Personaalsed kuristikud

 

Kui raske on raske? Kas kannatus on inimese mõõt?

Olen siin juba tükimat aega lugenud ühte väga head raamatut nimega “All the Light We Cannot See” ja soovitan seda soojalt. Lugu keskendub kahele noorele inimesele – pimedale prantslannale nimega Marie-Laure ja saksa poisile nimega Werner. Nende lood hargnevad lahti II maailmasõja algul ning selle ajal, põimuvad ning hargnevad siis jälle. Peatükid vahelduvad, kirjeldades mõlema saatust, ja toovad väga realistlikult välja sõja mõttetuse ja inimeste kannatuse selle sees. Sellest johutuvalt hakkasin täna mõtlema kannatuse ja kannatamise peale.

Miks on nii, et me kuidagi nagu hindame neid, kes vaikides kannatavad? Kas see tekitab kuidagi aupaklikust? Me teame, et see inimene on elanud läbi suured raskused, aga endiselt seisab ta sirge seljaga ja.. ja ei kurda. Ja siis on mõni teine, kellel pole nagu midagi erilist juhtunudki, aga juba ta hädaldab – see eriti ei meeldi, ega ju? Muidugi on teada, et igaühe enda mure on talle kõige lähem ja kõige suurem, aga siiski, eks – mida sa vingud? Võib-olla isegi öelda nii, et olgu inimene kas või päriselt palju kannatanud, aga meie – vähemalt minu – kannatus on kuidagi nii lühike, et pikem vinguviiuldamine tüütab juba ära.

Ja mida peavad veel tegema inimesed, keda mingid füüsilised hädad kimbutavad? Krooniline valu? Unetus? Kui liiga pikalt krimpsus näoga ringi käivad, hakkavad inimesed neid vältima, aga teistmoodi oleks ju kellegi teise jaoks teesklemine ja noh, teha head nägu, et teistel hea oleks, pole nagu valu puhul mõtet. Paha tuju puhul küll. Täiskasvanud inimene peaks vahet tegema enda ja teiste piiridel – kui sinu sees on paha tuju, ei pea seda teistele üle külvama. Aga noh, seda vist on lihtsam öelda, kui teha.

Mina tean muidugi kõike, tulge ja ainult küsige. Olen teooriakuninganna. Ja lähen ära magama, ega see õhtu targemaks enam lähe. Ja muidugi – head lähenevat #EV99 🙂 Kuulsin, et Kaljulaid ei taha külaliste nimesid väljahõigata lasta. Mida reformaatorit.

 

Viharavile

Vahel tundub, et peaks passi vaatama, sest tunded keevad üle, nagu oleks mul vanust umbes kaks korda vähem kui tegelikkuses.

Olen kergelt süttiv inimpomm, eriti enda ema ja tädi ümbruses, kellega just viimased paar päeva koos veetsin. Puud, muuseas, said ilusasti ühe päevaga laotud ja tänaseni on seda isegi seljas tunda. Peamine põhjus, miks ma aga ärritun, on harjumatus. Nii kaua, lausa paar aastat, olen põhimõtteliselt ainult ise otsuseid teinud, ja nüüd on nii raske, kui peab jälle kõike kogu aeg hästi palju arutama. Ja alluma. Ja tegema nii, nagu pole sinu arvates kõige rentaablim. Teine asi on ülehoolitsus, mis, ma tean, tuleb armastusest, aga mina kui väga codependent tegelane ei oska kohe üldse enam lõpuks istu ega astu. Emps, ma tunnen su tundeid liiga hästi… Eks see ole jälle üks võimalus kasvada. Vahel lihtsalt tundub, et kergem on eemal olla.

Ise arvan, et palju põhimõtteid mul just pole, aga üks vähestest, millesse ma olen sisse kasvanud, on: kui midagi on halvasti, siis muuda seda. Räägi, tegutse, tee midagigigiii! Raske on kõrvalt vaadata, kuidas teised kannatavad, sest ‘ah ei tea, no mis seal ikka’ või ‘ah, ei viitsi’. Jep, ma võin megalt närvi minna, kui inimene võiks kahe käeliigutusega enda olemise paremaks teha, aga ta ei VIITSI! Ausalt, ma pole üleüldiselt mingi virkuse etalon, aga see ajab mul kohe silme eest pildi mustaks 😀 Väikeste asjade pärast siunamine on nii eilane päev.

Andku mõni helge jumalus mulle jõudu omaenda sõnade järgi käia…