Viharavile vol.2

Meie naispere (kes ongi ainult naispere) dünaamika on ikka ma-ei-või kui keeruline. Mu ema on positiivne ja rõõmus, kuid hästi empaatiline, tädi jälle negatiivne ja pessimistlik, samas domineeriv. Mul on ema ja tädi ja mina olen neil kahepeale üks laps. Olen siiani laps, kellel seal olles ei ole enda privaatsust või oma aega – endal on selline ettekujutus, et see muutub siis, kui ma lapse saan. Või load. Või veel parem – mõlemad. Kas teid ei ajaks närvi järgmine situatsioon: oled ülakorrusel, pikutad voodi peal ja loed raamatut. Või näiteks pakid asju. Ja siis tuleb hõige:

“ISIIL!” Vaikus. Peab vastu kisama.

“Mida?”

“Tule täida singirulle.”

No vot. Ja kui siis veidi viivitada, mitte joosta nagu koer kutsumise peale allkorrusele, on singirullid tegelikult valmis. Ehk siis, nagu alati – tegelikult pole sul vaja midagi teha, aga kõige imepisemaid töid peab koos tegema – mitte tegemise rõõmu pärast, vaid PEAB. Ja TÖÖÖÖ. Ja peab olema võimalus sind käsutada. Eks ma tean, ma ju ise luban seda. Seetõttu ei võta ma Tartus käigu ajal kunagi eriti midagi muud plaani ega lepi kokku. See ei mahu sellesse päevakavva, kuhu on planeeritud kaks asja, aga milleks võetakse alati ülemäära aega. Viimati oli ju nii – tädi tahtis, et ma mingisuguse nurgataguse ära rohiks ja ma ütlesin jajah, läksin linna kaltsukatesse tuuseldama ja paari tunni pärast helistas ema:

“Kas sa koju ka tuled?”

“Nii, miks?”

“Noh, et sa enne ära rohiksid selle, kui tädi koju tuleb.”

Ausalt, who made her boss ja miks mu ema talle allub? Õigemini – see saab ju tehtud, aga miks “enne, kui ta koju tuleb?” See, et tema ütleb, et ma midagi ära rohiks, just because… See on ausalt minu jaoks nii düsfunktsionaalne. Aga mis ma tegin? Läksingi koju bussiga ja rohisin. Ema ei saa tädiga läbi, sest ta on nii allahoidlik ja tädi nii domineeriv Süütunnet on minusse palju istutatud. Ja ilmselt ka süütunnet mu emasse, me tunneme alateadlikult tädile kaasa, sest ta on üksi ja jääbki üksi, ta ümber on mingi kibestunud raam. Ka elumuutuste kohta pean end süüdi tundma – teised elavad läbi minu. Mu tädi räägib mulle telefonis, et ta rääkis mu vanatädile küll minust, aga ei rääkinud, et ma tööd vahetan või kas mul peika on või mis. Ja miks? Noh, ega temal pole vaja teada. Alateadlikult – kas pean end halvasti tundma, et ma TÖÖD VAHETAN? See oleks koomiline, kui see poleks imelik. Aga ümber pöörata asju? Tead, inimesed räägivad küll, et aga tee nii või nii. Ole teistmoodi. Ära hooli. Kas te olete proovinud mõnd sellist sügavat mustrit ise murda? On raske? On. Mõtled küll, et seekord käitun teistmoodi, aga langed ikka tagasi. Mis on lahendus? Vältida. Pigem mitte eriti Tartus käia ja kui jah, siis omaette olla. Mitte lasta sellel inimesel, kes kõigi aega ära planeerida tahab, end oma tööriistana kasutada. Inimesel, kes kaalub väga palju ja peaks liikuma, aga kuna see talle just seetõttu raske on, eelistab teistel enda eest asjad ära teha lasta. Ja samas ilmselt tunneb end halvasti, et ta ise ei jaksa. See on võitmatu nõiaring, sest ma tean, et see ei saa muutuda. Nii vanad inimesed ei muutu. Ja ema kohta ei ütle ma midagi – tema on väga väga armas.

Eile veel. Hakkan kodust ära minema. Lähen esikusse, et mantilt selga panna. Juba tuleb köögist nõudlik: “Aga kus su seljakott on?” (sa kindlasti juba oleks selle maha unustanud) Kas ma palun tohin kõigepealt jope selga panna? See on iseenda tasandilt asjade kontrollimine ja ilmselt ka nö soov aidata, aga korraks võiks ju peatuda ja mõelda, et tõenäoliselt saan ma oma asjadega väga hästi hakkama. Las igaüks teeb ise ja kui ei oska, siis küsib nõu. Mul ausalt tuleb õpetamise peale otsekohe allergia. ALLERGIA!

Eelmisel aastal ütles üks terapeut mulle, et mu ema ja tädiga suhe meenutab talle mingeid sõbrannasid, kes üksteise eest saladusi hoiavad ja manipuleerivad. Vahel sõbrad, vahel nagu frenemies. Tal on täiesti õigus.

Ma tean, et ma peaks olema “targem” ja järele andma. Ma tean. Aga see tekitab niiii palju stressi. Raske mitte vinguda, siin ju ikka võib. Okei. Stopp.

Advertisements

Pühapäeva mõttetera

Tead, kust sa tead, et peaksid iseenda parim sõber olema? Sest iseendaga oled sa kõige rohkem soola ära söönud, iseennast tunned sa kõige paremini. Uurisin just, et kui palju see “kaks puuda soola” siis on – minge metsa! Üks puud on interneti andmetel 16,38 kg, seega peaksid sa olema kellegagi sõber olemiseks temaga koos ära söönud peaaegu 33kg soola. Nonii. Väiksed arvutused. Ameeriklased pidavat tarbima keskmiselt 8,5g soola päevas, mis tähendab ligikaudu 3 kilo aastas. See tähendab, et ameeriklased ei saa sõbraks pidada kedagi, kellega nad pole 11 aastat külg-külje kõrval söönud. Eestlased söövad (ma loodan) soola natuke vähem, seega kui sa pole kellegagi 15 aastat kõrvuti söönud, siis ärge unistagi. Sõbrad te ei ole.

Terake tõde siin ju on. Läheb pikka aega (vähemalt mul küll läks), enne kui sa suudad aktsepteerida, et inimesed ei ole ideaalsed. Su vanemad, su sõbrad, su tähendusrikas teine. See, et su sõprades, nagu sinus endaski, on igasugu vigu, mis tõenäoliselt enam kunagi ei muutugi, teebki nad ju tegelikult inimesteks. Ei ole ideaalseid inimesi olemas ja kui olekski, siis mis lõbu selles oleks.

Palju siis mul sõpru on? Tegelikult peab paika – umbes 15-aasta tagusest ajast mu sõbrannad, kellega praegugi läbi käin, pärit ongi.

 

Personaalsed kuristikud

 

Kui raske on raske? Kas kannatus on inimese mõõt?

Olen siin juba tükimat aega lugenud ühte väga head raamatut nimega “All the Light We Cannot See” ja soovitan seda soojalt. Lugu keskendub kahele noorele inimesele – pimedale prantslannale nimega Marie-Laure ja saksa poisile nimega Werner. Nende lood hargnevad lahti II maailmasõja algul ning selle ajal, põimuvad ning hargnevad siis jälle. Peatükid vahelduvad, kirjeldades mõlema saatust, ja toovad väga realistlikult välja sõja mõttetuse ja inimeste kannatuse selle sees. Sellest johutuvalt hakkasin täna mõtlema kannatuse ja kannatamise peale.

Miks on nii, et me kuidagi nagu hindame neid, kes vaikides kannatavad? Kas see tekitab kuidagi aupaklikust? Me teame, et see inimene on elanud läbi suured raskused, aga endiselt seisab ta sirge seljaga ja.. ja ei kurda. Ja siis on mõni teine, kellel pole nagu midagi erilist juhtunudki, aga juba ta hädaldab – see eriti ei meeldi, ega ju? Muidugi on teada, et igaühe enda mure on talle kõige lähem ja kõige suurem, aga siiski, eks – mida sa vingud? Võib-olla isegi öelda nii, et olgu inimene kas või päriselt palju kannatanud, aga meie – vähemalt minu – kannatus on kuidagi nii lühike, et pikem vinguviiuldamine tüütab juba ära.

Ja mida peavad veel tegema inimesed, keda mingid füüsilised hädad kimbutavad? Krooniline valu? Unetus? Kui liiga pikalt krimpsus näoga ringi käivad, hakkavad inimesed neid vältima, aga teistmoodi oleks ju kellegi teise jaoks teesklemine ja noh, teha head nägu, et teistel hea oleks, pole nagu valu puhul mõtet. Paha tuju puhul küll. Täiskasvanud inimene peaks vahet tegema enda ja teiste piiridel – kui sinu sees on paha tuju, ei pea seda teistele üle külvama. Aga noh, seda vist on lihtsam öelda, kui teha.

Mina tean muidugi kõike, tulge ja ainult küsige. Olen teooriakuninganna. Ja lähen ära magama, ega see õhtu targemaks enam lähe. Ja muidugi – head lähenevat #EV99 🙂 Kuulsin, et Kaljulaid ei taha külaliste nimesid väljahõigata lasta. Mida reformaatorit.

 

Viharavile

Vahel tundub, et peaks passi vaatama, sest tunded keevad üle, nagu oleks mul vanust umbes kaks korda vähem kui tegelikkuses.

Olen kergelt süttiv inimpomm, eriti enda ema ja tädi ümbruses, kellega just viimased paar päeva koos veetsin. Puud, muuseas, said ilusasti ühe päevaga laotud ja tänaseni on seda isegi seljas tunda. Peamine põhjus, miks ma aga ärritun, on harjumatus. Nii kaua, lausa paar aastat, olen põhimõtteliselt ainult ise otsuseid teinud, ja nüüd on nii raske, kui peab jälle kõike kogu aeg hästi palju arutama. Ja alluma. Ja tegema nii, nagu pole sinu arvates kõige rentaablim. Teine asi on ülehoolitsus, mis, ma tean, tuleb armastusest, aga mina kui väga codependent tegelane ei oska kohe üldse enam lõpuks istu ega astu. Emps, ma tunnen su tundeid liiga hästi… Eks see ole jälle üks võimalus kasvada. Vahel lihtsalt tundub, et kergem on eemal olla.

Ise arvan, et palju põhimõtteid mul just pole, aga üks vähestest, millesse ma olen sisse kasvanud, on: kui midagi on halvasti, siis muuda seda. Räägi, tegutse, tee midagigigiii! Raske on kõrvalt vaadata, kuidas teised kannatavad, sest ‘ah ei tea, no mis seal ikka’ või ‘ah, ei viitsi’. Jep, ma võin megalt närvi minna, kui inimene võiks kahe käeliigutusega enda olemise paremaks teha, aga ta ei VIITSI! Ausalt, ma pole üleüldiselt mingi virkuse etalon, aga see ajab mul kohe silme eest pildi mustaks 😀 Väikeste asjade pärast siunamine on nii eilane päev.

Andku mõni helge jumalus mulle jõudu omaenda sõnade järgi käia…