Nädala selgroog elik kõige madalam punkt

Tere.

Ma tegelikult ju ei ole bipolaarne, aga selline mulje võib juba vist sellest lühikesestki ajaloost jääda küll. Ühesõnaga – mul on tunne, et ma ei saa oma tööga hakkama, ma tunnen, nagu oleks lõksus, ja et ma ei oska mitte midagi, aga kuhugi põgeneda ka ei ole. Olgu neetud mina ja mu tahtmised. Olgu neetud see, et ma pole kunagi julgenud enda eest päriselt seista ega korralikult vaeva näha millegi suunas. Mu töö… ma tunnen, et ma ei saa sellest mingit naudingut, sest asja sisu ei paku mulle lõpuni huvi. Lumehelbekeste generatsioon, kes tahab, et tööl oleks MÕTE, et töö MEELDIKS. No kuidas siis on? Kas on oluline? Kas on mõtet ära tulla töölt, kus on hea perspektiiv arenguks ja kena palk või olla edasi ja näha vaeva, sest “see ju elu ongi”? Miks ma selliseks sitahipiks pean kasvanud olema?

Selline tunne on, et olen 29-aastane ja rong on juba läinud, et… süveneda. Miks ma mingiks teadlaseks ei õppinud? Loll küsimus. Mida ma tahan? Veel lollim küsimus. Äkki ma tahangi laiselda ja mitte midagi teha, et raha voolaks niisama sisse? Tegelikult ju ei taha. Mul on vist tekkinud üks unistus… Selline unistus, et ma saaksin olla asjaajaja kusagil teatris. Mingisugune tubli projektijuht-asjapulk, kes töötab sellises keskkonnas, kus saab olla asjalik ja tšill samal ajal. Nüüd iga kord, kui tööl mingi kriis hakkab, lähen guugeldama, et kusagil mõni teater mõnd uut töökohta pole välja pannud. Aga.. võib-olla peakski julmalt hakkama ise enda asja ajama? Selleks on ka mul üks hea idee. Läheks Tallinna majanduskooli ja õpiks ettevõtjaks? Ah?

See hall ja niiske ilm ei anna kindlasti midagi juurde – ta teeb nukraks. Vaatan kadedusega inimesi, kes entusiasmiga oma asja teevad. See vist ei ole ikka minu teema siin… Kui ma niimoodi närima pean ennast nendesse asjadesse sisse. Ja teisest küljest – mis siis on minu teema, väike lumehelbeke nagu ma olen? Sõbra lause, et kõige parem on olla seal, kus sa oled, ja lihtsalt vaadata, kuidas sa aidata saad. Kas see on minu filosoofia? Oo, mu väike suur pea, mida sa teed?

Jälle on see olukord, kus peaks valima ja otsustama, aga otsustamine ise tundub nii hirmus ja valik ise nii oluline, et suunamuutust ei tulegi või tuleb ikka väljaspoolt. Kas tõesti on vaevu kolmekümnesena juba kõik nii välja kujunenud, et sa ei suuda enam iseennast üllatada? Vb on tõesti aeg lapsi saada, et keegi sunniks pepu toolilt üles tõusma ja end liigutama? Halb on see, kui inimene end kõrvalt vaadata ei oska, aga kui ta ainult enda peas istubki ja muudkui end kõrvalt vaatab, siis ei tee ta midagi muud.

Ma tean, ma olen piisav ja ma saan hakkama, aga… ehk homme.

Advertisements

Mis on üleval?*

I can only please one person a day. Today is not your day. Tomorrow is not looking good either…

Aevastasin just umbes seitse korda järjest. Mis värk sellega on? Minu endaga, muuseas, tänan küsimast, on täitsa… huvitavalt. Olgu. Nüüd olen umbes 12 korda aevastanud juba. Käin tööl ja elan elu, vahepeal käin salsat tantsimas ja mõtlen trennist, jõudnud pole sinna juba TÜKK aega. Peaksin hakkama käima Kristiine MyFitnessis, aga minu küsimusepüstitus on pigem selline, et kas nii ei saaks, et mu keha ise käib seal ja üksiti ka autokoolis, aga ma ise olen samal ajal kodus ja tsillin niisama? Pime aeg ajab urgu jälle, aga õnneks tuleb homme emme ja toob D-vitamiini oma täiskasvanud lapsele, kes pole seda ise siiani hankida suutnud. Ootan huviga, kas need reaalselt muudavad seda hommikust EIEIEI-tunnet, mis iga päev mu peas valitseb. Üldse olen paar viimast päeva kodukontorit teinud, sest kahtlane enesetunne ei luba teisi tööle nakatama minna.

I feel the feel to feel and I do, feel that is. Ma olen nüüd üksinda, aga samas on mul kass. Mul on pisike mustvalge kassipoeg nimega Sofia, kes on ERILINE marakratt ja juba kõvasti mu südame külge kasvanud. Tema on minu nägu ja mina tema, pahanduste ja pikutamise poolest küll. Pole siiani seda otsust kahetsenud ja ei usu, et sellist hetke tulebki. Tulla koju, kui sa tead, et keegi väike ja karvane sind salaja ikkagi ootab, on hästi soe tunne. Loomulikult ei taha ta mingi hinna eest alguses pai ja igatseb pigem konservi, aga natukese aja pärast tuleb ikka lähedust otsima ja tõmbab end selja peale väikseks keraks. Nurrmootor töötab juba peale kahte paid, küüned on teravad ja silmad uudishimulikud, aknalaua peale on juba õpitud hüppama ja salaja teki alla tulema ka. Ei lähe kaua, kui ta juba ongi suur ja juba läheb ülikooli ja… Oh,  wait. Ei lähegi 🙂 Koduloom on veidi nagu ajalikkuse tunnetamine ka – mõtle, kui ta elab kas või kümme aastat, siis olen ma juba peaaegu nelikümmend… Jah, mis tunne veel siis lastega oleks.

Tööl kammib, halvad iseloomujooned löövad välja a la halb enesehinnang ja liigne süütunne ja selline… pessimistlik pool. Kuid tegelen sellega. Ja muidu on ka eriline, isiklikus plaanis. Ära paanitse, see on kõigest elu. Ja seda jätkub, sellega ei ole kiiret. On hea tunne olla hoitud.

Ma peaksin kirjutama hakkama uuesti. Pole kuidagi tuhinat olnud, aga tuleb. Kusagilt silmanurgast paistab see nõukogudeaja Tallinn, trolle ja ehitust täis, kolletunud raamatud pärastlõunapäikese tolmuses kiires, roosad bellargooniad köögis potis ja suvine turg, kus maasikate ümber sumisevad herilased. Tallinn on kirjutatud trükimasinaga ja joonestatud käsitsi normaalkirjas, Tallinn on mitmekihiline, Tallinn ei saa valmis. Et mida ma veel siis ootan?

viruhillview-1975

* See on selline eile leiutatud nali: “Kuldvillak  – Üleval 300, palun. Vastus: Ei midagi erilist. Küsimus: Mis on üleval? (what is up?). Õudselt vaimukas, eks.

Sometimes lose, always win

Täna on neljapäeva õhtu, aga mulle tundub justkui pühapäev, sest eile ja täna oli meil osakonna õppepäev ühel kenal laiukesel, kuhu see suvi juba kord oma jalakesegi tõstnud olen. Ja siit tuleb jälle see juba viimasel ajal fooniks kujunenud halin siin blogis ja mu päriseluski: ma nii lemmin neid uusi, äärmiselt intelligentseid inimesi ja üldse inimesi enda ümber. Hakkan täiesti buddhastuma juba, kuigi noh, olgu aususe mõttes öeldud, et ikkagi selektiivselt muidugi, sest oskan väga hästi peas dislaikida inimesi, keda ma ei armasta. Veidi silmakirjalik? We workin’ on it, mate.

Kuna olen oma uuel tööl olnud alles kolm nädalat, kohtasin eile nii mõndagi võõrast nägu ja laiul oli isegi ka üks nö “tähtis nina”, kes mulle veits elu hakkas õpetama. Algul tundus tore, siis intensiivne, siis ajas närvi, kuna jõudsime mingi hetk rahvusluse ja identiteedi teemadele võtmes “must vb ikkagi ei saa päris eestlaseks”, aga tänu sellele, et ma talle vastu seisin selles küsimuses, sain hoopis kokkuvõttes nagu rohkem respekti, kui algul plaanis teenida oli. Sotsialiseerumisele üleüldiselt aitas kaasa humoorikas orienteerumisvõistlus, mis päädis lavastatud fotodele hääletuse abil laikide panemisega ja siis veel hiljem MINU meeskonna ülekaaluka võiduga. Et noh, kui mul oligi alguses plaanis olla pigem tagasihoidlik ja kuulata, läks ikka nii… nagu alati 😀 Sel tüdrukul on mitte-esinemisega võib-olla kerge probleem… Aga nagu ma veel hiljem kokkuvõttes aru sain, ongi minu roll suuresti olla inimeste ühendaja ja ka vastavalt käituda. Jah, see tundub õige roll küll. Õhtu kestis sauna, ujumise ja trummimänguga poole neljani, mina ei kurda. Ainult praegu on uni ja tegelikult peaks homseks mingit materjali veel koostama enne magamaminekut. Ja on õhkõrn probleem, et peaksin ka tolmuimejaga põrandaid võtma, sest peika sõps tuleb meile ööseks, aga… Ei ole kindel, et see probleem laheneb. Niikuinii nad tulevad pimedas ja teadupärast pole siis eriti tolmu näha. Homme on niikuinii reede ja siis millalgi ma LUBAN, et koristan ka. Ega see koristus mingi loom ei ole, et eest ära jookseb, aega küll, onju. Vot. Ja päikest sain ka, põsed on jumalast rõõsad. Ja üks kallis mitsellaarvesi läks tagasitulles kotis niimoodi ümber, et pudel voolas tilgatumaks. Just nimelt – sometimes lose, always win, though. 

Kena õhtut ja head peatset ööd.

‘Tis an interesting world we live in

Tere!

Ütlen kohe ette ära, et alustasin selle postituse kirjutamist umbes nädal aega tagasi. Väga minulik. Algul ei saa pidama, pärast ei saa vedama. Ise suure suuga kinnitab, et hakkab blogima ja kirjutamine on kirjutamise alus ja nii edasi… Njah. Elu. Näen viimasel ajal üldse palju mustreid enda juures, mis mulle ei meeldi. Kohustustest mittekinnipidamine, internetisõltuvus, tahtejõuetus pidada kinni söömiskavast või alustada trenniga, nimetage aga, mul on kõik hädad olemas. Inimlik. Aga noh – samas on mul ju nüüd ka töö! Töö, kus ma ei saa praegu veel enamaltjaolt muhvigi aru ja mängin nii-öelda kõrva, mitte noodi järgi. AGA – töö, kus mul on hästi ägedad töökaaslased ja perspektiiv areneda.

Postituse pealkiri oli hoopiski ajendatud vist eelmise nädalavahetuse peojärgsest päevast, kus kõik nii ilus ja huvitav tundus. Nagu ma ise seda hellitavalt kutsun: ‘armastuspohmell’. Kõik inimesed tunduvad head, terve interneti info ääretult huvitav ja igasugune muusika kõrvale eriti mahe… Muudkui pikutasin ja ahmisin iga meelega elu sisse. Kõik päevad võiksid ju sellised olla, aga kahjuks ei ole. Või noh – ega vist ei jaksakski.

Elul on ääretult palju tahke, mida uurida. Viimasel ajal kuidagi tahaksin salaja murda välja igasugu raamidest ja… Maiteagi, mingi rahutus on sees. Vastu sügist, eks, kui ebatavaline, aga seal ta on siiski, nevertheless. Seda iseloomustab hästi järgmine tsitaat: “The need to go astray, to be destroyed, is an extremely private, distant, passionate, turbulent truth.” Autoriks Georges Bataille, kuid antaku mulle andeks, ma ei tea, kes ta on. Luban uurida. Varastasin lause häbitult Clayton Cubitti instagrammist (kelle looming, muuseas, on Hysterical Literature), kelleni jõudsin omakorda megaseksika ja intelligentse pornostaari Stoya kaudu. Ausalt, lugemissoovitus: Stoya blogi SIIN. Midagi sellist ma mõtlengi (ei, mitte ise teha): sa võid olla adult entertainer, kuid siiski intelligentne, valida ise endale just sellise raja ja käia selle järgi ning kellegi teise arvamus ei peaks sind tagasi hoidma. Eks ma siis selliste asjadega mässangi: enesekehtestamine ja mitte teiste arvamuse peale mõtlemine, noh niimoodi väikse kõrvalpõike-karusselliga seksuaalrevolutsiooni piirimaile. Aga see on ka okei, ma pean sellega tegelema.

Võiksin praegu veel kirjutada, et bla-bla, meil on kolmapäeval osakonnas suvepäevad, bla-bla, kindlasti saab tore olema, aga see pole see postitus. See postitus on sisetunde postitus. Eile, muideks, tõstis mind kõrvust just see blogija, kelle kirjastiili, humoorikust ja mõnusat irooniat ise eriti lahedaks pean. Hea pugeja ma olen, onju. Absoluutselt panigi kirjutama. Mõnus, kui on stiimul! (füüsikaõpetaja rääkis kunagi, et sõna stiimul tähendas algselt seda ora, millega eeslit torgitakse, et ta liikuma hakkaks). Jah, pani kirjutama küll, aga mõte on lünklik ja hüppab ühest kohast teise nigu kevadine jänes. Lõpetan siis selleks korraks ära ja katsun edaspidi parem olla. Mulle päris niimoodi ei meeldi, et võtan ka need lahedad 55 küsimust või arutan Triinu-Liisi kleidisaaga üle, aga oma rida võiksin tihemini ajada küll. Või mis?

perversity-think-tank-supervert
if you ever feel like visting the weird side (endalgi lõpetamata)

Viharavile

Vahel tundub, et peaks passi vaatama, sest tunded keevad üle, nagu oleks mul vanust umbes kaks korda vähem kui tegelikkuses.

Olen kergelt süttiv inimpomm, eriti enda ema ja tädi ümbruses, kellega just viimased paar päeva koos veetsin. Puud, muuseas, said ilusasti ühe päevaga laotud ja tänaseni on seda isegi seljas tunda. Peamine põhjus, miks ma aga ärritun, on harjumatus. Nii kaua, lausa paar aastat, olen põhimõtteliselt ainult ise otsuseid teinud, ja nüüd on nii raske, kui peab jälle kõike kogu aeg hästi palju arutama. Ja alluma. Ja tegema nii, nagu pole sinu arvates kõige rentaablim. Teine asi on ülehoolitsus, mis, ma tean, tuleb armastusest, aga mina kui väga codependent tegelane ei oska kohe üldse enam lõpuks istu ega astu. Emps, ma tunnen su tundeid liiga hästi… Eks see ole jälle üks võimalus kasvada. Vahel lihtsalt tundub, et kergem on eemal olla.

Ise arvan, et palju põhimõtteid mul just pole, aga üks vähestest, millesse ma olen sisse kasvanud, on: kui midagi on halvasti, siis muuda seda. Räägi, tegutse, tee midagigigiii! Raske on kõrvalt vaadata, kuidas teised kannatavad, sest ‘ah ei tea, no mis seal ikka’ või ‘ah, ei viitsi’. Jep, ma võin megalt närvi minna, kui inimene võiks kahe käeliigutusega enda olemise paremaks teha, aga ta ei VIITSI! Ausalt, ma pole üleüldiselt mingi virkuse etalon, aga see ajab mul kohe silme eest pildi mustaks 😀 Väikeste asjade pärast siunamine on nii eilane päev.

Andku mõni helge jumalus mulle jõudu omaenda sõnade järgi käia…

Teine (unenägu)

On tagasi ajad, kus ma õudukaid näen. Või… Ärgem liialdagem, nägin ainult täna öösel, on ennatlik pikki prognoose teha. Minu õudusunenäos koosnevad peaaegu eranditult sellest, et keegi väga paha tahab mind tappa ja ajab kas otse või kaudselt taga, vahetevahel satub sekka ka liftiga kukkumisi ja üle kitsa silla minekuid. Classic Jung, kollektiivne alateadvus ja kõik muu.

Ilmselgelt ei saa sisemine mina sotti sellest välimisest Eesti värgist. Pinna peal on kõik nii hea, aga salaja jookseb ringi paanika, et kuidas küll võimalikult ruttu see paik endale jälle turvaliseks ja koduseks muuta.