A hero’s journey

Mida siis ikka teha, kui blogis laterdada. Mul oli reedel aastavestlus – ja see läks väga hästi! Tundub, et olen jälle asjade laineharjal. Olen nüüd ennast natuke kõrvalt vaadanud ja leidnud, et minu stressikõver on esmaspäevast kolmapäevani tõusev ja sealt edasi langev ehk et kolmapäev on tõesti madalaim punkt nädalas. Et siis peaks edaspidi proovima võtta seda kui paratamatust ja liiga palju mitte stressama selle peale. Should-would-could, indeed. Eks pingega harjutakse järk-järgult. Samas on mul päris hea isereguleeruv süsteem, st ma ei TUNNE, et mul stress oleks või stress püsiks. See on selline lühiaegne seisund, mida ma vallandan nutmisega ja kirumisega ja siis ta saab läbi. Endiselt on paika panemata ka puhkusegraafik, sest ma nagu ei oska “täiskasvanud inimese puhkuseplaani” teha. Et niisama ei tohi ju puhata, vaid peab minema väljamaale ja värki.

Mul on tunne, et kuna ma nii harva kirjutan, kipun ma oma mõtteid kordama (ja võib-olla on seegi mõte siin juba topelt) – aga noh, omaendi mõtete vangid, peegeldused ja tagajärjed oleme me niikuinii, see on paratamatus. Et see ümber keerata, on ta aga ka vabadus. Jah, Ted talkid on hea asi, mida nö vaadata ja siis mokaotsast vestluses visata, et end juba kõrgekulmulisena näidata, aga that being said, siin räägib üks tark naine epigeneetikast (kas see on eestikeelne vaste?), mille lihtne seletus on see, et kõik, mis me teeme, muudab meid kogu aeg – ei ole nii, et me oleme mingil hetkel valmis. Ja see ju ongi lihtne ja loogiline, eks? Aga jumal küll, samas on see ka nii HEA POINT. Ja mitte ainult, et see muudab sind ennast, vaid ka su järglasi – ole hea inimene, söö enne rasedust ja raseduse ajal korralikult, ja sinu lapsed ei peagi olema ülekaalulised, isegi kui sina oled 150kg mauk. Muidugi, ma liidaldan nüüd ühe juutuubi video najal, aga see ju on TUGEV sõnum. Samamoodi nagu see sõltuvuse video siin. Rott (inimene) ei pea sõltuvuste käes vaevlema, peaasi,  et puur(maailm, ümbrus) on piisavalt kirju.

Vaevlen veel tõlkimise koerasabaga, seetõttu ei ole mu puur just väga värviline. Enamik asju nädala sees saab minult vastuse “ma tõlgin” – tegelikult muu hulgas muidugi vaatan kergeid filme ja kirjutan siia. Tuleb välja, et “50 halli varjundit” on filmina seeditavam, kui raamatuna. No muidugi, sest… ilusad inimesed ja visuaalne stimulatsioon. Kamoon. Palju parem, kui korduvad kirjeldused ja etteaimatavad tegelased raamatus. Jah, ma lugesin kõik kolm pdf-i kujul läbi, viimased kaks niimoodi pool-diagonaalis. Aga nagu mu sõbrannad ütlesid – vahel on muinasjutte ka tore vaadata ja kellele siis laksu ei meeldiks aeg-ajalt saada? Eksju – M.O.T – kes mõnikord ei sooviks Anastasia Steele olla ja miljonäri naiseks saada? Hehe.

Selge. Peame siis veel natuke nädalavahetust, et homme uuesti argipäeva sukelduda. Loodetavasti on areng ikkagi selline… ülespoole kulgev spiraal, mitte lihtsalt korduv ring.

81QaOnhFDPL._UL1500_

Advertisements

Nädala selgroog elik kõige madalam punkt

Tere.

Ma tegelikult ju ei ole bipolaarne, aga selline mulje võib juba vist sellest lühikesestki ajaloost jääda küll. Ühesõnaga – mul on tunne, et ma ei saa oma tööga hakkama, ma tunnen, nagu oleks lõksus, ja et ma ei oska mitte midagi, aga kuhugi põgeneda ka ei ole. Olgu neetud mina ja mu tahtmised. Olgu neetud see, et ma pole kunagi julgenud enda eest päriselt seista ega korralikult vaeva näha millegi suunas. Mu töö… ma tunnen, et ma ei saa sellest mingit naudingut, sest asja sisu ei paku mulle lõpuni huvi. Lumehelbekeste generatsioon, kes tahab, et tööl oleks MÕTE, et töö MEELDIKS. No kuidas siis on? Kas on oluline? Kas on mõtet ära tulla töölt, kus on hea perspektiiv arenguks ja kena palk või olla edasi ja näha vaeva, sest “see ju elu ongi”? Miks ma selliseks sitahipiks pean kasvanud olema?

Selline tunne on, et olen 29-aastane ja rong on juba läinud, et… süveneda. Miks ma mingiks teadlaseks ei õppinud? Loll küsimus. Mida ma tahan? Veel lollim küsimus. Äkki ma tahangi laiselda ja mitte midagi teha, et raha voolaks niisama sisse? Tegelikult ju ei taha. Mul on vist tekkinud üks unistus… Selline unistus, et ma saaksin olla asjaajaja kusagil teatris. Mingisugune tubli projektijuht-asjapulk, kes töötab sellises keskkonnas, kus saab olla asjalik ja tšill samal ajal. Nüüd iga kord, kui tööl mingi kriis hakkab, lähen guugeldama, et kusagil mõni teater mõnd uut töökohta pole välja pannud. Aga.. võib-olla peakski julmalt hakkama ise enda asja ajama? Selleks on ka mul üks hea idee. Läheks Tallinna majanduskooli ja õpiks ettevõtjaks? Ah?

See hall ja niiske ilm ei anna kindlasti midagi juurde – ta teeb nukraks. Vaatan kadedusega inimesi, kes entusiasmiga oma asja teevad. See vist ei ole ikka minu teema siin… Kui ma niimoodi närima pean ennast nendesse asjadesse sisse. Ja teisest küljest – mis siis on minu teema, väike lumehelbeke nagu ma olen? Sõbra lause, et kõige parem on olla seal, kus sa oled, ja lihtsalt vaadata, kuidas sa aidata saad. Kas see on minu filosoofia? Oo, mu väike suur pea, mida sa teed?

Jälle on see olukord, kus peaks valima ja otsustama, aga otsustamine ise tundub nii hirmus ja valik ise nii oluline, et suunamuutust ei tulegi või tuleb ikka väljaspoolt. Kas tõesti on vaevu kolmekümnesena juba kõik nii välja kujunenud, et sa ei suuda enam iseennast üllatada? Vb on tõesti aeg lapsi saada, et keegi sunniks pepu toolilt üles tõusma ja end liigutama? Halb on see, kui inimene end kõrvalt vaadata ei oska, aga kui ta ainult enda peas istubki ja muudkui end kõrvalt vaatab, siis ei tee ta midagi muud.

Ma tean, ma olen piisav ja ma saan hakkama, aga… ehk homme.

Jõehobu “Ja mis siis?”

Mäletate seda multikat? Mis iganes juhtus, keeras jõehobu teist külge ja ütles: “Ja mis siis?” Tõesti, mis siis? Mis siis, kui juhtubki see, mida sa kartsid? Mis siis, kui su ülemus karjubki su peale? Mis siis, kui sa võidadki selle lotovõidu? Mis siis, kui sa pingutad elu eest, et selle Tartu rongi peale jõuda, jooksed keel vestil Baltasse ja näed… et rong hakkab napilt enne seda, kui sa esimese ukse juurde jõuad, minema veerema?

Tahaks korraga meeletult palju igasugu asju kirjutada, nutta ja naerda korraga. Lugesin Murca blogi ja inispireerusin – tahaks terve oma hinge kuidagi siia välja puistata ja tahaks ka osata nii hästi end väljendada. See lugemine kuidagi tuletas mulle meelde, et jah, ma ju hindan lugemist ja kirjutamist ja ka MINA tahan seda teistele pakkuda. Kuhugi tahaplaanile on see loomepalang vajunud, “ah mis mina” mõtted vallutavad maid, ja olgem ausad – ma olen ju laisk. Või noh – mõtle, kui palju peab tegelikult vaeva nägema, et midagi pikka ja veidikenegi mõistlikku ja head kirjutada? Ja mis siis, kui see ei uju, vaid vajub põhja? Või veel enam, aga mis siis, kui ta ujub? Ma olen küll juurelnud, et kas hirm läbi lüüa on tegelikult isegi takistavam faktor, kui hirm läbi kukkuda. Võib ju nii olla? Igatahes, tahaks lihtsalt hädaldada, et “olen täiskasvanu ja käin täiskavanu tööl ja mul ei ole aega enam neid unistusi heietada ja tegutseda selles suunas, et ma oleksin millegi looja”. Aga see on ju jama. Selle asemel istun ma peale tööd tunde nutitelefonis ja ei tee midagi tarka. No nagu ma rääkisin eelmises postituses. Sotsiaalmeedia ja alkohol – minu sõltuvused.

Kohe tegelikult tekib selline kaitserefleks, et tahaks selle lause järele kirjutada lauset “oi, ärge saage valesti aru, ma ei ole mingi alkohoolik”, aga … aga fuck it, sisemine mainekujundaja, ole vait ja võta päev vabaks. Mulle väga meeldis Ykinna postitus sellel samal teemal – On the occasional act of getting drunkMinul muidugi sellist trumpi panna ei ole, et mul mingi metsikult vastutusrikas elu oleks muidu (mind you, eks ta sinnapoole kisub ikka), aga jällegi – ma olen ikka kõva kontrollija peas, seega seda see alkohol ikka lahti harutab. Eile oli üks väga lahe jõulu/valentini/parem-hilja-kui-ei-kunagi pidu ja seal rääkis üks geneetikaga kursis naine, et sõltuvuskäitumise geenid on ikka põnevad asjad ja leidub inimesi, kellel ei tekigi asjadest… ütleme, tugevaid tundeid ükskõik, mis asja vastu. Ja vot, siis on teisi. Mõned sõltuvused on lihtsalt sotsiaalselt aktsepteeritavamad kui teised – kohv/energiajook vs näiteks MDMA ja alkohol vs suhkur ja rasvad. Onju? Aga igatahes, eile oli pidu ja täna on mul pohmell ja sealt need suured tunded jälle tulevadki, mis mind kirjutama panid. Kohe hakkas nagu välja tahtma see jutt.

Aga et keerdkäiguga postituse pealkirja juurde tagasi jõuda – “mis siis” on üks hea küsimus. Selline zenbudistlik värk, mõtteharjutus. Ma ei taha kohe mingi väga hullu lauset siia panna, aga, ütleme – te lähete lahku. No ja mis siis? See teeb haiget, see on valus väga kaua aega, aga… ükskord läheb see elu ikka edasi. Või… või noh, sa said endale alalise südamevalu, aga see on ka sinu enda oma. Kuidagi nagu. See mõte sai tegelikult alguse sellest, et minu enda ellu on tekkinud uus inimene, kes pakub mulle väga palju uut ja huvitavat. Tal on selline karm iseloom, mis muutub minuga koos olles ja minu suhtes alati hästi pehmeks, aga vahel ikkagi on kuidagi… tahtmatult karm. No nagu ei oska enda tundeid päris õigesti reguleerida – no et kui sul on endal paha tuju, siis sa peaksid aru saama, kust see tuleb, aga mitte teiste tuju halvaks tegema. AGA – ma hakkasin mõtlema, et mis siis? Ok, see jutt tundub rappa kiskuvat, aga mu point on see, et me (kõik) ja mina (eriti) elame tihtipeale natuke nagu vati sees. Ok, ja jumal tänatud ka selle eest, aga vaat, kui juhtub siis selliseid konflikte ja karjumisi näiteks, siis kõik hirmsasti põeme seda ja ikka pigem püüame vältida. Vot selle kohta ma tahtsingi öelda, et.. aga mis siis? Mis siis, kui ta ütlebki mulle halvasti? Esiteks, mina ei pea seda nii võtma, ja teiseks, ma näen, et ta ei tee seda meelega, ja kolmandaks, mul on võimalus sellest õppida. Mul on võimalus näha teistsugust tunderegistrit. Et kui inimesed nagu ei karda konflikti astuda (muidugi peaks see olema asja pärast, mitte niisama kius), siis tegelikult on see suur õppimiskoht. Meil on töö juures üks teatud isik, kelle pärast, nagu ta mulle ütle, on üks teine isik läbi lugenud kaks raamatut läbirääkimiste teemal – just. Et kuidas saada sotti ja kasu konfliktiolukorrast. Vot nii. LOOMULIKULT saan ma aru, et kui sellised olukorrad korduvad, ei muutu  ja mustriks saavad, on olemas igaühel ka murdumispunkt, aga selle murdumispunkti kaugemale lükkamine ongi üks huvitav tegevus. Ei ole nii, nagu mul, et kui see teatud isik ühel koosolekul läbi lillede ütles, et ma olen ebakompetente lollpea, siis üritasin terve ülejäänud koosoleku ainult kramplikult mitte nutma hakkamisega tegeleda. Ja tema eesmärk, mis ta selle lausega teha tahtis, sai kuhjaga täidetud. No ma ei saa öelda kohe täna, et nevermore, aga aegamööda see teras siin karastub.

Ja mis siis?

Sometimes lose, always win

Täna on neljapäeva õhtu, aga mulle tundub justkui pühapäev, sest eile ja täna oli meil osakonna õppepäev ühel kenal laiukesel, kuhu see suvi juba kord oma jalakesegi tõstnud olen. Ja siit tuleb jälle see juba viimasel ajal fooniks kujunenud halin siin blogis ja mu päriseluski: ma nii lemmin neid uusi, äärmiselt intelligentseid inimesi ja üldse inimesi enda ümber. Hakkan täiesti buddhastuma juba, kuigi noh, olgu aususe mõttes öeldud, et ikkagi selektiivselt muidugi, sest oskan väga hästi peas dislaikida inimesi, keda ma ei armasta. Veidi silmakirjalik? We workin’ on it, mate.

Kuna olen oma uuel tööl olnud alles kolm nädalat, kohtasin eile nii mõndagi võõrast nägu ja laiul oli isegi ka üks nö “tähtis nina”, kes mulle veits elu hakkas õpetama. Algul tundus tore, siis intensiivne, siis ajas närvi, kuna jõudsime mingi hetk rahvusluse ja identiteedi teemadele võtmes “must vb ikkagi ei saa päris eestlaseks”, aga tänu sellele, et ma talle vastu seisin selles küsimuses, sain hoopis kokkuvõttes nagu rohkem respekti, kui algul plaanis teenida oli. Sotsialiseerumisele üleüldiselt aitas kaasa humoorikas orienteerumisvõistlus, mis päädis lavastatud fotodele hääletuse abil laikide panemisega ja siis veel hiljem MINU meeskonna ülekaaluka võiduga. Et noh, kui mul oligi alguses plaanis olla pigem tagasihoidlik ja kuulata, läks ikka nii… nagu alati 😀 Sel tüdrukul on mitte-esinemisega võib-olla kerge probleem… Aga nagu ma veel hiljem kokkuvõttes aru sain, ongi minu roll suuresti olla inimeste ühendaja ja ka vastavalt käituda. Jah, see tundub õige roll küll. Õhtu kestis sauna, ujumise ja trummimänguga poole neljani, mina ei kurda. Ainult praegu on uni ja tegelikult peaks homseks mingit materjali veel koostama enne magamaminekut. Ja on õhkõrn probleem, et peaksin ka tolmuimejaga põrandaid võtma, sest peika sõps tuleb meile ööseks, aga… Ei ole kindel, et see probleem laheneb. Niikuinii nad tulevad pimedas ja teadupärast pole siis eriti tolmu näha. Homme on niikuinii reede ja siis millalgi ma LUBAN, et koristan ka. Ega see koristus mingi loom ei ole, et eest ära jookseb, aega küll, onju. Vot. Ja päikest sain ka, põsed on jumalast rõõsad. Ja üks kallis mitsellaarvesi läks tagasitulles kotis niimoodi ümber, et pudel voolas tilgatumaks. Just nimelt – sometimes lose, always win, though. 

Kena õhtut ja head peatset ööd.

Kuidas siis läks?!

Oi, tänan, et huvi tunnete. Sisetunne on väga hea. Mulle tundub, et läks hästi 🙂 kõige selle juures, et ma pole elus teinud karjääri osas just üleliia läbimõeldud valikuid ning olen ka õpingute osas olnud eklektiline, suutsin ma neile selgeks teha, et ind on mul vähemalt suur. Oli selline sundimatu ja mõnus õhkkond – mina ja neli meest. Jõudsin Tallinna kell pool kolm, proovisin tulutult minutiga Uberi makseviisi ära seadistada ja krabasin siis ühe Revali takso. Taksojuht oli tsill ja hajutas mu mõtteid oma lobaga rahulikumaks, aga mingi hetk tundsin ikka, et võiksin isegi hirmust oksendada. See on esmakordne, muuseas 😀 taksojuht ütles, et pole midagi, löö uks jalaga lahti ja näita neile. Nojah. Algul ikka oli suu kuiv, aga see on juba elu. Minu teatritaust annab mulle õnneks veidi mänguruumi. Mingi hetk küsisin isegi, et palun kas ma võin paberi võtta ja sinna samal ajal mingeid asju sirgeldada, mul tuleb niimoodi mõtlemine paremini välja. Jah. See on ju okei? 😀 Igatahes olen ma jälle bussi peal ja surfan netis, sest Eestimaa, sa oled mu äraoleku ajal muutunud. Tavabussis wifi ja pistikud, you don’t say…

Veel tunnike ja siis on aeg sõbrannadega kokku saada, et kohvikusse minna. Päris vähe ei olegi elu hea vä?!