‘Tis an interesting world we live in

Tere!

Ütlen kohe ette ära, et alustasin selle postituse kirjutamist umbes nädal aega tagasi. Väga minulik. Algul ei saa pidama, pärast ei saa vedama. Ise suure suuga kinnitab, et hakkab blogima ja kirjutamine on kirjutamise alus ja nii edasi… Njah. Elu. Näen viimasel ajal üldse palju mustreid enda juures, mis mulle ei meeldi. Kohustustest mittekinnipidamine, internetisõltuvus, tahtejõuetus pidada kinni söömiskavast või alustada trenniga, nimetage aga, mul on kõik hädad olemas. Inimlik. Aga noh – samas on mul ju nüüd ka töö! Töö, kus ma ei saa praegu veel enamaltjaolt muhvigi aru ja mängin nii-öelda kõrva, mitte noodi järgi. AGA – töö, kus mul on hästi ägedad töökaaslased ja perspektiiv areneda.

Postituse pealkiri oli hoopiski ajendatud vist eelmise nädalavahetuse peojärgsest päevast, kus kõik nii ilus ja huvitav tundus. Nagu ma ise seda hellitavalt kutsun: ‘armastuspohmell’. Kõik inimesed tunduvad head, terve interneti info ääretult huvitav ja igasugune muusika kõrvale eriti mahe… Muudkui pikutasin ja ahmisin iga meelega elu sisse. Kõik päevad võiksid ju sellised olla, aga kahjuks ei ole. Või noh – ega vist ei jaksakski.

Elul on ääretult palju tahke, mida uurida. Viimasel ajal kuidagi tahaksin salaja murda välja igasugu raamidest ja… Maiteagi, mingi rahutus on sees. Vastu sügist, eks, kui ebatavaline, aga seal ta on siiski, nevertheless. Seda iseloomustab hästi järgmine tsitaat: “The need to go astray, to be destroyed, is an extremely private, distant, passionate, turbulent truth.” Autoriks Georges Bataille, kuid antaku mulle andeks, ma ei tea, kes ta on. Luban uurida. Varastasin lause häbitult Clayton Cubitti instagrammist (kelle looming, muuseas, on Hysterical Literature), kelleni jõudsin omakorda megaseksika ja intelligentse pornostaari Stoya kaudu. Ausalt, lugemissoovitus: Stoya blogi SIIN. Midagi sellist ma mõtlengi (ei, mitte ise teha): sa võid olla adult entertainer, kuid siiski intelligentne, valida ise endale just sellise raja ja käia selle järgi ning kellegi teise arvamus ei peaks sind tagasi hoidma. Eks ma siis selliste asjadega mässangi: enesekehtestamine ja mitte teiste arvamuse peale mõtlemine, noh niimoodi väikse kõrvalpõike-karusselliga seksuaalrevolutsiooni piirimaile. Aga see on ka okei, ma pean sellega tegelema.

Võiksin praegu veel kirjutada, et bla-bla, meil on kolmapäeval osakonnas suvepäevad, bla-bla, kindlasti saab tore olema, aga see pole see postitus. See postitus on sisetunde postitus. Eile, muideks, tõstis mind kõrvust just see blogija, kelle kirjastiili, humoorikust ja mõnusat irooniat ise eriti lahedaks pean. Hea pugeja ma olen, onju. Absoluutselt panigi kirjutama. Mõnus, kui on stiimul! (füüsikaõpetaja rääkis kunagi, et sõna stiimul tähendas algselt seda ora, millega eeslit torgitakse, et ta liikuma hakkaks). Jah, pani kirjutama küll, aga mõte on lünklik ja hüppab ühest kohast teise nigu kevadine jänes. Lõpetan siis selleks korraks ära ja katsun edaspidi parem olla. Mulle päris niimoodi ei meeldi, et võtan ka need lahedad 55 küsimust või arutan Triinu-Liisi kleidisaaga üle, aga oma rida võiksin tihemini ajada küll. Või mis?

perversity-think-tank-supervert
if you ever feel like visting the weird side (endalgi lõpetamata)