A hero’s journey

Mida siis ikka teha, kui blogis laterdada. Mul oli reedel aastavestlus – ja see läks väga hästi! Tundub, et olen jälle asjade laineharjal. Olen nüüd ennast natuke kõrvalt vaadanud ja leidnud, et minu stressikõver on esmaspäevast kolmapäevani tõusev ja sealt edasi langev ehk et kolmapäev on tõesti madalaim punkt nädalas. Et siis peaks edaspidi proovima võtta seda kui paratamatust ja liiga palju mitte stressama selle peale. Should-would-could, indeed. Eks pingega harjutakse järk-järgult. Samas on mul päris hea isereguleeruv süsteem, st ma ei TUNNE, et mul stress oleks või stress püsiks. See on selline lühiaegne seisund, mida ma vallandan nutmisega ja kirumisega ja siis ta saab läbi. Endiselt on paika panemata ka puhkusegraafik, sest ma nagu ei oska “täiskasvanud inimese puhkuseplaani” teha. Et niisama ei tohi ju puhata, vaid peab minema väljamaale ja värki.

Mul on tunne, et kuna ma nii harva kirjutan, kipun ma oma mõtteid kordama (ja võib-olla on seegi mõte siin juba topelt) – aga noh, omaendi mõtete vangid, peegeldused ja tagajärjed oleme me niikuinii, see on paratamatus. Et see ümber keerata, on ta aga ka vabadus. Jah, Ted talkid on hea asi, mida nö vaadata ja siis mokaotsast vestluses visata, et end juba kõrgekulmulisena näidata, aga that being said, siin räägib üks tark naine epigeneetikast (kas see on eestikeelne vaste?), mille lihtne seletus on see, et kõik, mis me teeme, muudab meid kogu aeg – ei ole nii, et me oleme mingil hetkel valmis. Ja see ju ongi lihtne ja loogiline, eks? Aga jumal küll, samas on see ka nii HEA POINT. Ja mitte ainult, et see muudab sind ennast, vaid ka su järglasi – ole hea inimene, söö enne rasedust ja raseduse ajal korralikult, ja sinu lapsed ei peagi olema ülekaalulised, isegi kui sina oled 150kg mauk. Muidugi, ma liidaldan nüüd ühe juutuubi video najal, aga see ju on TUGEV sõnum. Samamoodi nagu see sõltuvuse video siin. Rott (inimene) ei pea sõltuvuste käes vaevlema, peaasi,  et puur(maailm, ümbrus) on piisavalt kirju.

Vaevlen veel tõlkimise koerasabaga, seetõttu ei ole mu puur just väga värviline. Enamik asju nädala sees saab minult vastuse “ma tõlgin” – tegelikult muu hulgas muidugi vaatan kergeid filme ja kirjutan siia. Tuleb välja, et “50 halli varjundit” on filmina seeditavam, kui raamatuna. No muidugi, sest… ilusad inimesed ja visuaalne stimulatsioon. Kamoon. Palju parem, kui korduvad kirjeldused ja etteaimatavad tegelased raamatus. Jah, ma lugesin kõik kolm pdf-i kujul läbi, viimased kaks niimoodi pool-diagonaalis. Aga nagu mu sõbrannad ütlesid – vahel on muinasjutte ka tore vaadata ja kellele siis laksu ei meeldiks aeg-ajalt saada? Eksju – M.O.T – kes mõnikord ei sooviks Anastasia Steele olla ja miljonäri naiseks saada? Hehe.

Selge. Peame siis veel natuke nädalavahetust, et homme uuesti argipäeva sukelduda. Loodetavasti on areng ikkagi selline… ülespoole kulgev spiraal, mitte lihtsalt korduv ring.

81QaOnhFDPL._UL1500_

Kodurahu

chekhov-first-play© Jose Miguel Jimenez

Olen kodus, Rakveres, ja mul on hästi hea ja rahulik olla. Käisin reedel varahommikul Tallinnas ära, ohverdades selleks isegi eelmise õhtu, kus jätsin enda jaoks päris olulisele üritusele minemata.

Ärkasin kell 5.30 hommikul ja vurasin rongiga Tallinna poole, ise guugeldades parimaid vastuseid tööintervjuu küsimustele. “What was your most recent stressful situation and how did you handle it?” stiilis küsimustele on minu arvates NIII raske vastata ilma lollina kõlamata. Minu vastus? “I handled it well. I just did.” Ühesõnaga leidsin end meeletult läbi kammimas viimaste aastate sündmuseid, kus ma olin aktiivset rolli omanud. Väga ebaeestlaslik. Intervjuus toimus loomulikult paar korda, kus jäin vait, tundsin puna enda palgeis tõusvat ja pidin nentima, et kaotasin oma mõttelõnga ära. That’s just me. Kui ma TEAN, et mind hinnatakse nende sõnade põhjal, tuleb neid palju vähem välja. See on sama tunne, kui sudoku aja peale tegemine – ilma ajata lebooo, ajaga koos suudan ma vaid mõelda sekundite tiksumisele ja jooksutan end kokku. Umbes nagu “sina mind ei hinda”. Aga tundub, et siiski lõpetasin üleüldises rohelises tsoonis, sest ülehomseks on mul uus, vabamas vormis vestlus. Jeei!

Baltoscandal oli äge, kuigi kõige vaiksem, mida ma ajaloost mäletan. Minu jaoks oli vaid üks äge etendus, nimeliselt “Tšehhovi esimene näidend”, mille arvustusi saab lugeda SIIT ja SIIT. Mulle meeldib, kui teater üllatab kihilisusega, kuigi üldiselt olen ma siiski üsna tagurlik ja nõuan, et asjal oleks mingi narratiiv. Kindlasti meeldib mulle endiselt rohkem ka sõnadega teater, kuigi Renate Keerdi “Põletatud väljade hurmaa” tõestas ka vastupidist. Ma tean, et keegi teine tõenäoliselt seda Dead Centre’i tükki näha ei saa, seega peate leppima lihtsalt minu väikse vaimustusega.

Lisaks sellele saime laupäeval kolmekesi kokku sõpradega, kellest ühte polnud väga ammu näinud, sõitsime siksiga mööda Rakveret ringi ning lõpuks trallisime veel Baltoca aftekal. Oli selline lõbuskurblik nostalgiline tunne küll, eriti, kui lõpuks hommikul kella kaheksa ajal karmi hommikupäikese all koju vantsisin.

Pidu minus eneses. Rakveres on hea. Ja NÜÜD lähen ma kaltsukatiirule – ootused on kõrged! Leidudest juba järgmisel korral.