Nädala selgroog elik kõige madalam punkt

Tere.

Ma tegelikult ju ei ole bipolaarne, aga selline mulje võib juba vist sellest lühikesestki ajaloost jääda küll. Ühesõnaga – mul on tunne, et ma ei saa oma tööga hakkama, ma tunnen, nagu oleks lõksus, ja et ma ei oska mitte midagi, aga kuhugi põgeneda ka ei ole. Olgu neetud mina ja mu tahtmised. Olgu neetud see, et ma pole kunagi julgenud enda eest päriselt seista ega korralikult vaeva näha millegi suunas. Mu töö… ma tunnen, et ma ei saa sellest mingit naudingut, sest asja sisu ei paku mulle lõpuni huvi. Lumehelbekeste generatsioon, kes tahab, et tööl oleks MÕTE, et töö MEELDIKS. No kuidas siis on? Kas on oluline? Kas on mõtet ära tulla töölt, kus on hea perspektiiv arenguks ja kena palk või olla edasi ja näha vaeva, sest “see ju elu ongi”? Miks ma selliseks sitahipiks pean kasvanud olema?

Selline tunne on, et olen 29-aastane ja rong on juba läinud, et… süveneda. Miks ma mingiks teadlaseks ei õppinud? Loll küsimus. Mida ma tahan? Veel lollim küsimus. Äkki ma tahangi laiselda ja mitte midagi teha, et raha voolaks niisama sisse? Tegelikult ju ei taha. Mul on vist tekkinud üks unistus… Selline unistus, et ma saaksin olla asjaajaja kusagil teatris. Mingisugune tubli projektijuht-asjapulk, kes töötab sellises keskkonnas, kus saab olla asjalik ja tšill samal ajal. Nüüd iga kord, kui tööl mingi kriis hakkab, lähen guugeldama, et kusagil mõni teater mõnd uut töökohta pole välja pannud. Aga.. võib-olla peakski julmalt hakkama ise enda asja ajama? Selleks on ka mul üks hea idee. Läheks Tallinna majanduskooli ja õpiks ettevõtjaks? Ah?

See hall ja niiske ilm ei anna kindlasti midagi juurde – ta teeb nukraks. Vaatan kadedusega inimesi, kes entusiasmiga oma asja teevad. See vist ei ole ikka minu teema siin… Kui ma niimoodi närima pean ennast nendesse asjadesse sisse. Ja teisest küljest – mis siis on minu teema, väike lumehelbeke nagu ma olen? Sõbra lause, et kõige parem on olla seal, kus sa oled, ja lihtsalt vaadata, kuidas sa aidata saad. Kas see on minu filosoofia? Oo, mu väike suur pea, mida sa teed?

Jälle on see olukord, kus peaks valima ja otsustama, aga otsustamine ise tundub nii hirmus ja valik ise nii oluline, et suunamuutust ei tulegi või tuleb ikka väljaspoolt. Kas tõesti on vaevu kolmekümnesena juba kõik nii välja kujunenud, et sa ei suuda enam iseennast üllatada? Vb on tõesti aeg lapsi saada, et keegi sunniks pepu toolilt üles tõusma ja end liigutama? Halb on see, kui inimene end kõrvalt vaadata ei oska, aga kui ta ainult enda peas istubki ja muudkui end kõrvalt vaatab, siis ei tee ta midagi muud.

Ma tean, ma olen piisav ja ma saan hakkama, aga… ehk homme.

Arvamuse avaldamise ainetel avameelitsemine

Lugesin täna Kristallkuuli postitust ja see hakkas mu peas vastu kajama. No et kogu aeg peab miskit arvama. Eks ta vist ole paratamatu, et see pani ka mind mõtlema. Here goes:

Mina arvan, et ma arvan varasemast rohkem ning oskan seda julgemalt väljendada. See ilmselt tuleb vanusega, see ‘vähe kotib, mis sina minust arvad’ suhtumine, aga ka teadliku kasvamisega. Mõni postitus tagasi mainisin enda tiinekapäevikute lugemist ja seal tuli mitmes kohas ette mõtet ‘tahaks talle küll välja öelda, mida ma mõtlen, aga ei julge. Mis ta siis minust selle peale arvab’ jne. Isegi enne Austraaliat oli vist halvem olukord, mis võib-olla tulenes sellest, et olin oma pohhuisti või underdogi rollis kinni – selle, ma arvan, olen emalt pärinud. Kindlalt muidugi väita ei saa, sest kuidas peaks mäletama, mis see reaalsus kaks aastat tagasi oli 😛 Kindel on aga see, et mingil hetkel jõudis mulle väljamaal kohale see, et mõned asjad elus on üleliigsed ja neid võiks hakata pigem varem kui hiljem välja rookima. Üks neist on siis valehäbi ja teine valevagadus. Kolmandaks jäävad negatiivse energiaga või mõttetud tutvused, kuid sellest ehk mõnel teisel korral.

Jah, mumeelest on nii, et arvamuse ütlemata jätmine, ent samas teisitimõtlemine, on tihtipeale valevagadus, mis siis väiksemas seltskonnas sellegi poolest välja öeldakse. Mul on üks selline sõbranna ka, kes iseenda ees asju maha salgab. Kui me temaga räägime, siis ma vahel näen, kuidas ta tahaks kellegi või millegi kohta midagi negatiivset öelda, aga jätab lause lõpu lihtsalt õhku, stiilis “ja ta on üsna selline isekas, et veits… nagu noh… nagu ülb- või noh…”. Mind hullult tegelikult häirib see ja mitte sellepärast, et tema ise mind närvi ajaks, vaid see, kuidas ta seda OMA TÕDE välja ei ütle (ma tean, mulle ka tegelt see väljend ei meeldi). Justkui tahaks, et keegi teine selle lause lõpetaks, siis pole tema see bad guy. Või noh, mida mina ka tean (see, what I did there? 😉 ) Ma ikkagi veits arvan, et halvakspanu ja tunnete enda sees käärima laskmine lõppeb viimaks halvemini. Kindlasti on aga iga negatiivse arvamuse väljaütlemiseks olemas õige viis, mis viib mind järgmise mõtteni.

Olen veendunud, et minu arvamus ei peaks teistele liiga tegema. No et kui näen tänaval näiteks ülekaalulist inimest, kes on endale VEIDI kitsad riided selga pressinud, ei peaks kohe kõval häälel enda eriarvamust tema stiilitaju kohta välja pröökama. Tundub ju loogiline? Selline arvamuse avaldamine on tavaliselt juba tagamõttega ja ehk on ka sellel inimesel kerge arvamusliidri/enesehinnangu kompleks. Või vähene empaatiavõime või eneseanalüüsi oskuse puudumine. On nagu on, minu väikses raamatukeses on sellel kohal märge: ÄRA NII TEE. Arvamuse avaldamine on peen kunst, mida valdavad hästi seriaalides tegutsevad Ameerika kodanikud. Minasõnum, peegeldamine ja kõik muu. Igale Eesti riigi kodanikule kuluks ilmselt suhtluspsühholoogia loeng marjaks ära.

Opinions are like a**holes. Just because you have one, doesn’t mean you have to go flaunting it to everyone around you. Umbes selline kokkuvõte meeldiks mulle küll. Just nagu Kristallkuuli alla ka kommenteerisin, et pole vaja kogu aeg kuulutada enda arvamust, aga on hea, kui teised mõistavad, et sul see siiski olemas on. Argumenteeritud diskussioonidele olen ka kahe käega poolt. Selle üks hea näide toimus nädalavahetusel, kui südaöö paiku ühe laua ümber inimestega täiesti normaalse probleemiarutluse läbi tegime. Teemaks naiste ja meeste võrdsus. Kõik suutsid hoida sirget joont ja mitte emotsioonide peale üle minna, kui… Jah. Kui välja arvata üks tüüp, kes ütles, et ebavõrdsuse probleemi pole lihtsalt olemas. Nojah. Mõistan, mees, sa lihtsalt tahtsid meile seda pe***auku näidata. Mis seal ikka.

Ja viimaks see mure: mida teha siis, kui tõesti ei julgegi arvamust avaldada? Mul on viimasel ajal tekkinud kaks sellist kohta, kus olengi plindris. Üks neist on emaga suhtlemine: ma näen tema ja ta õe vahelist mürgitavat suhtlusviisi ja üritan talle rääkida, et miski peab muutuma, sest ka isegi selles vanuses on neil vaja ehk veel paarkümmend aastat suhelda, ja sest see mõjutab ka mind, aga… Aga miski ei muutu. Ja tädile ei julgeks ma seda juttu rääkima minnagi, sest ta saaks tigedaks. Kuidas aidata vanemaid inimesi muuta enda elu? Kust leida nõidus, mis KINDLUSTAKS, et mina vanana niimoodi vaadetelt ja käitumiselt jäigaks ei jääks? Oy vey…

Morpehus_scores
P.S. Morpheusel on ka üks hea idee

 

Päevad, mis väsitasid ära

Ma olen saanud selle, mis ma tahtsin – jälle on palju teha! Tänasest hakkab Rakveres, mu kaunis kodulinnas, Baltoscandal ja mul on kuus piletit: tänaseks kaks, homseks ka kaks ja reedeks ja laupäevaks mõlemaks üks. Samuti, nagu ma teada sain, on mul juba reedel üks SUUR töövestlus (olulisim mu elus by far) ja selleks sain ma kodutöö, mis pole just kergemate killast. And look at me: prokrastinatsioon käib. Tegelikult on see lihtsalt ettevalmistusfaas.

Täna magasin kuuspool tundi, eile umbes viis. Tüüpiline endaruunamine. Kui sul on midagi teha, siis tee nii, et oleks ikka hästi raske. Aga tegelikult siiski ei saa kurta. Olen tagasi oma korteris, peiks on oma vanemate juures hetkel, teen mida tahan, päike paistab, suvi on vähem kui poole peal ja… ja.. mida hing sa ihkaks veel? Nada.

Lõpetuseks väike pildike mu lemmik esinejast Baltoscandalil läbi aegade. Arvan, et seekord kahjuks miski teda üle ei trumpa.

lili handel
Jep, ma ei ajagi tagasi, et mu maitse on… huvitav

Esimene

Aiaaukudest, suvest ja suvalistest mõtetest.

Tahan blogida, sest see on üks asi, mis mul enam-vähem normaalselt välja tuleb, see kirjutamise värk, ma mõtlen. Vilunumaks kirjutamises teeb ainult kirjutamine, nii et seda ma just teha kavatsengi. Mis nurga alt seda siit torust tulema hakkab, ei teagi täpselt. Tundes ennast ütleksin, et tahaks hirmsasti proovida fokusseerida end raamatutest kirjutamisele, aga tõenäoliselt varjutab tavamula selle niipea. Rase ma ei ole, sisekujundaja ka mitte (kuigi kolin varsti oma vanasse üürikorterisse tagasi ja tahaksin seal küll veidi lahedamaks olukorda muuta), moeblogija ammugi mitte. Miks siis keegi seda lugema peaks? No ma mõtlen, et seda vana head nalja oskan ma vahel ikka teha. Samas muidugi püüdlik naljapunnitamine viiks siit ehk viimsegi lugeja ära. Tuleb vist lihtsalt õunte pealt vaadata.

Tegelikult võiksin end vist ka sariblogijaks nimetada. Kunagi oli mul hea mitu aastat blogi nimega Mõtete tera, aga selle kustutasin ma juba ammu lõplikult. Nime otsustasin taaselustada, meeldib endiselt. Kui nii mõelda, siis alustasin seda juba umbes 2008. aastal, seega pistaksin vist igasugu saurusblogijatega rinda, aga andsin umbes viis aastat hiljem alla (kui mitte varem?). Siis oli mul Austraalia reisiblogi, mille aseaineks just käesoleva blogi lõin ning pooleldi töötab ka üks kolmas blogi nimega Väikelu, kuhu tahan aegamööda väljamõeldud jutukesi kirjutada.

Ma pole üldse lõhestunud isiksus, miks te seda arvate?

Süüvisin üsna sügavale blogimaailma just Austraalias. See on minu kollane ajakirjandus, kordi parem ja naljakam kui Elu24 ja 9gag või midagi sellist kokku. Viimati naersin kõht kõveras näiteks Pille blogi nimeloo ja selle kommentaaride peale. Öeldakse, et kui inimene järjepidevalt mingit seriaali vaatab, siis hakkab ta aju neid tegelasi enda sõpradeks pidama. Noh, blogisid lugedes hakkab ka nende kirjutajatele kaasa elama.

Ma pole üldse stalker, miks te seda arvate?

Miks ma seda üldse kõike räägin? Hea küsimus. I better stop now. 

Järgmise korrani!