Puhkus

Hurraa! Jaanipäev on läbi ja minul on puhkus. Täpselt nagu mu sõbranna mind kevadel hurjutas, et “miks sa peale jaanipäeva puhkad, siis on külm ja vihmane!” – jah, täpselt nii ka on 😀 Aga fear not, ka vihmase ilmaga saab molutada. Ma arvan justkui alati, et asjad ei hakka mulle külge, aga tegelikult hakkavad küll. Räägin siis sellest, et magasin täna poole kümneni ja tundus nagu eriti pikk aeg. Vanasti polnud aga probleem kella üheni magada. Nagu mu ema ütles, et magab augu maasse.

Aga molutasin mehemoodi – sõin hommikust pikalt, lugesin raamatut, siis vaatasin seriaali, siis proovisin muna pošeerida (kolm korda) ja siis istutasin ümber sidrunipuu ja panin mulda kolmed seemned. Nüüd istun Rakvere bussis, et empsi pensionile saatmise peole minna. Pole paha.

img_5283
A monochrome “f*ck you” to the weather

Nojah. Koolidesse sisseastumise aeg on ka muuseas – ise kaalun magistrit personalitöös või kommunikatsioonis – look at me being all practical. Minu kaks varasemat kraadi on tulnud kuidagi rohkem uitmõtete ja aadete pealt, aga kommunikatsiooniga oskaks juba midagi asjalikumat peale hakata. Inimesed ja latramine ning inimestele asjade selgeks tegemine – tundub nagu minumoodi moos. Muidugi, peaksin magistritöö kavandi tegema, aga hei, milleks siis puhkused on, kui mitte teise töö tegemiseks?

Viimaseks veel jaanipäevast – käisime Lõuna-Eestis ja väisasime üht eriti armsat külajaanituld. Sõbranna peika pani kinni kummikuviske ja võitis arbuusi. Ööbisime Palo järve ääres, mis on väga nostalgiline, kuna väiksena käisime seal suviti vahel ujumas, kui eriti mõnus ilm oli. Öösel küll lasti tümakat ja hommikul kaklesid lapsed igal pool, aga meie, sellised inbetweenersid, kellel polnud ei lapsi ega pidu, elasime ka selle üle. Jee!

img_5287
kõlab nagu plaan
Advertisements

Eesti ilm ja kolmas kümme

Teisipäevast neljapäevani vist kestis see imeilus kevadpäike, mis mahedalt põske paitas ja kõrva sosistas, et: “On aeg, on aeg talveunest ärgata… Su unistused saavad siiski teoks, mis siis, et sa olid selle külma ja koleda ajaga need juba kuue jala sügavusele matnud…” Hakkasin teda juba uskuma, kuid rahvasuugi ütleb, et midagi-midagi poiste silmad ja petlikud kui kevadised ilmad. Nagu näha, on kõik jälle hall, vihma sajab ja külm tuul tikub krae vahele. Imelik, kuidas inimeste tuju niimoodi ilmast mõjutatud saab olla või no vähemalt minu oma. On inimesi, keda vihm üldse näiteks ei morjenda (teesklejad, variserid, ma ei usu teid) ja ma võtan nende ees mütsi maha.

Nädalavahetuseks lähen kodulinna – vana klassivend saab kolmkümmend. Kõik mu sõbrannad saavad järjest kolmkümmend ja ega minulgi see tulemata jää. Nüüd on aeg rääkida teemast kuidas ma küll juba nii vana olen, aga ennast üldse nii vanana ei tunne? Natukene isegi on vanusest rääkimine selline tabuteema või et kui vanust mainitakse, siis silmi pööritades sellisel veidi sarkastilisel moel. Või et esimesed silma- ja kaelakortsud juba paistavad või et kangasmaskid ja hülauroonhape või et pidutsemine tuleks ära lõpetada, nahk enam ei taastu. Selleks on loodus andnud meile ühe vastumürgi: lapsed. Mõelge – kusagil kahekümnendate lõpus laps saada – see tähendab alkoholipausi, regulaarsemat elu, vastutuse võtmist ning iseloomu küpsemist… Ainult minu tutvusringkonnas pole seda veel juhtunud. Mürk on parem veel kui vastumürk. Üldse – need suhtevärgid. On umbes neli paari, kellel on siis niimoodi vedanud, et nad on juba kaua-kaua koos ja võiksid ka lapsed saada. Teistel – või noh, peamiselt mul endal – on nii, et oli pikk suhe, aga nüüd ei ole ja natuke on selline tunne, et noh põstra-põstra, kus see prints valgel hobusel on, kellega paar aastat koos olla ja siis kohe lapsed saada? Ausalt, selles mõttes ma muretsen, et minu ema sai ka minu üksinda ja alles 33-aastaselt. Mulle endale ikka meeldiks lapsele tervet perekonda pakkuda. ja EI – mitte sellepärast, et ma poleks üksi piisavalt lahe või ei saaks hakkama või et mu ema ei saanud hakkama, muidugi sai, aga sellepärast, et eks ta natuke lapse katki teeb. See on minu isiklik hinnang mulle endale muidugi. Holistilises teraapias mõistsin seda, kui tunnetasin, millest mu usaldamatus maailma vastu tuleb. Või ma ka ei tea…

Eks iga juhtum on erinev ja ei ole sellist valemit, et kui täpselt nii ja nii palju mõõdan kiitust ja nii ja nii palju rangust, siis kasvab üks täiskasvanu, kes on iseseisev, intelligentne, oma tunnetega kursis, oskab hetke nautida, aga tulevikuplaane teha, on viisakas, kuid samas ambitsioonikas, on huumorisoonega, kuid mõistab maailma tõsidust, võtab kõike kergelt, kuid süveneb, kui näeb, et seda on vaja. Mõistate? Ei mõista? Sama siin.

roosibeebi
Mu ema kunagi leidis sellise postkaardi ja pani seinale, sest see beebi on täpselt sinu moodi”

Hallo, mein Tagebuch!

Usun, et olen veetnud Rakveres nüüd rohkem aega, kui enne Austraaliasse reisimist paari aasta jooksul kokku, ja võin öelda selle megaklišee, et kaugus teeb lähedaseks. Veel hullem: you don’t know what you’ve got, ’til it’s gone 😀 Aga nojah, klišeed eksisteerivadki selle tõttu, et nad on tõesed. Tõenäoliselt saaks mu avastust muidugi värskemalt sõnastada, aga bottom line jääb ikkagi samaks: Eesti on ikka paganama mõnus koht ja mu sõbrad on ägedad tegelased.

Rakvere lähedal pidasime sellel nädalavahetusel ka klassikokkutulekut, lõpetamisest on möödas kümme aastat, aga saab vabalt öelda, et si**agi pole muutunud 😀 Inimesed on ägedad, veel rohkem nad ise kui varem, ning isegi klassijuhataja, kes kohal käis, on ikka samasugune nagu vanasti. Väga lahe oli see, et ta tõi kaasa kaardid, mis me ise kirjutanud olime, et mida me kümne aasta pärast teeme. Mina olin muuhulgas kirjutanud: “Loodan, et ma pole heidik. Et ma ikka jaksan ja ei väsi ära. Ja trenni teen ka.” 😀 😀 Võib öelda, et 50% on täidetud, trenni veel ei tee, kuigi PLAANIS on see juba väga lähitulevikus. Siis, kui ma stabiilse elu peale saan, elik 8. augustis alates. Seal on ka autokool ja muud asjad, mida mööda Eestit ringivurades mahti teha pole.

Praegu sõidan näiteks Tartu poole, et homme puid laduma hakata, 7m3 pliidipuid, selliseid väikseid liiste. Piece of käkk, ma ütlen, koogitükk.

Aga millest säärane saksakeelne pealkiri? Nimelt lugesin reedel Rakveres oma vanu päevikuid, kirjutatud kõige mahlasemal tiineka ajal ehk 8.-10. klassis. Ok, neljandas kah, aga siis oli rohkem selline ‘koolis sain viie, kodus sõin kotletti’ värk, whereas vanemana ikka nõretasin tundeid ja unistusi, peamiselt poistega seoses. Väga-väga kummaline oli seda lugeda, nii palju oli ikkagi juba ununenud, aga seda lihtsam oli justkui võõrana asja kõrvalt vaadata. Piinlik 😛 Aga samas nii pagana äge! Just seetõttu on ka blogivormis kirjutamine nii lahe, et saad nagu terviklikuma pildi oma mineviku- ja olevikuminast. Seda, et see kirjutamise harjumuse annab ja järk-järgult isiklikku stiili arendab ning lihvib, pole vist mõtet mainidagi. Soovitan kõigile ja kunagi hakkan oma lapsi ka sundima 😀 Samas, pigem surm, kui et keegi seda loeb. Matke need raamatud koos minuga. Asitõendid, mille eksistents on puhtalt mu oma risk… 😱 Jumal tänatud, et neil need usaldusväärsed lukud peal on.

Kuidas siis läks?!

Oi, tänan, et huvi tunnete. Sisetunne on väga hea. Mulle tundub, et läks hästi 🙂 kõige selle juures, et ma pole elus teinud karjääri osas just üleliia läbimõeldud valikuid ning olen ka õpingute osas olnud eklektiline, suutsin ma neile selgeks teha, et ind on mul vähemalt suur. Oli selline sundimatu ja mõnus õhkkond – mina ja neli meest. Jõudsin Tallinna kell pool kolm, proovisin tulutult minutiga Uberi makseviisi ära seadistada ja krabasin siis ühe Revali takso. Taksojuht oli tsill ja hajutas mu mõtteid oma lobaga rahulikumaks, aga mingi hetk tundsin ikka, et võiksin isegi hirmust oksendada. See on esmakordne, muuseas 😀 taksojuht ütles, et pole midagi, löö uks jalaga lahti ja näita neile. Nojah. Algul ikka oli suu kuiv, aga see on juba elu. Minu teatritaust annab mulle õnneks veidi mänguruumi. Mingi hetk küsisin isegi, et palun kas ma võin paberi võtta ja sinna samal ajal mingeid asju sirgeldada, mul tuleb niimoodi mõtlemine paremini välja. Jah. See on ju okei? 😀 Igatahes olen ma jälle bussi peal ja surfan netis, sest Eestimaa, sa oled mu äraoleku ajal muutunud. Tavabussis wifi ja pistikud, you don’t say…

Veel tunnike ja siis on aeg sõbrannadega kokku saada, et kohvikusse minna. Päris vähe ei olegi elu hea vä?!

Skoor from the kirbuturg

Käisin eile suurema osa Rakvere teadaolevatest kaltsukatest läbi. Jaa. Üldine tase justkui oleks tõusnud, aga ma ei saanud mitte midagi. Ausalt, ma ei saanud arugi, mis toimus, kõik oli kuidagi segane ja see uus süsteem, kus inimesed ise oma riideid kaltsukates müüvad, ajas mind jumala segadusse. Ma ei tea, kas see on mujal ka levinud nüüd, aga minu jaoks, kes ma kaks aastat pagenduses olin, oli see süsteem tuliuus. Käid poes ringi, vaatad, iga stange eesotsas on mingi suvaline number ja KÕIK asjad on läbisegi. Algul mõtled, et need on mingid suurused. Et okei – kümme või kaksteist või kaheksa võiks UK-s olla minu suurus? Või on need hinnad? Aga miks see lambi t-särk 18 peaks olema? Mõtled nutuselt, et nüüd peabki ju TERVE poe läbi kammima, ei saa ainult naiste osakonna kleite passida. Eile ei jaganud seda matsu lahti ja olin lihtsalt ärritunud. Samuti, Pika tänava komisjonikauplus on nagu ladu, segasummasuvila ladu, ja ma ei kujuta ette inimest, kellel oleks seal kannatust tuulata. Minul ja nii mõnelgi teisel sai mõõt suht ruttu täis, kuulsin ka teisi kliente omavahel rääkimas, et megapalju asju on üksteise otsas kõik.

Ja nii ma siis ohkasin. Hirmsasti tahtsin teile panna oma väikest snapchati mesilast, kes on kurb, et ta riideid ei saanud, aga wordpress ei toeta videote üleslaadimist. Illustreeriv pilt kurvast mesilasest:

IMG_1923

Eile läbikäidud kaltsukad: Tsentrumi 2. korrusel kaks tükki – üks naiste/lastekas ja teine selline, kus oli natuke kõike, kuid oli veidi kallis. Tuli kohe meelde ebapärlikarbi postitus Paavli kaltsuka kõrgetest hindadest ja viletsast kaubast, mida saab lugeda SIIT. Siis vanahea lege kaltsukas C.R. Jakobsoni tänaval, Posti ja Rohuaia vahelisel lõigul, ühe erinevaid poode täis maja teisel korrusel – võib olla ainult saasta täis, aga vahel leiab ka head. Eile ei leidnud, aga mis seal ikka. Vähemalt on odav. Pärast seda kõndisin Pikk 15 komisjonipoodi, aga seal, nagu juba öeldud, oli LIIGA PALJU kaupa. Kummaline, eks? Kõik müüvad, keegi ei osta. Ning viimaseks läksin Jaama tänavale, kust leidsin vanast Jaamahoonest ka mingisuguse kirbuturu. Seal olid samamoodi kõik asjad segamini, seega tundub, et seal müüvad ka inimesed oma asju. ja kõik. Mitte midagi ei tundunud piisavalt äge. Ostsin hoopis üle tee Pätsi poest ülimaitsva lihaleiva küüslauguga ja tuli koju tulema.

TÄNA aga käisin ma E&E Kirpparis ehk kirbuturul Jaama puiesteel ja noh, mis ma oskan öelda. Skoorisin täiega! Sama süsteem, et igaüks müüb oma stangel oma kaupa, aga oh my, kusagil peidavad end Rakveres ka väga minu masti neiud. Kõik riided on ostetud klausliga, et oleks ma veits peenem, oleks veel ilusam, aga sobivad väga hästi. Soovitan soojalt. Kirbuturg jääb, kui jaamahoonest välja astuda, vasakut kätt ning sinna suunab inimesi tee ääres üks t-särk, millel kirjas kirbuturg. Tahaks öelda, et sellest mööda panna ei saa, aga mina eile sain… 😀 Täna veetsin seal umbes kaks tundi. No ausalt, kohe selline hasart tuli sisse nagu vanasti. Pole järelikult oma touch’i veel kaotanud. Aga loomulikult – no näitame ka siis!

Kõik asjad, mis ma ostsin, on põhimõtteliselt nagu uued või siis väga vähe kantud. Võib-olla välja arvatud üleval vasakus nurgas olev salakõhupluus. Ühe naise rämps on ikka teise naise varandus, eksju. Ja ma ei räägi siinkohal meestestI crack myself up. 

Igatahes, vasakul üleval siis ühe euro eest saadud lambipluus, liiga odav, et stangele jätta. Järgmiseks üks veidi kaheldava väärtusega bomber-jakk, aga samas päris ilus ka. 3.50. Järgmiseks hea kvaliteediga ruuduline särk, mõnusalt tavaline, passiks hästi teksadega,viis juurot. Teise rea esimene pilt – H&M-i hästi lihne maksiseelik, millel küljel lühike lõhik, sobilik suviseks ringikondamiseks, sellisest õhukesest ühekordsest materjalist. Kaheksa eurot. Selle kõrval üks kümneeurone sviiter. Ma ei teagi, miks ma ta valisin, pole nagu minu tavaline stiil, aga mingite mustade pükste, teksade või tumeda pika seeliku peale sobiks ju küll. Teise rea lõpus selline casual kleidike, taskutega ja armas, kuigi veidi peaks külje pealt kokku võtma. Kaheksa eurot. Kolmandat rida alustab Esprit’ nö “kontorikleit”, millega ma homme järgmisele vestlusele lähen*. Pigem vaoshoitud ja mitte nii väga minulik, aga minu ettekujutatud õhkkonna jaoks sobiv. Maksis umbes kuus eurot. Üldse on alumine rida üsnagi naiselik-klassikaline. Mõlemad pluusid, nii hall kui ka roosa on üsna läbipaistvad, langevad meeletult ilusalt ja tunduvad täiesti kandmata. Mõlemad maksid ka vist mingi viieka. Läksin veits hulluks ja võtsin kõik asjad, mis meeldisid, ära. Veel oli seal üks Cortefiel’i nahktagi, igasugu hüppekostüüme (Nii nagu neid Kukupesas nimetatakse ja mida nad ju tegelikult ongi) ja värke, mis aga olid kas siis vastavalt liiga väikesed või suured. Oli ketse, oli kontsakingi, ühesõnaga kõike oli. Tuus!

Iluustreeriv pilt rõõmsast mesilasest:

IMG_1924

Loo moraal: anna mesilasele riideid, siis mesilane on rõõmus. Ja muidugi see, et Rakveres on päris ässad sekkarid. Jea!

*Jep. Ma sain sellest üliasjalikust töökohast kutse teisele vestlusele, vist vabamas stiilis värk. Küsimusele, “millest me räägime?”, vastati mulle: “Millest iganes… Sinust?” Selge.

Kodurahu

chekhov-first-play© Jose Miguel Jimenez

Olen kodus, Rakveres, ja mul on hästi hea ja rahulik olla. Käisin reedel varahommikul Tallinnas ära, ohverdades selleks isegi eelmise õhtu, kus jätsin enda jaoks päris olulisele üritusele minemata.

Ärkasin kell 5.30 hommikul ja vurasin rongiga Tallinna poole, ise guugeldades parimaid vastuseid tööintervjuu küsimustele. “What was your most recent stressful situation and how did you handle it?” stiilis küsimustele on minu arvates NIII raske vastata ilma lollina kõlamata. Minu vastus? “I handled it well. I just did.” Ühesõnaga leidsin end meeletult läbi kammimas viimaste aastate sündmuseid, kus ma olin aktiivset rolli omanud. Väga ebaeestlaslik. Intervjuus toimus loomulikult paar korda, kus jäin vait, tundsin puna enda palgeis tõusvat ja pidin nentima, et kaotasin oma mõttelõnga ära. That’s just me. Kui ma TEAN, et mind hinnatakse nende sõnade põhjal, tuleb neid palju vähem välja. See on sama tunne, kui sudoku aja peale tegemine – ilma ajata lebooo, ajaga koos suudan ma vaid mõelda sekundite tiksumisele ja jooksutan end kokku. Umbes nagu “sina mind ei hinda”. Aga tundub, et siiski lõpetasin üleüldises rohelises tsoonis, sest ülehomseks on mul uus, vabamas vormis vestlus. Jeei!

Baltoscandal oli äge, kuigi kõige vaiksem, mida ma ajaloost mäletan. Minu jaoks oli vaid üks äge etendus, nimeliselt “Tšehhovi esimene näidend”, mille arvustusi saab lugeda SIIT ja SIIT. Mulle meeldib, kui teater üllatab kihilisusega, kuigi üldiselt olen ma siiski üsna tagurlik ja nõuan, et asjal oleks mingi narratiiv. Kindlasti meeldib mulle endiselt rohkem ka sõnadega teater, kuigi Renate Keerdi “Põletatud väljade hurmaa” tõestas ka vastupidist. Ma tean, et keegi teine tõenäoliselt seda Dead Centre’i tükki näha ei saa, seega peate leppima lihtsalt minu väikse vaimustusega.

Lisaks sellele saime laupäeval kolmekesi kokku sõpradega, kellest ühte polnud väga ammu näinud, sõitsime siksiga mööda Rakveret ringi ning lõpuks trallisime veel Baltoca aftekal. Oli selline lõbuskurblik nostalgiline tunne küll, eriti, kui lõpuks hommikul kella kaheksa ajal karmi hommikupäikese all koju vantsisin.

Pidu minus eneses. Rakveres on hea. Ja NÜÜD lähen ma kaltsukatiirule – ootused on kõrged! Leidudest juba järgmisel korral.

Päevad, mis väsitasid ära

Ma olen saanud selle, mis ma tahtsin – jälle on palju teha! Tänasest hakkab Rakveres, mu kaunis kodulinnas, Baltoscandal ja mul on kuus piletit: tänaseks kaks, homseks ka kaks ja reedeks ja laupäevaks mõlemaks üks. Samuti, nagu ma teada sain, on mul juba reedel üks SUUR töövestlus (olulisim mu elus by far) ja selleks sain ma kodutöö, mis pole just kergemate killast. And look at me: prokrastinatsioon käib. Tegelikult on see lihtsalt ettevalmistusfaas.

Täna magasin kuuspool tundi, eile umbes viis. Tüüpiline endaruunamine. Kui sul on midagi teha, siis tee nii, et oleks ikka hästi raske. Aga tegelikult siiski ei saa kurta. Olen tagasi oma korteris, peiks on oma vanemate juures hetkel, teen mida tahan, päike paistab, suvi on vähem kui poole peal ja… ja.. mida hing sa ihkaks veel? Nada.

Lõpetuseks väike pildike mu lemmik esinejast Baltoscandalil läbi aegade. Arvan, et seekord kahjuks miski teda üle ei trumpa.

lili handel
Jep, ma ei ajagi tagasi, et mu maitse on… huvitav