Viharavile vol.2

Meie naispere (kes ongi ainult naispere) dünaamika on ikka ma-ei-või kui keeruline. Mu ema on positiivne ja rõõmus, kuid hästi empaatiline, tädi jälle negatiivne ja pessimistlik, samas domineeriv. Mul on ema ja tädi ja mina olen neil kahepeale üks laps. Olen siiani laps, kellel seal olles ei ole enda privaatsust või oma aega – endal on selline ettekujutus, et see muutub siis, kui ma lapse saan. Või load. Või veel parem – mõlemad. Kas teid ei ajaks närvi järgmine situatsioon: oled ülakorrusel, pikutad voodi peal ja loed raamatut. Või näiteks pakid asju. Ja siis tuleb hõige:

“ISIIL!” Vaikus. Peab vastu kisama.

“Mida?”

“Tule täida singirulle.”

No vot. Ja kui siis veidi viivitada, mitte joosta nagu koer kutsumise peale allkorrusele, on singirullid tegelikult valmis. Ehk siis, nagu alati – tegelikult pole sul vaja midagi teha, aga kõige imepisemaid töid peab koos tegema – mitte tegemise rõõmu pärast, vaid PEAB. Ja TÖÖÖÖ. Ja peab olema võimalus sind käsutada. Eks ma tean, ma ju ise luban seda. Seetõttu ei võta ma Tartus käigu ajal kunagi eriti midagi muud plaani ega lepi kokku. See ei mahu sellesse päevakavva, kuhu on planeeritud kaks asja, aga milleks võetakse alati ülemäära aega. Viimati oli ju nii – tädi tahtis, et ma mingisuguse nurgataguse ära rohiks ja ma ütlesin jajah, läksin linna kaltsukatesse tuuseldama ja paari tunni pärast helistas ema:

“Kas sa koju ka tuled?”

“Nii, miks?”

“Noh, et sa enne ära rohiksid selle, kui tädi koju tuleb.”

Ausalt, who made her boss ja miks mu ema talle allub? Õigemini – see saab ju tehtud, aga miks “enne, kui ta koju tuleb?” See, et tema ütleb, et ma midagi ära rohiks, just because… See on ausalt minu jaoks nii düsfunktsionaalne. Aga mis ma tegin? Läksingi koju bussiga ja rohisin. Ema ei saa tädiga läbi, sest ta on nii allahoidlik ja tädi nii domineeriv Süütunnet on minusse palju istutatud. Ja ilmselt ka süütunnet mu emasse, me tunneme alateadlikult tädile kaasa, sest ta on üksi ja jääbki üksi, ta ümber on mingi kibestunud raam. Ka elumuutuste kohta pean end süüdi tundma – teised elavad läbi minu. Mu tädi räägib mulle telefonis, et ta rääkis mu vanatädile küll minust, aga ei rääkinud, et ma tööd vahetan või kas mul peika on või mis. Ja miks? Noh, ega temal pole vaja teada. Alateadlikult – kas pean end halvasti tundma, et ma TÖÖD VAHETAN? See oleks koomiline, kui see poleks imelik. Aga ümber pöörata asju? Tead, inimesed räägivad küll, et aga tee nii või nii. Ole teistmoodi. Ära hooli. Kas te olete proovinud mõnd sellist sügavat mustrit ise murda? On raske? On. Mõtled küll, et seekord käitun teistmoodi, aga langed ikka tagasi. Mis on lahendus? Vältida. Pigem mitte eriti Tartus käia ja kui jah, siis omaette olla. Mitte lasta sellel inimesel, kes kõigi aega ära planeerida tahab, end oma tööriistana kasutada. Inimesel, kes kaalub väga palju ja peaks liikuma, aga kuna see talle just seetõttu raske on, eelistab teistel enda eest asjad ära teha lasta. Ja samas ilmselt tunneb end halvasti, et ta ise ei jaksa. See on võitmatu nõiaring, sest ma tean, et see ei saa muutuda. Nii vanad inimesed ei muutu. Ja ema kohta ei ütle ma midagi – tema on väga väga armas.

Eile veel. Hakkan kodust ära minema. Lähen esikusse, et mantilt selga panna. Juba tuleb köögist nõudlik: “Aga kus su seljakott on?” (sa kindlasti juba oleks selle maha unustanud) Kas ma palun tohin kõigepealt jope selga panna? See on iseenda tasandilt asjade kontrollimine ja ilmselt ka nö soov aidata, aga korraks võiks ju peatuda ja mõelda, et tõenäoliselt saan ma oma asjadega väga hästi hakkama. Las igaüks teeb ise ja kui ei oska, siis küsib nõu. Mul ausalt tuleb õpetamise peale otsekohe allergia. ALLERGIA!

Eelmisel aastal ütles üks terapeut mulle, et mu ema ja tädiga suhe meenutab talle mingeid sõbrannasid, kes üksteise eest saladusi hoiavad ja manipuleerivad. Vahel sõbrad, vahel nagu frenemies. Tal on täiesti õigus.

Ma tean, et ma peaks olema “targem” ja järele andma. Ma tean. Aga see tekitab niiii palju stressi. Raske mitte vinguda, siin ju ikka võib. Okei. Stopp.

Advertisements

A hero’s journey

Mida siis ikka teha, kui blogis laterdada. Mul oli reedel aastavestlus – ja see läks väga hästi! Tundub, et olen jälle asjade laineharjal. Olen nüüd ennast natuke kõrvalt vaadanud ja leidnud, et minu stressikõver on esmaspäevast kolmapäevani tõusev ja sealt edasi langev ehk et kolmapäev on tõesti madalaim punkt nädalas. Et siis peaks edaspidi proovima võtta seda kui paratamatust ja liiga palju mitte stressama selle peale. Should-would-could, indeed. Eks pingega harjutakse järk-järgult. Samas on mul päris hea isereguleeruv süsteem, st ma ei TUNNE, et mul stress oleks või stress püsiks. See on selline lühiaegne seisund, mida ma vallandan nutmisega ja kirumisega ja siis ta saab läbi. Endiselt on paika panemata ka puhkusegraafik, sest ma nagu ei oska “täiskasvanud inimese puhkuseplaani” teha. Et niisama ei tohi ju puhata, vaid peab minema väljamaale ja värki.

Mul on tunne, et kuna ma nii harva kirjutan, kipun ma oma mõtteid kordama (ja võib-olla on seegi mõte siin juba topelt) – aga noh, omaendi mõtete vangid, peegeldused ja tagajärjed oleme me niikuinii, see on paratamatus. Et see ümber keerata, on ta aga ka vabadus. Jah, Ted talkid on hea asi, mida nö vaadata ja siis mokaotsast vestluses visata, et end juba kõrgekulmulisena näidata, aga that being said, siin räägib üks tark naine epigeneetikast (kas see on eestikeelne vaste?), mille lihtne seletus on see, et kõik, mis me teeme, muudab meid kogu aeg – ei ole nii, et me oleme mingil hetkel valmis. Ja see ju ongi lihtne ja loogiline, eks? Aga jumal küll, samas on see ka nii HEA POINT. Ja mitte ainult, et see muudab sind ennast, vaid ka su järglasi – ole hea inimene, söö enne rasedust ja raseduse ajal korralikult, ja sinu lapsed ei peagi olema ülekaalulised, isegi kui sina oled 150kg mauk. Muidugi, ma liidaldan nüüd ühe juutuubi video najal, aga see ju on TUGEV sõnum. Samamoodi nagu see sõltuvuse video siin. Rott (inimene) ei pea sõltuvuste käes vaevlema, peaasi,  et puur(maailm, ümbrus) on piisavalt kirju.

Vaevlen veel tõlkimise koerasabaga, seetõttu ei ole mu puur just väga värviline. Enamik asju nädala sees saab minult vastuse “ma tõlgin” – tegelikult muu hulgas muidugi vaatan kergeid filme ja kirjutan siia. Tuleb välja, et “50 halli varjundit” on filmina seeditavam, kui raamatuna. No muidugi, sest… ilusad inimesed ja visuaalne stimulatsioon. Kamoon. Palju parem, kui korduvad kirjeldused ja etteaimatavad tegelased raamatus. Jah, ma lugesin kõik kolm pdf-i kujul läbi, viimased kaks niimoodi pool-diagonaalis. Aga nagu mu sõbrannad ütlesid – vahel on muinasjutte ka tore vaadata ja kellele siis laksu ei meeldiks aeg-ajalt saada? Eksju – M.O.T – kes mõnikord ei sooviks Anastasia Steele olla ja miljonäri naiseks saada? Hehe.

Selge. Peame siis veel natuke nädalavahetust, et homme uuesti argipäeva sukelduda. Loodetavasti on areng ikkagi selline… ülespoole kulgev spiraal, mitte lihtsalt korduv ring.

81QaOnhFDPL._UL1500_