘ei’ või ‘vaatame’. Muidugi ütle ‘jah’, kui sa seda tahad, aga ära siis pärast mõtle, et miks ma siis ‘ei’ ei võinud öelda.

Selline people pleasing harjumus on mul olnud väga ammusest ajast. Aga muidugi see ausus ja ‘jah’ ütlemine vist ei häriks mind nii palju, kui ma mees oleks. Mumeelest meeste puhul on otsekohesus vägagi ligitõmbav. Mine figureeri. Kuhu maani võib end turvaliselt ära anda ja kellele päriselt, lõplikult?

Ja mida teha nende asjadega, mis pimedas keldrinurgas konutavad?