Talisupleja!

Lugesin üleeile SEDA vana artiklit ja ütlesin sõbrannale, et kuule, kui sa veel ujuma lähed, kutsu mind ka. Eile kell kuus õhtul ütles ta, et noh – kell seitse minek! Päris valmis ma ei olnud, aga kuna päike siiski paistis ja ta lubas sooja autoga Pikakarile sõita, siis olin nõus.
Assapoiss, kui äge! Tegelikult ei olnudki megakülm, vesi oli kusagil 12 kraadi ringis ja ma ei ole kõige külmakartlikum ka. Röökisin, mis ma röökisin, aga kusagil minutikese veetsime vees küll. Ja see oli nii lahe! Pärast jõime rannas teed, sõime küpsist ja siis otsustasime, et läheme teeme veel pannkooke ka. Kui Sitsi Rimisse jõudsime, et keefiri ja piima osta, oli tunne, nagu oleksime … pilves. Keha andis sellise endorfiinilaksu, et lihtsalt käisime mööda poodi ringi ja naersime 😀 Valgus tundus kuidagi ere ja pea oli veidi desorienteeritud. Vaatasin, et poes olid mingid politseinikud ja mõtlesin, et tõepoolest – kui mina meid vaataks, siis ütleks ka, et mingi laksu all. Aga noh – Kopli. Seal on neid “taliujujaid” ilmselt rohkemgi 😀

i-mean-no-disrespect.jpg

See on nali. Mul pole Kopliga ausalt mingit biifi. Isegi kortereid olen sinna vaadanud. Uus Kalamaja on ta 5-10 aasta pärast niikuinii 🙂

Väga mõnus tunne oli. Seda kavatsen ma veel teha, kui nii lihtsast asjast nii hea tuju saab. Pärast tegime siis pannkooke, jõime rahustavat teed ja vaatasime huumoridoosiks ka uut osa BFS-ist. Vot see, see on juba klass omaette. See on mu salapahe (jah, nüüd avalikum), sest midagi rohkem piinlikult naljakat hetkel välja mõelda ei oskakski. Eesti räpi uus põlvkond… ei tule sealt.

 

Advertisements

Sügis ja sünnipäev

Mulle meeldivad kõige rohkem helehalli taevaga päevad. Teate küll, selline taevas, mis on ühtlaselt hall, aga sul on kindel tunne, et sealt vihma ei tule. Rahulik ilm. Pretensioonitu ilm, kus ei ole sundust midagi kindlat teha. Mitte selline „lähme randa, peab õues olema“ suveilm, vaid „jalutame, loeme kodus raamatut ja teeme aeglaselt süüa“ ilm. Sellised päevad on natuke müstilised, ilmselt see sama rahu tunne. Korraks on justkui maha võetud see “pean saama, pean olema, oot, mida ma tahangi” olukord.

Sain nädalavahetusel kolmkümmend. Oli ka üsna hall päev, aga kirsiks tordil muidugi Kalamajas toimuv jooksuvõistlus, mis ka minu peas ilmselt halli juurde tõi 😀 Hööhöö, nali, mul ei ole halle karvu. Mitte et see nüüd mingi eriti vapustav tõik oleks. Perekonna õhukese ja kortsudele kalduva naha olen ikka pärinud (mille vastu nüüd igasugu the Ordinary tooteid jälle tellisin – seda võib hakata sõltuvuseks nimetama…). Igatahes, sain vanaks ja peomeeleolu käis sellega natuke käsikäes, nimelt pabistasin meeletult. Terve see trall ligipääsemise ümber alustas õhtut närvilisel noodil ja ma avastasin, et kuigi laval võin ma vabalt tähelepanu keskpunktis olla, tundub sama asi sõprade keskel meeletult keerulisem. No nagu et tahaks pigem laua alla pugeda, kui vaadata, kuidas kõik mind vaatavad, kui viktoriini küsimusi ette loen. Arvan, et teistel oli tore, aga mina säbelesin meeletult inimeste vahel ringi ja ei suutnud keskenduda. Jälle emasse. Lõpuks, kui kella 23 ajal peopaigas juba korraline üritus algas, rahunesin maha ja lasin end paari rummikokteili ja vana tallina pitsi saatel vabaks. No ja siis ikka kella viieni hommikul. Pühapäeval magasime ja sõime. Such is life.

Kingitusi sain selliseid, et olen nüüd põhihipster valmis: mul on Rainsi seljakott, Woolishi kimono ja Klean Kanteeni metallist joogipudel – kui see pole starterkit, siis mina ei tea, mis on. Üldse olid kõik kingid viimasepeal, kuna tellisin nad üsna täpselt. Tänapäeval on ju olemas selline koht nagu Giftster, mille abil saab enda soovid teatavaks teha kõigile külalistele. Jääb ära arvamismäng ja möödapanek. Minu arvates tõeliselt imeline leiutis. Mis muidugi ei tähenda, et ma ei saanud ka fidget spinnerit, Maalehte ja Maxima poekotti, mille üle samuti ERITI rõõmus olen 😀

Kõik on uus septembrikuus. Ma ei taha veel küll enne õhtut hõisata, aga ka töörindel hakkavad uued tuuled puhuma. Sellised tuuled, et ma ei pea enam tööle kõndimiseks eriti üle 500m kõndima. Kuniks aga lepingul veel allkirja pole, ma rohkem sellest ei jutusta. Igatahes… ask and you shall receive, veel ükskord. Ja teiste asjadega on nii, et enne ei saagi aru, mis sul on, kui teda enam ei ole. Ja siis kui jälle on, siis oled tänulik. Ühesõnaga – ma olen veidi liiga kriitiline inimene, kes kaldub… vigu otsima.  Kõiges. Arenemiskoht, arenemiskoht. Muidu on hea tunne küll. Viimasel ajal on ilm soe, sõidan rattaga koju ja nuusutan sügise lõhna. Töö juures õitsevad laual veel eelmisel nädalal kingitud roosad gladioolid ja kodus seisavad ka igas mõõteanumas lõikelilled (jah, mul on ainult ÜKS lillevaas). Päris idülliline. Headel hetkedel on hetkes elamine kerge, raskematel raske. Selliseid mõtteteri lendab minu varukast täiesti tasuta paremale ja vasakule, võtke heaks, ma ei keela… 😀

Ja lõpetuseks: üle tänava majja kolisid uued inimesed, kellel on toas palju potililli, seinas mingi lahe maal ja aknad pidevalt avatud. Nad tunduvad toredad. Enne elas seal keegi, kes vist istus terve aja pimedas ja siis ta enam seal ei elanud ja mina harjusin ära, et võin kodus teha, mida tahan. Noh, nagu paljalt ringi käia või nii. Ei tea, kas peab uuesti ümber harjuma?

autumn
Kui sügis oleks tüdruk, siis ta oleks selline akvarellpehme

 

 

 

Puhkus

Hurraa! Jaanipäev on läbi ja minul on puhkus. Täpselt nagu mu sõbranna mind kevadel hurjutas, et “miks sa peale jaanipäeva puhkad, siis on külm ja vihmane!” – jah, täpselt nii ka on 😀 Aga fear not, ka vihmase ilmaga saab molutada. Ma arvan justkui alati, et asjad ei hakka mulle külge, aga tegelikult hakkavad küll. Räägin siis sellest, et magasin täna poole kümneni ja tundus nagu eriti pikk aeg. Vanasti polnud aga probleem kella üheni magada. Nagu mu ema ütles, et magab augu maasse.

Aga molutasin mehemoodi – sõin hommikust pikalt, lugesin raamatut, siis vaatasin seriaali, siis proovisin muna pošeerida (kolm korda) ja siis istutasin ümber sidrunipuu ja panin mulda kolmed seemned. Nüüd istun Rakvere bussis, et empsi pensionile saatmise peole minna. Pole paha.

img_5283
A monochrome “f*ck you” to the weather

Nojah. Koolidesse sisseastumise aeg on ka muuseas – ise kaalun magistrit personalitöös või kommunikatsioonis – look at me being all practical. Minu kaks varasemat kraadi on tulnud kuidagi rohkem uitmõtete ja aadete pealt, aga kommunikatsiooniga oskaks juba midagi asjalikumat peale hakata. Inimesed ja latramine ning inimestele asjade selgeks tegemine – tundub nagu minumoodi moos. Muidugi, peaksin magistritöö kavandi tegema, aga hei, milleks siis puhkused on, kui mitte teise töö tegemiseks?

Viimaseks veel jaanipäevast – käisime Lõuna-Eestis ja väisasime üht eriti armsat külajaanituld. Sõbranna peika pani kinni kummikuviske ja võitis arbuusi. Ööbisime Palo järve ääres, mis on väga nostalgiline, kuna väiksena käisime seal suviti vahel ujumas, kui eriti mõnus ilm oli. Öösel küll lasti tümakat ja hommikul kaklesid lapsed igal pool, aga meie, sellised inbetweenersid, kellel polnud ei lapsi ega pidu, elasime ka selle üle. Jee!

img_5287
kõlab nagu plaan

Pauku peab tegema ja nalja peab saama, muidu mina ei mängi!

Taban end ikka ja jälle selliselt kujundilt, et minu element on nali ja naer. Mul on vedanud, et olen sattunud sellisesse kollektiivi, kes mõistab nalja ja kellel on minuga sarnane huumorisoon. Inimesed, kes saavad aru, et ei maksa seda elu ülemäära tõsiselt võtta. Samamoodi ka sõpradega – mu lähim sõprusringkond oskab ikka kildu rebida nagu homset päeva poleks. Nali on nagu pingpongi pall, millele laotakse otsa kihte nii kiiresti, et vahel ei jõua isegi jälgida. Minu arvates on naljategemine nagu… no inimestega koos ajaveetmise rõõmust vähemalt pool, kui mitte rohkem. Ja kui nali töötab ja elab, on see üks ütlemata ilus asi. Võib-olla peaks seda standupi asja proovima – ma ise arvan, et olen naljakas ja mulle on oluline, et mind naljakaks peetakse (imelik…).

Nädalavahetusel käisime sõbra sünnipäeval ja seal sai kohe niimoodi nalja, et pärast oli köha ja hääl ära. Mul hakkab naermisest köha, teised ei saanud aru, mida ma sellega mõtlen, aga nii on. No ja igatahes, see sõber siis meil – ta on selline hästi andekas tüüp, kes on proovinud sadat tööd, aga mitte kusagile püsima jäänud. Raha on tal ka igalt poolt, ma kujutan ette, et ta nagu tõmbab seda oma töödega ligi, kuna tema spetsiifilised oskused on pigem kallima töö omad. Novot – aga talle ei meeldi tööl käia ja siis ta niisama tsillib siin ja seal. I feel ya, brother! Ma kogu aeg mõtlen, et äkki mulle ka ikka ei meeldi ja sellepärast jälle olengi kriisis 😀 Tegelikult ilmselt siiski meeldib, lihtsalt sisu ei ole õige. Jah, see on minu tööhala blogi, kerib jälle samasse kohta.

Viimasel ajal läheb juba keset pühapäeva tuju halvaks, et esmaspäeval tööle minema peab ja kui tööl uusi kohustusi juurde tuleb, vasardab peas mõte – MIKS mina? Ma ei viitsi. Selline värk – ja muudkui prokrastineerin. Ja siis ma mõtlen, et kas ma olen lihtsalt laisk inimene. Aga ei ole ju! Kui ma tõlkima pean, siis vahel on nii flow, et üldse kella ei näe. Või kui kirjutan. Muudkui flowwwwwwflowwwflowwww selline undav hääl. See tähendab, et (kas tähendab?!) ma peaksin midagi sellist tegemagi. Ja siis noh… ma kandideerisin ühte kohta. Vaatame siis.

Ja mulle on siin öeldud, et inimesel ei olegi “õiget kutsumust” ja kui ma ei tea, mis ma tahan, siis pole vahet, kus ma olen. Aga ma ei saa sellega ikkagi nõus olla. Ja välistamise kaudu on ka täiesti hea viis saada teada, mis sulle meeldib – või ei? Ma vist lihtsalt ei ole nii hea, tubli ega motiveeritud inimene. Kuigi nagu üks sõbranna ütles, ikigai on oluline. On oluline teha fuck yeah tööd, mitte “tööd, mis hommikul nutma ei aja”. Ja selline fuck yeah töö peaks lippama ka käes paremini.

Musi-musi!

Eesti ilm ja kolmas kümme

Teisipäevast neljapäevani vist kestis see imeilus kevadpäike, mis mahedalt põske paitas ja kõrva sosistas, et: “On aeg, on aeg talveunest ärgata… Su unistused saavad siiski teoks, mis siis, et sa olid selle külma ja koleda ajaga need juba kuue jala sügavusele matnud…” Hakkasin teda juba uskuma, kuid rahvasuugi ütleb, et midagi-midagi poiste silmad ja petlikud kui kevadised ilmad. Nagu näha, on kõik jälle hall, vihma sajab ja külm tuul tikub krae vahele. Imelik, kuidas inimeste tuju niimoodi ilmast mõjutatud saab olla või no vähemalt minu oma. On inimesi, keda vihm üldse näiteks ei morjenda (teesklejad, variserid, ma ei usu teid) ja ma võtan nende ees mütsi maha.

Nädalavahetuseks lähen kodulinna – vana klassivend saab kolmkümmend. Kõik mu sõbrannad saavad järjest kolmkümmend ja ega minulgi see tulemata jää. Nüüd on aeg rääkida teemast kuidas ma küll juba nii vana olen, aga ennast üldse nii vanana ei tunne? Natukene isegi on vanusest rääkimine selline tabuteema või et kui vanust mainitakse, siis silmi pööritades sellisel veidi sarkastilisel moel. Või et esimesed silma- ja kaelakortsud juba paistavad või et kangasmaskid ja hülauroonhape või et pidutsemine tuleks ära lõpetada, nahk enam ei taastu. Selleks on loodus andnud meile ühe vastumürgi: lapsed. Mõelge – kusagil kahekümnendate lõpus laps saada – see tähendab alkoholipausi, regulaarsemat elu, vastutuse võtmist ning iseloomu küpsemist… Ainult minu tutvusringkonnas pole seda veel juhtunud. Mürk on parem veel kui vastumürk. Üldse – need suhtevärgid. On umbes neli paari, kellel on siis niimoodi vedanud, et nad on juba kaua-kaua koos ja võiksid ka lapsed saada. Teistel – või noh, peamiselt mul endal – on nii, et oli pikk suhe, aga nüüd ei ole ja natuke on selline tunne, et noh põstra-põstra, kus see prints valgel hobusel on, kellega paar aastat koos olla ja siis kohe lapsed saada? Ausalt, selles mõttes ma muretsen, et minu ema sai ka minu üksinda ja alles 33-aastaselt. Mulle endale ikka meeldiks lapsele tervet perekonda pakkuda. ja EI – mitte sellepärast, et ma poleks üksi piisavalt lahe või ei saaks hakkama või et mu ema ei saanud hakkama, muidugi sai, aga sellepärast, et eks ta natuke lapse katki teeb. See on minu isiklik hinnang mulle endale muidugi. Holistilises teraapias mõistsin seda, kui tunnetasin, millest mu usaldamatus maailma vastu tuleb. Või ma ka ei tea…

Eks iga juhtum on erinev ja ei ole sellist valemit, et kui täpselt nii ja nii palju mõõdan kiitust ja nii ja nii palju rangust, siis kasvab üks täiskasvanu, kes on iseseisev, intelligentne, oma tunnetega kursis, oskab hetke nautida, aga tulevikuplaane teha, on viisakas, kuid samas ambitsioonikas, on huumorisoonega, kuid mõistab maailma tõsidust, võtab kõike kergelt, kuid süveneb, kui näeb, et seda on vaja. Mõistate? Ei mõista? Sama siin.

roosibeebi
Mu ema kunagi leidis sellise postkaardi ja pani seinale, sest see beebi on täpselt sinu moodi”

Jõehobu “Ja mis siis?”

Mäletate seda multikat? Mis iganes juhtus, keeras jõehobu teist külge ja ütles: “Ja mis siis?” Tõesti, mis siis? Mis siis, kui juhtubki see, mida sa kartsid? Mis siis, kui su ülemus karjubki su peale? Mis siis, kui sa võidadki selle lotovõidu? Mis siis, kui sa pingutad elu eest, et selle Tartu rongi peale jõuda, jooksed keel vestil Baltasse ja näed… et rong hakkab napilt enne seda, kui sa esimese ukse juurde jõuad, minema veerema?

Tahaks korraga meeletult palju igasugu asju kirjutada, nutta ja naerda korraga. Lugesin Murca blogi ja inispireerusin – tahaks terve oma hinge kuidagi siia välja puistata ja tahaks ka osata nii hästi end väljendada. See lugemine kuidagi tuletas mulle meelde, et jah, ma ju hindan lugemist ja kirjutamist ja ka MINA tahan seda teistele pakkuda. Kuhugi tahaplaanile on see loomepalang vajunud, “ah mis mina” mõtted vallutavad maid, ja olgem ausad – ma olen ju laisk. Või noh – mõtle, kui palju peab tegelikult vaeva nägema, et midagi pikka ja veidikenegi mõistlikku ja head kirjutada? Ja mis siis, kui see ei uju, vaid vajub põhja? Või veel enam, aga mis siis, kui ta ujub? Ma olen küll juurelnud, et kas hirm läbi lüüa on tegelikult isegi takistavam faktor, kui hirm läbi kukkuda. Võib ju nii olla? Igatahes, tahaks lihtsalt hädaldada, et “olen täiskasvanu ja käin täiskavanu tööl ja mul ei ole aega enam neid unistusi heietada ja tegutseda selles suunas, et ma oleksin millegi looja”. Aga see on ju jama. Selle asemel istun ma peale tööd tunde nutitelefonis ja ei tee midagi tarka. No nagu ma rääkisin eelmises postituses. Sotsiaalmeedia ja alkohol – minu sõltuvused.

Kohe tegelikult tekib selline kaitserefleks, et tahaks selle lause järele kirjutada lauset “oi, ärge saage valesti aru, ma ei ole mingi alkohoolik”, aga … aga fuck it, sisemine mainekujundaja, ole vait ja võta päev vabaks. Mulle väga meeldis Ykinna postitus sellel samal teemal – On the occasional act of getting drunkMinul muidugi sellist trumpi panna ei ole, et mul mingi metsikult vastutusrikas elu oleks muidu (mind you, eks ta sinnapoole kisub ikka), aga jällegi – ma olen ikka kõva kontrollija peas, seega seda see alkohol ikka lahti harutab. Eile oli üks väga lahe jõulu/valentini/parem-hilja-kui-ei-kunagi pidu ja seal rääkis üks geneetikaga kursis naine, et sõltuvuskäitumise geenid on ikka põnevad asjad ja leidub inimesi, kellel ei tekigi asjadest… ütleme, tugevaid tundeid ükskõik, mis asja vastu. Ja vot, siis on teisi. Mõned sõltuvused on lihtsalt sotsiaalselt aktsepteeritavamad kui teised – kohv/energiajook vs näiteks MDMA ja alkohol vs suhkur ja rasvad. Onju? Aga igatahes, eile oli pidu ja täna on mul pohmell ja sealt need suured tunded jälle tulevadki, mis mind kirjutama panid. Kohe hakkas nagu välja tahtma see jutt.

Aga et keerdkäiguga postituse pealkirja juurde tagasi jõuda – “mis siis” on üks hea küsimus. Selline zenbudistlik värk, mõtteharjutus. Ma ei taha kohe mingi väga hullu lauset siia panna, aga, ütleme – te lähete lahku. No ja mis siis? See teeb haiget, see on valus väga kaua aega, aga… ükskord läheb see elu ikka edasi. Või… või noh, sa said endale alalise südamevalu, aga see on ka sinu enda oma. Kuidagi nagu. See mõte sai tegelikult alguse sellest, et minu enda ellu on tekkinud uus inimene, kes pakub mulle väga palju uut ja huvitavat. Tal on selline karm iseloom, mis muutub minuga koos olles ja minu suhtes alati hästi pehmeks, aga vahel ikkagi on kuidagi… tahtmatult karm. No nagu ei oska enda tundeid päris õigesti reguleerida – no et kui sul on endal paha tuju, siis sa peaksid aru saama, kust see tuleb, aga mitte teiste tuju halvaks tegema. AGA – ma hakkasin mõtlema, et mis siis? Ok, see jutt tundub rappa kiskuvat, aga mu point on see, et me (kõik) ja mina (eriti) elame tihtipeale natuke nagu vati sees. Ok, ja jumal tänatud ka selle eest, aga vaat, kui juhtub siis selliseid konflikte ja karjumisi näiteks, siis kõik hirmsasti põeme seda ja ikka pigem püüame vältida. Vot selle kohta ma tahtsingi öelda, et.. aga mis siis? Mis siis, kui ta ütlebki mulle halvasti? Esiteks, mina ei pea seda nii võtma, ja teiseks, ma näen, et ta ei tee seda meelega, ja kolmandaks, mul on võimalus sellest õppida. Mul on võimalus näha teistsugust tunderegistrit. Et kui inimesed nagu ei karda konflikti astuda (muidugi peaks see olema asja pärast, mitte niisama kius), siis tegelikult on see suur õppimiskoht. Meil on töö juures üks teatud isik, kelle pärast, nagu ta mulle ütle, on üks teine isik läbi lugenud kaks raamatut läbirääkimiste teemal – just. Et kuidas saada sotti ja kasu konfliktiolukorrast. Vot nii. LOOMULIKULT saan ma aru, et kui sellised olukorrad korduvad, ei muutu  ja mustriks saavad, on olemas igaühel ka murdumispunkt, aga selle murdumispunkti kaugemale lükkamine ongi üks huvitav tegevus. Ei ole nii, nagu mul, et kui see teatud isik ühel koosolekul läbi lillede ütles, et ma olen ebakompetente lollpea, siis üritasin terve ülejäänud koosoleku ainult kramplikult mitte nutma hakkamisega tegeleda. Ja tema eesmärk, mis ta selle lausega teha tahtis, sai kuhjaga täidetud. No ma ei saa öelda kohe täna, et nevermore, aga aegamööda see teras siin karastub.

Ja mis siis?

Mis on üleval?*

I can only please one person a day. Today is not your day. Tomorrow is not looking good either…

Aevastasin just umbes seitse korda järjest. Mis värk sellega on? Minu endaga, muuseas, tänan küsimast, on täitsa… huvitavalt. Olgu. Nüüd olen umbes 12 korda aevastanud juba. Käin tööl ja elan elu, vahepeal käin salsat tantsimas ja mõtlen trennist, jõudnud pole sinna juba TÜKK aega. Peaksin hakkama käima Kristiine MyFitnessis, aga minu küsimusepüstitus on pigem selline, et kas nii ei saaks, et mu keha ise käib seal ja üksiti ka autokoolis, aga ma ise olen samal ajal kodus ja tsillin niisama? Pime aeg ajab urgu jälle, aga õnneks tuleb homme emme ja toob D-vitamiini oma täiskasvanud lapsele, kes pole seda ise siiani hankida suutnud. Ootan huviga, kas need reaalselt muudavad seda hommikust EIEIEI-tunnet, mis iga päev mu peas valitseb. Üldse olen paar viimast päeva kodukontorit teinud, sest kahtlane enesetunne ei luba teisi tööle nakatama minna.

I feel the feel to feel and I do, feel that is. Ma olen nüüd üksinda, aga samas on mul kass. Mul on pisike mustvalge kassipoeg nimega Sofia, kes on ERILINE marakratt ja juba kõvasti mu südame külge kasvanud. Tema on minu nägu ja mina tema, pahanduste ja pikutamise poolest küll. Pole siiani seda otsust kahetsenud ja ei usu, et sellist hetke tulebki. Tulla koju, kui sa tead, et keegi väike ja karvane sind salaja ikkagi ootab, on hästi soe tunne. Loomulikult ei taha ta mingi hinna eest alguses pai ja igatseb pigem konservi, aga natukese aja pärast tuleb ikka lähedust otsima ja tõmbab end selja peale väikseks keraks. Nurrmootor töötab juba peale kahte paid, küüned on teravad ja silmad uudishimulikud, aknalaua peale on juba õpitud hüppama ja salaja teki alla tulema ka. Ei lähe kaua, kui ta juba ongi suur ja juba läheb ülikooli ja… Oh,  wait. Ei lähegi 🙂 Koduloom on veidi nagu ajalikkuse tunnetamine ka – mõtle, kui ta elab kas või kümme aastat, siis olen ma juba peaaegu nelikümmend… Jah, mis tunne veel siis lastega oleks.

Tööl kammib, halvad iseloomujooned löövad välja a la halb enesehinnang ja liigne süütunne ja selline… pessimistlik pool. Kuid tegelen sellega. Ja muidu on ka eriline, isiklikus plaanis. Ära paanitse, see on kõigest elu. Ja seda jätkub, sellega ei ole kiiret. On hea tunne olla hoitud.

Ma peaksin kirjutama hakkama uuesti. Pole kuidagi tuhinat olnud, aga tuleb. Kusagilt silmanurgast paistab see nõukogudeaja Tallinn, trolle ja ehitust täis, kolletunud raamatud pärastlõunapäikese tolmuses kiires, roosad bellargooniad köögis potis ja suvine turg, kus maasikate ümber sumisevad herilased. Tallinn on kirjutatud trükimasinaga ja joonestatud käsitsi normaalkirjas, Tallinn on mitmekihiline, Tallinn ei saa valmis. Et mida ma veel siis ootan?

viruhillview-1975

* See on selline eile leiutatud nali: “Kuldvillak  – Üleval 300, palun. Vastus: Ei midagi erilist. Küsimus: Mis on üleval? (what is up?). Õudselt vaimukas, eks.