Viharavile vol.2

Meie naispere (kes ongi ainult naispere) dünaamika on ikka ma-ei-või kui keeruline. Mu ema on positiivne ja rõõmus, kuid hästi empaatiline, tädi jälle negatiivne ja pessimistlik, samas domineeriv. Mul on ema ja tädi ja mina olen neil kahepeale üks laps. Olen siiani laps, kellel seal olles ei ole enda privaatsust või oma aega – endal on selline ettekujutus, et see muutub siis, kui ma lapse saan. Või load. Või veel parem – mõlemad. Kas teid ei ajaks närvi järgmine situatsioon: oled ülakorrusel, pikutad voodi peal ja loed raamatut. Või näiteks pakid asju. Ja siis tuleb hõige:

“ISIIL!” Vaikus. Peab vastu kisama.

“Mida?”

“Tule täida singirulle.”

No vot. Ja kui siis veidi viivitada, mitte joosta nagu koer kutsumise peale allkorrusele, on singirullid tegelikult valmis. Ehk siis, nagu alati – tegelikult pole sul vaja midagi teha, aga kõige imepisemaid töid peab koos tegema – mitte tegemise rõõmu pärast, vaid PEAB. Ja TÖÖÖÖ. Ja peab olema võimalus sind käsutada. Eks ma tean, ma ju ise luban seda. Seetõttu ei võta ma Tartus käigu ajal kunagi eriti midagi muud plaani ega lepi kokku. See ei mahu sellesse päevakavva, kuhu on planeeritud kaks asja, aga milleks võetakse alati ülemäära aega. Viimati oli ju nii – tädi tahtis, et ma mingisuguse nurgataguse ära rohiks ja ma ütlesin jajah, läksin linna kaltsukatesse tuuseldama ja paari tunni pärast helistas ema:

“Kas sa koju ka tuled?”

“Nii, miks?”

“Noh, et sa enne ära rohiksid selle, kui tädi koju tuleb.”

Ausalt, who made her boss ja miks mu ema talle allub? Õigemini – see saab ju tehtud, aga miks “enne, kui ta koju tuleb?” See, et tema ütleb, et ma midagi ära rohiks, just because… See on ausalt minu jaoks nii düsfunktsionaalne. Aga mis ma tegin? Läksingi koju bussiga ja rohisin. Ema ei saa tädiga läbi, sest ta on nii allahoidlik ja tädi nii domineeriv Süütunnet on minusse palju istutatud. Ja ilmselt ka süütunnet mu emasse, me tunneme alateadlikult tädile kaasa, sest ta on üksi ja jääbki üksi, ta ümber on mingi kibestunud raam. Ka elumuutuste kohta pean end süüdi tundma – teised elavad läbi minu. Mu tädi räägib mulle telefonis, et ta rääkis mu vanatädile küll minust, aga ei rääkinud, et ma tööd vahetan või kas mul peika on või mis. Ja miks? Noh, ega temal pole vaja teada. Alateadlikult – kas pean end halvasti tundma, et ma TÖÖD VAHETAN? See oleks koomiline, kui see poleks imelik. Aga ümber pöörata asju? Tead, inimesed räägivad küll, et aga tee nii või nii. Ole teistmoodi. Ära hooli. Kas te olete proovinud mõnd sellist sügavat mustrit ise murda? On raske? On. Mõtled küll, et seekord käitun teistmoodi, aga langed ikka tagasi. Mis on lahendus? Vältida. Pigem mitte eriti Tartus käia ja kui jah, siis omaette olla. Mitte lasta sellel inimesel, kes kõigi aega ära planeerida tahab, end oma tööriistana kasutada. Inimesel, kes kaalub väga palju ja peaks liikuma, aga kuna see talle just seetõttu raske on, eelistab teistel enda eest asjad ära teha lasta. Ja samas ilmselt tunneb end halvasti, et ta ise ei jaksa. See on võitmatu nõiaring, sest ma tean, et see ei saa muutuda. Nii vanad inimesed ei muutu. Ja ema kohta ei ütle ma midagi – tema on väga väga armas.

Eile veel. Hakkan kodust ära minema. Lähen esikusse, et mantilt selga panna. Juba tuleb köögist nõudlik: “Aga kus su seljakott on?” (sa kindlasti juba oleks selle maha unustanud) Kas ma palun tohin kõigepealt jope selga panna? See on iseenda tasandilt asjade kontrollimine ja ilmselt ka nö soov aidata, aga korraks võiks ju peatuda ja mõelda, et tõenäoliselt saan ma oma asjadega väga hästi hakkama. Las igaüks teeb ise ja kui ei oska, siis küsib nõu. Mul ausalt tuleb õpetamise peale otsekohe allergia. ALLERGIA!

Eelmisel aastal ütles üks terapeut mulle, et mu ema ja tädiga suhe meenutab talle mingeid sõbrannasid, kes üksteise eest saladusi hoiavad ja manipuleerivad. Vahel sõbrad, vahel nagu frenemies. Tal on täiesti õigus.

Ma tean, et ma peaks olema “targem” ja järele andma. Ma tean. Aga see tekitab niiii palju stressi. Raske mitte vinguda, siin ju ikka võib. Okei. Stopp.

Advertisements

Less sex, more… city?

Mul on puhkus ja liiga palju aega iseenesele mõtlemiseks ilmselgelt. Kui keegi küsib, et kuidas mul läheb, siis ütlen ikka “hästi!”, aga tõde on, et ma olen üsna rahulolematu pea iga aspektiga oma elust. Ei ole õiget minekut ja ei ole mingit aimu, kust alustada, kuna kõik tirriteerib ja on kuidagi… mandunud. Ärge saage valesti aru – kõik pole HALVASTI, lihtsalt nii meeh. Ja kirss tordil – ma saan kolgennnnd kuu aja pärast! See tundub nagu selline mini-keskeakriis, mis küsib, kus ma oma eluga olen ja miks. 

Puhkuse esimene nädal poole peal ja teine ees, sõidame teatrikamraadidega Hiiumaale, et eelkohvikute päeval Kahe talu kohvikus jutuvestmisetendus anda. Kindlasti saab olema väga tore ja vahva, aga kui ma sellele niimoodi ette mõtlen, jälle – meeeeh. Võib-olla ma olengi veidi minetanud selle hetkesoleku oskuse… Vanasti, mäletan küll, võisin igal hetkel sisse ja välja hingata ning olla õnnelik oma eksistentsi üle. Nüüd on aga selline…  raiskamise tunne. Nagu lihtsalt raiskaks enda aega. Muidugi ma tean, mida tegema peaks ka – rohkem kirjutama, rohkem keskenduma, rohkem … koristama? 

Appi, ma tunnen juba, kuidas sellest blogist siin on hakanud saama samasugune koht nagu see 40+ stiilis blogi, kus iga paari kuu tagant räägitakse samast asjast. Niuniuniu, mu elu on nii niuniuniu. Paks! Üksi! Sihitu! 😀 Täiesti nagu seksi ja linna seriaal kunagi, et oleme nii edukad ja casually cool, aga tegelt juba kardame vanaks ja üksijäämist. Nagu elu mõte oleks tanu alla saada. 

Aga koristamine – sulatasin külmkappi ja ärkasin iga mõne aja tagant ehmatusega veesorina peale. Sain tehtud. Luban, et enne kui puhkus läbi, teen suurpuhastuse ka. Siis hakkab parem. Kindlasti hakkab.

Aga mis on õnn?

Just nii diibiks muutusime mõni aeg enne seda, kui selle postituse mustandit kirjutama asusin, ühel laupäeva öösel kell kolm. Mis ikkagi on õnn? Mis on elu mõte? Selgus, et vähemalt üks asjaosaline tagantjärele arutelu ei mäletanud. Küll aga, kui on kurb olla ja tundub, et nagu eriti ei ole mõtet, võib vaadata SEDA videot ehk vana hea klassikat. Ise ilmselt kuulun sinna kategooriasse some of the most interesting fourty-year olds still don’t. Plus you are not as fat as you imagine. Eksistentsialism on oluline. Kujutan juba ette, kuidas ma oma lastele rääkima hakkan, kuidas ELU käib, sest MINA tean, ja nemad mõtlevad, et: “Häh, mida tema ka elus teab…” Eluring.

Ka mul on tunne, et see mu elu on mõeldud vaatelmiseks. Ma ei ütle, et ta esimene on, aga kindlasti mitte ka viimane. On nii palju inimesi mu ümber, kes inspireerivad ja teevad, muudkui on ja on ja on. Paistavad välja ja on hästi tegusad. Ja mina ainult istun ja muudkui vaatlen oma naba, et issand kui huvitava kujuga ja milline ta täpselt nüüd on. Hullult kasutu tegelikult, sest enda iseloom ei ole mingi asi, mida kuidagi mingi mõõdupuuga mõõta saaks. Et mina teen nädalas endaga 4h tööd ja teine teeb sama töö näiteks keeleõppe kallal, siis temal on lõpuks keel selge, aga minul on suht sama sasipundar ikka seespool. Võib-olla ehk mediteerimine oleks päris tegevus, mis kasu tooks. Head raamatut tahan ka lugeda – praegu murran end läbi ingliskeelsest Wolf Hallist, aga päris päris raske on. Lugu on  huvitav, aga ei jookse kuidagi, sest keel ja vähene ajalootundmine jäävad ette. Natuke ongi selline tunne, et ma olen kuidagi iseendast kõrvale kaldunud. Ma tahaksin olla rohkem raamatud ja kirjutamine, aga olen töölkäik ja internet. Kass ka vahepeal. Nädalavahetusel käisime Saaremaal ja täna öösel naasedes oli siis kass täiega sõps. Magas padja peal kõrval ja tahtis lähedust. Mulle meeldib – ma võtaks ühe veel, kui ruumi oleks.

Kass on siis ka nagu mina ja natuke on mina ka igasugused taimed, mis ma istutasin. Nii armsalt pistavad mullast oma ninakesed välja ja näitavad, et aeg kulgeb, kuigi nähtamatult.

Muuseas: kass kukkus üleeile kolmanda korruse aknast alla, aga lõpetas vaid väikse ehmatuse ja natuke katkis huulega. Hull lugu, onju?! Ma nii ehmusin ära.

Hull lugu üldse see elu, hull lugu.

Anna mulle andeks, kiisubeeb.