A hero’s journey

Mida siis ikka teha, kui blogis laterdada. Mul oli reedel aastavestlus – ja see läks väga hästi! Tundub, et olen jälle asjade laineharjal. Olen nüüd ennast natuke kõrvalt vaadanud ja leidnud, et minu stressikõver on esmaspäevast kolmapäevani tõusev ja sealt edasi langev ehk et kolmapäev on tõesti madalaim punkt nädalas. Et siis peaks edaspidi proovima võtta seda kui paratamatust ja liiga palju mitte stressama selle peale. Should-would-could, indeed. Eks pingega harjutakse järk-järgult. Samas on mul päris hea isereguleeruv süsteem, st ma ei TUNNE, et mul stress oleks või stress püsiks. See on selline lühiaegne seisund, mida ma vallandan nutmisega ja kirumisega ja siis ta saab läbi. Endiselt on paika panemata ka puhkusegraafik, sest ma nagu ei oska “täiskasvanud inimese puhkuseplaani” teha. Et niisama ei tohi ju puhata, vaid peab minema väljamaale ja värki.

Mul on tunne, et kuna ma nii harva kirjutan, kipun ma oma mõtteid kordama (ja võib-olla on seegi mõte siin juba topelt) – aga noh, omaendi mõtete vangid, peegeldused ja tagajärjed oleme me niikuinii, see on paratamatus. Et see ümber keerata, on ta aga ka vabadus. Jah, Ted talkid on hea asi, mida nö vaadata ja siis mokaotsast vestluses visata, et end juba kõrgekulmulisena näidata, aga that being said, siin räägib üks tark naine epigeneetikast (kas see on eestikeelne vaste?), mille lihtne seletus on see, et kõik, mis me teeme, muudab meid kogu aeg – ei ole nii, et me oleme mingil hetkel valmis. Ja see ju ongi lihtne ja loogiline, eks? Aga jumal küll, samas on see ka nii HEA POINT. Ja mitte ainult, et see muudab sind ennast, vaid ka su järglasi – ole hea inimene, söö enne rasedust ja raseduse ajal korralikult, ja sinu lapsed ei peagi olema ülekaalulised, isegi kui sina oled 150kg mauk. Muidugi, ma liidaldan nüüd ühe juutuubi video najal, aga see ju on TUGEV sõnum. Samamoodi nagu see sõltuvuse video siin. Rott (inimene) ei pea sõltuvuste käes vaevlema, peaasi,  et puur(maailm, ümbrus) on piisavalt kirju.

Vaevlen veel tõlkimise koerasabaga, seetõttu ei ole mu puur just väga värviline. Enamik asju nädala sees saab minult vastuse “ma tõlgin” – tegelikult muu hulgas muidugi vaatan kergeid filme ja kirjutan siia. Tuleb välja, et “50 halli varjundit” on filmina seeditavam, kui raamatuna. No muidugi, sest… ilusad inimesed ja visuaalne stimulatsioon. Kamoon. Palju parem, kui korduvad kirjeldused ja etteaimatavad tegelased raamatus. Jah, ma lugesin kõik kolm pdf-i kujul läbi, viimased kaks niimoodi pool-diagonaalis. Aga nagu mu sõbrannad ütlesid – vahel on muinasjutte ka tore vaadata ja kellele siis laksu ei meeldiks aeg-ajalt saada? Eksju – M.O.T – kes mõnikord ei sooviks Anastasia Steele olla ja miljonäri naiseks saada? Hehe.

Selge. Peame siis veel natuke nädalavahetust, et homme uuesti argipäeva sukelduda. Loodetavasti on areng ikkagi selline… ülespoole kulgev spiraal, mitte lihtsalt korduv ring.

81QaOnhFDPL._UL1500_

‘Tis an interesting world we live in

Tere!

Ütlen kohe ette ära, et alustasin selle postituse kirjutamist umbes nädal aega tagasi. Väga minulik. Algul ei saa pidama, pärast ei saa vedama. Ise suure suuga kinnitab, et hakkab blogima ja kirjutamine on kirjutamise alus ja nii edasi… Njah. Elu. Näen viimasel ajal üldse palju mustreid enda juures, mis mulle ei meeldi. Kohustustest mittekinnipidamine, internetisõltuvus, tahtejõuetus pidada kinni söömiskavast või alustada trenniga, nimetage aga, mul on kõik hädad olemas. Inimlik. Aga noh – samas on mul ju nüüd ka töö! Töö, kus ma ei saa praegu veel enamaltjaolt muhvigi aru ja mängin nii-öelda kõrva, mitte noodi järgi. AGA – töö, kus mul on hästi ägedad töökaaslased ja perspektiiv areneda.

Postituse pealkiri oli hoopiski ajendatud vist eelmise nädalavahetuse peojärgsest päevast, kus kõik nii ilus ja huvitav tundus. Nagu ma ise seda hellitavalt kutsun: ‘armastuspohmell’. Kõik inimesed tunduvad head, terve interneti info ääretult huvitav ja igasugune muusika kõrvale eriti mahe… Muudkui pikutasin ja ahmisin iga meelega elu sisse. Kõik päevad võiksid ju sellised olla, aga kahjuks ei ole. Või noh – ega vist ei jaksakski.

Elul on ääretult palju tahke, mida uurida. Viimasel ajal kuidagi tahaksin salaja murda välja igasugu raamidest ja… Maiteagi, mingi rahutus on sees. Vastu sügist, eks, kui ebatavaline, aga seal ta on siiski, nevertheless. Seda iseloomustab hästi järgmine tsitaat: “The need to go astray, to be destroyed, is an extremely private, distant, passionate, turbulent truth.” Autoriks Georges Bataille, kuid antaku mulle andeks, ma ei tea, kes ta on. Luban uurida. Varastasin lause häbitult Clayton Cubitti instagrammist (kelle looming, muuseas, on Hysterical Literature), kelleni jõudsin omakorda megaseksika ja intelligentse pornostaari Stoya kaudu. Ausalt, lugemissoovitus: Stoya blogi SIIN. Midagi sellist ma mõtlengi (ei, mitte ise teha): sa võid olla adult entertainer, kuid siiski intelligentne, valida ise endale just sellise raja ja käia selle järgi ning kellegi teise arvamus ei peaks sind tagasi hoidma. Eks ma siis selliste asjadega mässangi: enesekehtestamine ja mitte teiste arvamuse peale mõtlemine, noh niimoodi väikse kõrvalpõike-karusselliga seksuaalrevolutsiooni piirimaile. Aga see on ka okei, ma pean sellega tegelema.

Võiksin praegu veel kirjutada, et bla-bla, meil on kolmapäeval osakonnas suvepäevad, bla-bla, kindlasti saab tore olema, aga see pole see postitus. See postitus on sisetunde postitus. Eile, muideks, tõstis mind kõrvust just see blogija, kelle kirjastiili, humoorikust ja mõnusat irooniat ise eriti lahedaks pean. Hea pugeja ma olen, onju. Absoluutselt panigi kirjutama. Mõnus, kui on stiimul! (füüsikaõpetaja rääkis kunagi, et sõna stiimul tähendas algselt seda ora, millega eeslit torgitakse, et ta liikuma hakkaks). Jah, pani kirjutama küll, aga mõte on lünklik ja hüppab ühest kohast teise nigu kevadine jänes. Lõpetan siis selleks korraks ära ja katsun edaspidi parem olla. Mulle päris niimoodi ei meeldi, et võtan ka need lahedad 55 küsimust või arutan Triinu-Liisi kleidisaaga üle, aga oma rida võiksin tihemini ajada küll. Või mis?

perversity-think-tank-supervert
if you ever feel like visting the weird side (endalgi lõpetamata)