Viharavile vol.2

Meie naispere (kes ongi ainult naispere) dünaamika on ikka ma-ei-või kui keeruline. Mu ema on positiivne ja rõõmus, kuid hästi empaatiline, tädi jälle negatiivne ja pessimistlik, samas domineeriv. Mul on ema ja tädi ja mina olen neil kahepeale üks laps. Olen siiani laps, kellel seal olles ei ole enda privaatsust või oma aega – endal on selline ettekujutus, et see muutub siis, kui ma lapse saan. Või load. Või veel parem – mõlemad. Kas teid ei ajaks närvi järgmine situatsioon: oled ülakorrusel, pikutad voodi peal ja loed raamatut. Või näiteks pakid asju. Ja siis tuleb hõige:

“ISIIL!” Vaikus. Peab vastu kisama.

“Mida?”

“Tule täida singirulle.”

No vot. Ja kui siis veidi viivitada, mitte joosta nagu koer kutsumise peale allkorrusele, on singirullid tegelikult valmis. Ehk siis, nagu alati – tegelikult pole sul vaja midagi teha, aga kõige imepisemaid töid peab koos tegema – mitte tegemise rõõmu pärast, vaid PEAB. Ja TÖÖÖÖ. Ja peab olema võimalus sind käsutada. Eks ma tean, ma ju ise luban seda. Seetõttu ei võta ma Tartus käigu ajal kunagi eriti midagi muud plaani ega lepi kokku. See ei mahu sellesse päevakavva, kuhu on planeeritud kaks asja, aga milleks võetakse alati ülemäära aega. Viimati oli ju nii – tädi tahtis, et ma mingisuguse nurgataguse ära rohiks ja ma ütlesin jajah, läksin linna kaltsukatesse tuuseldama ja paari tunni pärast helistas ema:

“Kas sa koju ka tuled?”

“Nii, miks?”

“Noh, et sa enne ära rohiksid selle, kui tädi koju tuleb.”

Ausalt, who made her boss ja miks mu ema talle allub? Õigemini – see saab ju tehtud, aga miks “enne, kui ta koju tuleb?” See, et tema ütleb, et ma midagi ära rohiks, just because… See on ausalt minu jaoks nii düsfunktsionaalne. Aga mis ma tegin? Läksingi koju bussiga ja rohisin. Ema ei saa tädiga läbi, sest ta on nii allahoidlik ja tädi nii domineeriv Süütunnet on minusse palju istutatud. Ja ilmselt ka süütunnet mu emasse, me tunneme alateadlikult tädile kaasa, sest ta on üksi ja jääbki üksi, ta ümber on mingi kibestunud raam. Ka elumuutuste kohta pean end süüdi tundma – teised elavad läbi minu. Mu tädi räägib mulle telefonis, et ta rääkis mu vanatädile küll minust, aga ei rääkinud, et ma tööd vahetan või kas mul peika on või mis. Ja miks? Noh, ega temal pole vaja teada. Alateadlikult – kas pean end halvasti tundma, et ma TÖÖD VAHETAN? See oleks koomiline, kui see poleks imelik. Aga ümber pöörata asju? Tead, inimesed räägivad küll, et aga tee nii või nii. Ole teistmoodi. Ära hooli. Kas te olete proovinud mõnd sellist sügavat mustrit ise murda? On raske? On. Mõtled küll, et seekord käitun teistmoodi, aga langed ikka tagasi. Mis on lahendus? Vältida. Pigem mitte eriti Tartus käia ja kui jah, siis omaette olla. Mitte lasta sellel inimesel, kes kõigi aega ära planeerida tahab, end oma tööriistana kasutada. Inimesel, kes kaalub väga palju ja peaks liikuma, aga kuna see talle just seetõttu raske on, eelistab teistel enda eest asjad ära teha lasta. Ja samas ilmselt tunneb end halvasti, et ta ise ei jaksa. See on võitmatu nõiaring, sest ma tean, et see ei saa muutuda. Nii vanad inimesed ei muutu. Ja ema kohta ei ütle ma midagi – tema on väga väga armas.

Eile veel. Hakkan kodust ära minema. Lähen esikusse, et mantilt selga panna. Juba tuleb köögist nõudlik: “Aga kus su seljakott on?” (sa kindlasti juba oleks selle maha unustanud) Kas ma palun tohin kõigepealt jope selga panna? See on iseenda tasandilt asjade kontrollimine ja ilmselt ka nö soov aidata, aga korraks võiks ju peatuda ja mõelda, et tõenäoliselt saan ma oma asjadega väga hästi hakkama. Las igaüks teeb ise ja kui ei oska, siis küsib nõu. Mul ausalt tuleb õpetamise peale otsekohe allergia. ALLERGIA!

Eelmisel aastal ütles üks terapeut mulle, et mu ema ja tädiga suhe meenutab talle mingeid sõbrannasid, kes üksteise eest saladusi hoiavad ja manipuleerivad. Vahel sõbrad, vahel nagu frenemies. Tal on täiesti õigus.

Ma tean, et ma peaks olema “targem” ja järele andma. Ma tean. Aga see tekitab niiii palju stressi. Raske mitte vinguda, siin ju ikka võib. Okei. Stopp.

Advertisements

Very demotivational: pooleli jäänud raamatud

Ärkasin täna mõttega, et ma ei mäleta, millal viimati Keskraamatukogus käisin. Ma kahtlustan, et olen ennast ekraanidega ära rikkunud ja Kindle justkui ei tee asja paremaks.

Viimane raamat, mille suutsin lõpuni lugeda, oli see, mida ühes postituses ka mainisin: “All The Light We Cannot See”. Ja see oli ammu. Pärast seda proovisin lugeda “Wolf Halli” ja nüüd pusin juba pikemat aega raamatut “Jonathan Strange&Mr. Norrell”. No lihtsalt ei lähe – ja huvitav, et mitmed paljulugenud inimesed kiidavad seda taevani. Loen paar lk enne magamaminekut, aga nii põnev ei ole, et üles ajaks, vaid hoopis tekitab une – ilmselt pole veel pikast algusest üle saanud? Ka Hygge ja nädalavahetuse raamatud jõudsid kohale. Hygge raamat on hästi ilus ja mõnus, aga noh… tegelikult ei saa seda ju lugemiseks nimetada. See on rohkem piltide vaatamine ja teksti sirvimine, sest teemad on liigendatud väga lühikesteks alapeatükkideks. Veel kingiti mulle sünnipäevaks “Üks suvi. Ameerika 1927”, sellest lugesin ka umbes 10lk ja seal ta mul seisab, voodi juures koos teistega. Samuti on virnas Pelevini “Arvud” ja Vladimir Levi vanakooli “Enesemuutmise kunst”. Ilmselt sellest viimasest peaksingi alustama, sest tõesti… Mis see siis olgu?

Üks etapp, kus ma meeletult raamatuid lugesin, oli Austraalia algus. Tegelikult isegi terve Austraalia. Üsna pea peale Darwinis maandumist ostsin endale kohalikust elektroonikapoest Kindle’i, laadisin selle ingliskeelseid raamatuid täis, just 21. sajandi kaasaegseid romaane, ja nautisin. Meie pikad sõidud osariikide vahel kulgesid ka nii, et sohver ruleeris (mul endiselt ei ole lube) ja mina elasin raamatutesse sisse. Mäletan, et ma ei suutnud “Middlesexi” või “American Godsi” lugedes isegi siis raamatut maha panna, kui ööbimiskohta jõudsime ja süüa tegema pidime hakkama. Sohver oli vahel isegi pahane, et ma temaga suhtlemisele raamatut eelistasin. Eks mina oleksin vastupidises olukorras ka, aga see tunne, no see tunne oli nii hea!

Ma tahan seda tunnet. Pole ammu midagi eesti keeles lugenud. Peab raamatukokku minema.

P.S. Kohe-kohe on oktoober ja aeg on Zelazny kätte võtta!

 

Sõltuvus

Olen siin viimasel ajal vaevelnud süveneva netisõltuvuse käes. Ei teagi, et mul eriti muid pahesid oleks. Laiskus muidugi, tahtejõuetus ka, aga kaks sõltuvust: nett ja ilmselt ka alkoholiga liialdamine. Ei, mitte, et ma iga päev jooks ja tsüklisse kukuks, aga kui on pidu, siis ma kätt ette ei pane ja tavaliselt lähen natuke üle piiri ja jõuan koju natuke hilja.

Sellest, iseenesest, annaks mingi normaalse eepose kirjutada, aga täna ma ei taha. Netisõltuvus on täna isegi aktuaalsem – ja isegi mitte nagu.. mmm, passin niisama fesaris, vaid olen kogu aeg kellegagi suhtluses messengeris. Täielik FOMO muuseas. Ja siis muidugi scrollin instafeedi ja searchi (mis arvab endiselt, et ma olen proud black woman, aga ma ei kurda). Ja see on, täiesti lõpp, kui sõltuvust tekitav – ma olen nagu mingi tiinekas oma telefonis: tööl, kodus, puhkehetkel. Ja mu töö on arvutis ja mu tõlkimine on arvutis ja… õudne. Ja siis ühel hetkel ongi nii, et kodu on sassis, raamatud koguvad virnas tolmu, selmet et neid lugeda möödub õhtu kuidagi märkamatult ühe silmaga tõlkides ja teisega tšättides. Ja mul EI OLE piisavalt tahtejõudu ja otseselt ka motti, et seda muuta. No olgu, see on ilmselt ka mingi faas, aga… eriti need grupitšätid on õudsed, sest seal räägib ikka keegi alati. Väike nali, väike info, väike pilt, väike komm su ajule. Mu aju on narkomaan, päriselt kohe. Ja KÕIK õpetused netis selle lõpetamiseks on mingi täiesti mannetud. Man-ne-tud.

Ja ega see blogide lugemine kaasa aita, see on samasugune – refresh, kas keegi on uue postituse kirjutanud. Saaks siis vähemalt rahagi selle eest. Vahepeal oli korra kahtlus, et olen rase, siis mõtlesin, et noh, kas hakkan ka siis beebiblogijaks? Aga ei olnud. Ja natuke liiga palju infot ka, palun vabandust.

HELP ME 😀