Turn in down, baby

Nägin eile vanast töökohast Aivarit poe ees. Ütles, et uued projektijuhid on nii tublid ja isegi IT-osakond on meil paremateks inimesteks morfeerunud. Hundid söönud, lambad terved – kõik korras, nii tundub. Kohvikklubil läheb ka hästi, tänan küsimast, ainult kakao pidi meil maitsema nagu “see üks ärakõrbenud sihvka pakis”. Homme lähen ja vaatan, mis teha annab.

Eile käis ema Tallinnas kursuse kokkutulekul. Ta on üle kuuekümne ja neid oli kuus, aga väga lahe ja vitaalne seltskond oli. Astusin läbi, kui nad parajasti mai taisid jõid. Ühelt konkreetselt sõbrannamalt naiselt sain õiendada ka, et olen enda uue töö jaoks “ülekvalifitseeritud”. Kas on siis nii? Mida see tähendab? Mulle tundub, et selline tänapäevane mõtteviis, et otsin niikaua, kuni leian, mis meeldib, või lihtsalt proovin erinevaid asju, on väga mõistlik. Et kas ma peaks olema tüdinud tootearendaja või akadeemiline antropoloog? Või võin ma vahepeal, tänan väga, olla ka motiveeritud run-this-place beib ja üritada enda juhi+organiseerimisoskusi rakendada niimoodi?  Ma tunnen, et mul on sellele kohale veel palju anda. Nende kolme nädala jooksul olen leidnud endale tänu Kohvikklubile palju huvitavaid uusi tutvusi. See suhtlusvärk on täiega minu moos. Ja muidugi on selle meepoti või noh, moosipurgi sees ka väiksed tõrvatilgad ehk inimesed, kellega suhtlemine on veidi raskem ja keerulisem. Neid siis ilmselt peaks nimetama väljakutseteks ning nende kohta paar raamatut lugema. Aga see kõik on ju väga cool.

Kui nüüd veel trenni jõuaks, oleks imetore. Viimasel ajal lihtsalt on mingid rokstaari-tuurid peal, ehk veidi rohkem peol käidud kui tavaliselt ja veidi vähem magatud-söödud [tegelikult ma väga vihkan seda “sai tehtud/sai käidud” vormi nii kirjas kui ka kõnes. See on väga jorsilik kuidagi, kas pole?]. It’s a phase. It shall pass. Preili K. ütles selle kohta tööl hästi (ta on üks aasta vanem kui mina): “See koht kaotab vanusetaju täiesti ära. Tundub, nagu kõik oleks ühevanad.” Ma olen nõus. See on ainult jama, et mina nälgimisega küll saledamaks ei lähe teps mitte. Keha ainult vilistab ja ümiseb: “Hoian kõik endale, hoian kõik endale…” Aga ega kõiges korraga võita olekski liiga magus.

 

Advertisements

Esimene

Aiaaukudest, suvest ja suvalistest mõtetest.

Tahan blogida, sest see on üks asi, mis mul enam-vähem normaalselt välja tuleb, see kirjutamise värk, ma mõtlen. Vilunumaks kirjutamises teeb ainult kirjutamine, nii et seda ma just teha kavatsengi. Mis nurga alt seda siit torust tulema hakkab, ei teagi täpselt. Tundes ennast ütleksin, et tahaks hirmsasti proovida fokusseerida end raamatutest kirjutamisele, aga tõenäoliselt varjutab tavamula selle niipea. Rase ma ei ole, sisekujundaja ka mitte (kuigi kolin varsti oma vanasse üürikorterisse tagasi ja tahaksin seal küll veidi lahedamaks olukorda muuta), moeblogija ammugi mitte. Miks siis keegi seda lugema peaks? No ma mõtlen, et seda vana head nalja oskan ma vahel ikka teha. Samas muidugi püüdlik naljapunnitamine viiks siit ehk viimsegi lugeja ära. Tuleb vist lihtsalt õunte pealt vaadata.

Tegelikult võiksin end vist ka sariblogijaks nimetada. Kunagi oli mul hea mitu aastat blogi nimega Mõtete tera, aga selle kustutasin ma juba ammu lõplikult. Nime otsustasin taaselustada, meeldib endiselt. Kui nii mõelda, siis alustasin seda juba umbes 2008. aastal, seega pistaksin vist igasugu saurusblogijatega rinda, aga andsin umbes viis aastat hiljem alla (kui mitte varem?). Siis oli mul Austraalia reisiblogi, mille aseaineks just käesoleva blogi lõin ning pooleldi töötab ka üks kolmas blogi nimega Väikelu, kuhu tahan aegamööda väljamõeldud jutukesi kirjutada.

Ma pole üldse lõhestunud isiksus, miks te seda arvate?

Süüvisin üsna sügavale blogimaailma just Austraalias. See on minu kollane ajakirjandus, kordi parem ja naljakam kui Elu24 ja 9gag või midagi sellist kokku. Viimati naersin kõht kõveras näiteks Pille blogi nimeloo ja selle kommentaaride peale. Öeldakse, et kui inimene järjepidevalt mingit seriaali vaatab, siis hakkab ta aju neid tegelasi enda sõpradeks pidama. Noh, blogisid lugedes hakkab ka nende kirjutajatele kaasa elama.

Ma pole üldse stalker, miks te seda arvate?

Miks ma seda üldse kõike räägin? Hea küsimus. I better stop now. 

Järgmise korrani!