Lävepakul

End of history illusion. Ajaraiskamine. Aja veetmine. Aja tunnetamine.

Ma ikkagi lähen varsti töölt ära. Rääkisin ülemusega ja ütlesin, et sedasorti mammutprojektid ja laialihargnemine läheb käest ära. Mulle meeldiks veidi hoomatavam värk ja sisu, mis mind huvitab. Ta sai aru ja oli nõus. Ta oli nii mõistev, et ma mõtlesin, et kuidas see võimalik on?! Leppisime kokku, et ta otsib minu asemele inimese ja siis ma proovin talle aegamööda asjad üle anda. No KUI hea?

Olen kuidagi liminaalses hetkes. Jälle tundub, et miski hakkab seljataha jääma ja miski on justkui ees, võimalusi on palju, mis terendavad ja vilguvad, kuigi ükski neist ei paista päris täpselt kätte. Sügis… Pidavat olema tavapärane, et sügise algul vahetavad paljud inimesed tööd – kas see on meile kooliajast sisse jäänud “uue aasta” tunne? Paistab küll nii. Suvi saab läbi ja tuleb hakata jälle justkui midagi tõsisemat tegema, paksemalt riidesse panema, rohkem sööma kas või. Aga inimesed, kes elavad peaaegu muutumatus kliimas? Kas nende jaoks on ka olemas tsüklid või on kõik justkui üks pikk otsetee? Võib-olla mingi keerlev spiraal, millel siiski mingi hoomatav tsüklilisus? Mina tunnen, et ma tahan end kogu aeg uuesti luua. Öelda, et – vot SIIN on algus. Siit hakkab pihta. Mingi loll komme, mis väljendub ka näiteks toa ümber tõstmises ja soengu vahetamises. Nüüd on uus energia, nüüd on teistmoodi, nüüd on kõik uus. Septembrikuus?

Tellisin endale Bookdepositoryst kaks raamatut. Tegelikult kolm. Aga kaks raamatut olemise kohta: The Little Book of Hygge, autoriks Meik Wiking, ja The Wonderful Weekend Book, autoriks Elspeth Thomson. Kolmas siis tegelikult juba postkontoris ootav The Savoy Coctail Book. Esimene ja viimane raamat tänu Artfulreaderile, kelle eluolemist ma imetlen – naine loeb, teeb kokteile ja õmbleb riideid. Täiesti ideaalne kombo, noh. Mis paneb mind mõtlema omakorda, et baarmeni ja sommeljee koolitus oleks täiesti midagi down my alley. Eksole. Hinnad ainult on ka päris huvitavad. Hakkasin guugeldama ja mingi kümnepäevane kursus maksab 400 eurot + KM. Röövimine päise pääva aal. Samas leidsin ka kahekuulise kursuse, mis maksab sama palju. Siis ei ole ju palju? Panin end kirja. Aga tulles tagasi kahe teise raamatu juurde, siis ehk tuleb neist minu zen? See on viimasel  ajal selline kaduv nähtus, aga ma usun, et eks tal ole tegemist just selle peata kana olemisega. Töö ei tõmba ja muud ei jaksa, kui päev otsa ekraani taga uimerdada.

Great. Ma tulin rattaga tööle (jah, aplaus ja ovatsioonid, ma olen lihtsalt päriselt nii sportlik) ja nüüd paugub akna taga äike ja taevas on potisinine. Jälle üks märk, et sügis on tulekul. Ei, aeg ei peatu, ei-ei. Ja mina saan 15 päeva pärast 30. Eks sellest kogu see tõmblemine jälle ka suuresti arenenud on. Mis mõttes ma olen kohe 30 ja polegi veel VALMIS? Tõesti…

lindnaine

 

Üles, alla, juuksed valla, 
taevaservalt kiigun alla, 
vabana kui sinikirju lind. 
Siia, sinna, lendu minna, 
arm ja rõõm kui täidab rinna, 
maailmas vaid ilu hoiab mind. 

Advertisements

Less sex, more… city?

Mul on puhkus ja liiga palju aega iseenesele mõtlemiseks ilmselgelt. Kui keegi küsib, et kuidas mul läheb, siis ütlen ikka “hästi!”, aga tõde on, et ma olen üsna rahulolematu pea iga aspektiga oma elust. Ei ole õiget minekut ja ei ole mingit aimu, kust alustada, kuna kõik tirriteerib ja on kuidagi… mandunud. Ärge saage valesti aru – kõik pole HALVASTI, lihtsalt nii meeh. Ja kirss tordil – ma saan kolgennnnd kuu aja pärast! See tundub nagu selline mini-keskeakriis, mis küsib, kus ma oma eluga olen ja miks. 

Puhkuse esimene nädal poole peal ja teine ees, sõidame teatrikamraadidega Hiiumaale, et eelkohvikute päeval Kahe talu kohvikus jutuvestmisetendus anda. Kindlasti saab olema väga tore ja vahva, aga kui ma sellele niimoodi ette mõtlen, jälle – meeeeh. Võib-olla ma olengi veidi minetanud selle hetkesoleku oskuse… Vanasti, mäletan küll, võisin igal hetkel sisse ja välja hingata ning olla õnnelik oma eksistentsi üle. Nüüd on aga selline…  raiskamise tunne. Nagu lihtsalt raiskaks enda aega. Muidugi ma tean, mida tegema peaks ka – rohkem kirjutama, rohkem keskenduma, rohkem … koristama? 

Appi, ma tunnen juba, kuidas sellest blogist siin on hakanud saama samasugune koht nagu see 40+ stiilis blogi, kus iga paari kuu tagant räägitakse samast asjast. Niuniuniu, mu elu on nii niuniuniu. Paks! Üksi! Sihitu! 😀 Täiesti nagu seksi ja linna seriaal kunagi, et oleme nii edukad ja casually cool, aga tegelt juba kardame vanaks ja üksijäämist. Nagu elu mõte oleks tanu alla saada. 

Aga koristamine – sulatasin külmkappi ja ärkasin iga mõne aja tagant ehmatusega veesorina peale. Sain tehtud. Luban, et enne kui puhkus läbi, teen suurpuhastuse ka. Siis hakkab parem. Kindlasti hakkab.

Aga mis on õnn?

Just nii diibiks muutusime mõni aeg enne seda, kui selle postituse mustandit kirjutama asusin, ühel laupäeva öösel kell kolm. Mis ikkagi on õnn? Mis on elu mõte? Selgus, et vähemalt üks asjaosaline tagantjärele arutelu ei mäletanud. Küll aga, kui on kurb olla ja tundub, et nagu eriti ei ole mõtet, võib vaadata SEDA videot ehk vana hea klassikat. Ise ilmselt kuulun sinna kategooriasse some of the most interesting fourty-year olds still don’t. Plus you are not as fat as you imagine. Eksistentsialism on oluline. Kujutan juba ette, kuidas ma oma lastele rääkima hakkan, kuidas ELU käib, sest MINA tean, ja nemad mõtlevad, et: “Häh, mida tema ka elus teab…” Eluring.

Ka mul on tunne, et see mu elu on mõeldud vaatelmiseks. Ma ei ütle, et ta esimene on, aga kindlasti mitte ka viimane. On nii palju inimesi mu ümber, kes inspireerivad ja teevad, muudkui on ja on ja on. Paistavad välja ja on hästi tegusad. Ja mina ainult istun ja muudkui vaatlen oma naba, et issand kui huvitava kujuga ja milline ta täpselt nüüd on. Hullult kasutu tegelikult, sest enda iseloom ei ole mingi asi, mida kuidagi mingi mõõdupuuga mõõta saaks. Et mina teen nädalas endaga 4h tööd ja teine teeb sama töö näiteks keeleõppe kallal, siis temal on lõpuks keel selge, aga minul on suht sama sasipundar ikka seespool. Võib-olla ehk mediteerimine oleks päris tegevus, mis kasu tooks. Head raamatut tahan ka lugeda – praegu murran end läbi ingliskeelsest Wolf Hallist, aga päris päris raske on. Lugu on  huvitav, aga ei jookse kuidagi, sest keel ja vähene ajalootundmine jäävad ette. Natuke ongi selline tunne, et ma olen kuidagi iseendast kõrvale kaldunud. Ma tahaksin olla rohkem raamatud ja kirjutamine, aga olen töölkäik ja internet. Kass ka vahepeal. Nädalavahetusel käisime Saaremaal ja täna öösel naasedes oli siis kass täiega sõps. Magas padja peal kõrval ja tahtis lähedust. Mulle meeldib – ma võtaks ühe veel, kui ruumi oleks.

Kass on siis ka nagu mina ja natuke on mina ka igasugused taimed, mis ma istutasin. Nii armsalt pistavad mullast oma ninakesed välja ja näitavad, et aeg kulgeb, kuigi nähtamatult.

Muuseas: kass kukkus üleeile kolmanda korruse aknast alla, aga lõpetas vaid väikse ehmatuse ja natuke katkis huulega. Hull lugu, onju?! Ma nii ehmusin ära.

Hull lugu üldse see elu, hull lugu.

Anna mulle andeks, kiisubeeb.

Eesti ilm ja kolmas kümme

Teisipäevast neljapäevani vist kestis see imeilus kevadpäike, mis mahedalt põske paitas ja kõrva sosistas, et: “On aeg, on aeg talveunest ärgata… Su unistused saavad siiski teoks, mis siis, et sa olid selle külma ja koleda ajaga need juba kuue jala sügavusele matnud…” Hakkasin teda juba uskuma, kuid rahvasuugi ütleb, et midagi-midagi poiste silmad ja petlikud kui kevadised ilmad. Nagu näha, on kõik jälle hall, vihma sajab ja külm tuul tikub krae vahele. Imelik, kuidas inimeste tuju niimoodi ilmast mõjutatud saab olla või no vähemalt minu oma. On inimesi, keda vihm üldse näiteks ei morjenda (teesklejad, variserid, ma ei usu teid) ja ma võtan nende ees mütsi maha.

Nädalavahetuseks lähen kodulinna – vana klassivend saab kolmkümmend. Kõik mu sõbrannad saavad järjest kolmkümmend ja ega minulgi see tulemata jää. Nüüd on aeg rääkida teemast kuidas ma küll juba nii vana olen, aga ennast üldse nii vanana ei tunne? Natukene isegi on vanusest rääkimine selline tabuteema või et kui vanust mainitakse, siis silmi pööritades sellisel veidi sarkastilisel moel. Või et esimesed silma- ja kaelakortsud juba paistavad või et kangasmaskid ja hülauroonhape või et pidutsemine tuleks ära lõpetada, nahk enam ei taastu. Selleks on loodus andnud meile ühe vastumürgi: lapsed. Mõelge – kusagil kahekümnendate lõpus laps saada – see tähendab alkoholipausi, regulaarsemat elu, vastutuse võtmist ning iseloomu küpsemist… Ainult minu tutvusringkonnas pole seda veel juhtunud. Mürk on parem veel kui vastumürk. Üldse – need suhtevärgid. On umbes neli paari, kellel on siis niimoodi vedanud, et nad on juba kaua-kaua koos ja võiksid ka lapsed saada. Teistel – või noh, peamiselt mul endal – on nii, et oli pikk suhe, aga nüüd ei ole ja natuke on selline tunne, et noh põstra-põstra, kus see prints valgel hobusel on, kellega paar aastat koos olla ja siis kohe lapsed saada? Ausalt, selles mõttes ma muretsen, et minu ema sai ka minu üksinda ja alles 33-aastaselt. Mulle endale ikka meeldiks lapsele tervet perekonda pakkuda. ja EI – mitte sellepärast, et ma poleks üksi piisavalt lahe või ei saaks hakkama või et mu ema ei saanud hakkama, muidugi sai, aga sellepärast, et eks ta natuke lapse katki teeb. See on minu isiklik hinnang mulle endale muidugi. Holistilises teraapias mõistsin seda, kui tunnetasin, millest mu usaldamatus maailma vastu tuleb. Või ma ka ei tea…

Eks iga juhtum on erinev ja ei ole sellist valemit, et kui täpselt nii ja nii palju mõõdan kiitust ja nii ja nii palju rangust, siis kasvab üks täiskasvanu, kes on iseseisev, intelligentne, oma tunnetega kursis, oskab hetke nautida, aga tulevikuplaane teha, on viisakas, kuid samas ambitsioonikas, on huumorisoonega, kuid mõistab maailma tõsidust, võtab kõike kergelt, kuid süveneb, kui näeb, et seda on vaja. Mõistate? Ei mõista? Sama siin.

roosibeebi
Mu ema kunagi leidis sellise postkaardi ja pani seinale, sest see beebi on täpselt sinu moodi”