Personaalsed kuristikud

 

Kui raske on raske? Kas kannatus on inimese mõõt?

Olen siin juba tükimat aega lugenud ühte väga head raamatut nimega “All the Light We Cannot See” ja soovitan seda soojalt. Lugu keskendub kahele noorele inimesele – pimedale prantslannale nimega Marie-Laure ja saksa poisile nimega Werner. Nende lood hargnevad lahti II maailmasõja algul ning selle ajal, põimuvad ning hargnevad siis jälle. Peatükid vahelduvad, kirjeldades mõlema saatust, ja toovad väga realistlikult välja sõja mõttetuse ja inimeste kannatuse selle sees. Sellest johutuvalt hakkasin täna mõtlema kannatuse ja kannatamise peale.

Miks on nii, et me kuidagi nagu hindame neid, kes vaikides kannatavad? Kas see tekitab kuidagi aupaklikust? Me teame, et see inimene on elanud läbi suured raskused, aga endiselt seisab ta sirge seljaga ja.. ja ei kurda. Ja siis on mõni teine, kellel pole nagu midagi erilist juhtunudki, aga juba ta hädaldab – see eriti ei meeldi, ega ju? Muidugi on teada, et igaühe enda mure on talle kõige lähem ja kõige suurem, aga siiski, eks – mida sa vingud? Võib-olla isegi öelda nii, et olgu inimene kas või päriselt palju kannatanud, aga meie – vähemalt minu – kannatus on kuidagi nii lühike, et pikem vinguviiuldamine tüütab juba ära.

Ja mida peavad veel tegema inimesed, keda mingid füüsilised hädad kimbutavad? Krooniline valu? Unetus? Kui liiga pikalt krimpsus näoga ringi käivad, hakkavad inimesed neid vältima, aga teistmoodi oleks ju kellegi teise jaoks teesklemine ja noh, teha head nägu, et teistel hea oleks, pole nagu valu puhul mõtet. Paha tuju puhul küll. Täiskasvanud inimene peaks vahet tegema enda ja teiste piiridel – kui sinu sees on paha tuju, ei pea seda teistele üle külvama. Aga noh, seda vist on lihtsam öelda, kui teha.

Mina tean muidugi kõike, tulge ja ainult küsige. Olen teooriakuninganna. Ja lähen ära magama, ega see õhtu targemaks enam lähe. Ja muidugi – head lähenevat #EV99 🙂 Kuulsin, et Kaljulaid ei taha külaliste nimesid väljahõigata lasta. Mida reformaatorit.

 

Arvamuse avaldamise ainetel avameelitsemine

Lugesin täna Kristallkuuli postitust ja see hakkas mu peas vastu kajama. No et kogu aeg peab miskit arvama. Eks ta vist ole paratamatu, et see pani ka mind mõtlema. Here goes:

Mina arvan, et ma arvan varasemast rohkem ning oskan seda julgemalt väljendada. See ilmselt tuleb vanusega, see ‘vähe kotib, mis sina minust arvad’ suhtumine, aga ka teadliku kasvamisega. Mõni postitus tagasi mainisin enda tiinekapäevikute lugemist ja seal tuli mitmes kohas ette mõtet ‘tahaks talle küll välja öelda, mida ma mõtlen, aga ei julge. Mis ta siis minust selle peale arvab’ jne. Isegi enne Austraaliat oli vist halvem olukord, mis võib-olla tulenes sellest, et olin oma pohhuisti või underdogi rollis kinni – selle, ma arvan, olen emalt pärinud. Kindlalt muidugi väita ei saa, sest kuidas peaks mäletama, mis see reaalsus kaks aastat tagasi oli 😛 Kindel on aga see, et mingil hetkel jõudis mulle väljamaal kohale see, et mõned asjad elus on üleliigsed ja neid võiks hakata pigem varem kui hiljem välja rookima. Üks neist on siis valehäbi ja teine valevagadus. Kolmandaks jäävad negatiivse energiaga või mõttetud tutvused, kuid sellest ehk mõnel teisel korral.

Jah, mumeelest on nii, et arvamuse ütlemata jätmine, ent samas teisitimõtlemine, on tihtipeale valevagadus, mis siis väiksemas seltskonnas sellegi poolest välja öeldakse. Mul on üks selline sõbranna ka, kes iseenda ees asju maha salgab. Kui me temaga räägime, siis ma vahel näen, kuidas ta tahaks kellegi või millegi kohta midagi negatiivset öelda, aga jätab lause lõpu lihtsalt õhku, stiilis “ja ta on üsna selline isekas, et veits… nagu noh… nagu ülb- või noh…”. Mind hullult tegelikult häirib see ja mitte sellepärast, et tema ise mind närvi ajaks, vaid see, kuidas ta seda OMA TÕDE välja ei ütle (ma tean, mulle ka tegelt see väljend ei meeldi). Justkui tahaks, et keegi teine selle lause lõpetaks, siis pole tema see bad guy. Või noh, mida mina ka tean (see, what I did there? 😉 ) Ma ikkagi veits arvan, et halvakspanu ja tunnete enda sees käärima laskmine lõppeb viimaks halvemini. Kindlasti on aga iga negatiivse arvamuse väljaütlemiseks olemas õige viis, mis viib mind järgmise mõtteni.

Olen veendunud, et minu arvamus ei peaks teistele liiga tegema. No et kui näen tänaval näiteks ülekaalulist inimest, kes on endale VEIDI kitsad riided selga pressinud, ei peaks kohe kõval häälel enda eriarvamust tema stiilitaju kohta välja pröökama. Tundub ju loogiline? Selline arvamuse avaldamine on tavaliselt juba tagamõttega ja ehk on ka sellel inimesel kerge arvamusliidri/enesehinnangu kompleks. Või vähene empaatiavõime või eneseanalüüsi oskuse puudumine. On nagu on, minu väikses raamatukeses on sellel kohal märge: ÄRA NII TEE. Arvamuse avaldamine on peen kunst, mida valdavad hästi seriaalides tegutsevad Ameerika kodanikud. Minasõnum, peegeldamine ja kõik muu. Igale Eesti riigi kodanikule kuluks ilmselt suhtluspsühholoogia loeng marjaks ära.

Opinions are like a**holes. Just because you have one, doesn’t mean you have to go flaunting it to everyone around you. Umbes selline kokkuvõte meeldiks mulle küll. Just nagu Kristallkuuli alla ka kommenteerisin, et pole vaja kogu aeg kuulutada enda arvamust, aga on hea, kui teised mõistavad, et sul see siiski olemas on. Argumenteeritud diskussioonidele olen ka kahe käega poolt. Selle üks hea näide toimus nädalavahetusel, kui südaöö paiku ühe laua ümber inimestega täiesti normaalse probleemiarutluse läbi tegime. Teemaks naiste ja meeste võrdsus. Kõik suutsid hoida sirget joont ja mitte emotsioonide peale üle minna, kui… Jah. Kui välja arvata üks tüüp, kes ütles, et ebavõrdsuse probleemi pole lihtsalt olemas. Nojah. Mõistan, mees, sa lihtsalt tahtsid meile seda pe***auku näidata. Mis seal ikka.

Ja viimaks see mure: mida teha siis, kui tõesti ei julgegi arvamust avaldada? Mul on viimasel ajal tekkinud kaks sellist kohta, kus olengi plindris. Üks neist on emaga suhtlemine: ma näen tema ja ta õe vahelist mürgitavat suhtlusviisi ja üritan talle rääkida, et miski peab muutuma, sest ka isegi selles vanuses on neil vaja ehk veel paarkümmend aastat suhelda, ja sest see mõjutab ka mind, aga… Aga miski ei muutu. Ja tädile ei julgeks ma seda juttu rääkima minnagi, sest ta saaks tigedaks. Kuidas aidata vanemaid inimesi muuta enda elu? Kust leida nõidus, mis KINDLUSTAKS, et mina vanana niimoodi vaadetelt ja käitumiselt jäigaks ei jääks? Oy vey…

Morpehus_scores
P.S. Morpheusel on ka üks hea idee