Sometimes lose, always win

Täna on neljapäeva õhtu, aga mulle tundub justkui pühapäev, sest eile ja täna oli meil osakonna õppepäev ühel kenal laiukesel, kuhu see suvi juba kord oma jalakesegi tõstnud olen. Ja siit tuleb jälle see juba viimasel ajal fooniks kujunenud halin siin blogis ja mu päriseluski: ma nii lemmin neid uusi, äärmiselt intelligentseid inimesi ja üldse inimesi enda ümber. Hakkan täiesti buddhastuma juba, kuigi noh, olgu aususe mõttes öeldud, et ikkagi selektiivselt muidugi, sest oskan väga hästi peas dislaikida inimesi, keda ma ei armasta. Veidi silmakirjalik? We workin’ on it, mate.

Kuna olen oma uuel tööl olnud alles kolm nädalat, kohtasin eile nii mõndagi võõrast nägu ja laiul oli isegi ka üks nö “tähtis nina”, kes mulle veits elu hakkas õpetama. Algul tundus tore, siis intensiivne, siis ajas närvi, kuna jõudsime mingi hetk rahvusluse ja identiteedi teemadele võtmes “must vb ikkagi ei saa päris eestlaseks”, aga tänu sellele, et ma talle vastu seisin selles küsimuses, sain hoopis kokkuvõttes nagu rohkem respekti, kui algul plaanis teenida oli. Sotsialiseerumisele üleüldiselt aitas kaasa humoorikas orienteerumisvõistlus, mis päädis lavastatud fotodele hääletuse abil laikide panemisega ja siis veel hiljem MINU meeskonna ülekaaluka võiduga. Et noh, kui mul oligi alguses plaanis olla pigem tagasihoidlik ja kuulata, läks ikka nii… nagu alati 😀 Sel tüdrukul on mitte-esinemisega võib-olla kerge probleem… Aga nagu ma veel hiljem kokkuvõttes aru sain, ongi minu roll suuresti olla inimeste ühendaja ja ka vastavalt käituda. Jah, see tundub õige roll küll. Õhtu kestis sauna, ujumise ja trummimänguga poole neljani, mina ei kurda. Ainult praegu on uni ja tegelikult peaks homseks mingit materjali veel koostama enne magamaminekut. Ja on õhkõrn probleem, et peaksin ka tolmuimejaga põrandaid võtma, sest peika sõps tuleb meile ööseks, aga… Ei ole kindel, et see probleem laheneb. Niikuinii nad tulevad pimedas ja teadupärast pole siis eriti tolmu näha. Homme on niikuinii reede ja siis millalgi ma LUBAN, et koristan ka. Ega see koristus mingi loom ei ole, et eest ära jookseb, aega küll, onju. Vot. Ja päikest sain ka, põsed on jumalast rõõsad. Ja üks kallis mitsellaarvesi läks tagasitulles kotis niimoodi ümber, et pudel voolas tilgatumaks. Just nimelt – sometimes lose, always win, though. 

Kena õhtut ja head peatset ööd.

Hallo, mein Tagebuch!

Usun, et olen veetnud Rakveres nüüd rohkem aega, kui enne Austraaliasse reisimist paari aasta jooksul kokku, ja võin öelda selle megaklišee, et kaugus teeb lähedaseks. Veel hullem: you don’t know what you’ve got, ’til it’s gone 😀 Aga nojah, klišeed eksisteerivadki selle tõttu, et nad on tõesed. Tõenäoliselt saaks mu avastust muidugi värskemalt sõnastada, aga bottom line jääb ikkagi samaks: Eesti on ikka paganama mõnus koht ja mu sõbrad on ägedad tegelased.

Rakvere lähedal pidasime sellel nädalavahetusel ka klassikokkutulekut, lõpetamisest on möödas kümme aastat, aga saab vabalt öelda, et si**agi pole muutunud 😀 Inimesed on ägedad, veel rohkem nad ise kui varem, ning isegi klassijuhataja, kes kohal käis, on ikka samasugune nagu vanasti. Väga lahe oli see, et ta tõi kaasa kaardid, mis me ise kirjutanud olime, et mida me kümne aasta pärast teeme. Mina olin muuhulgas kirjutanud: “Loodan, et ma pole heidik. Et ma ikka jaksan ja ei väsi ära. Ja trenni teen ka.” 😀 😀 Võib öelda, et 50% on täidetud, trenni veel ei tee, kuigi PLAANIS on see juba väga lähitulevikus. Siis, kui ma stabiilse elu peale saan, elik 8. augustis alates. Seal on ka autokool ja muud asjad, mida mööda Eestit ringivurades mahti teha pole.

Praegu sõidan näiteks Tartu poole, et homme puid laduma hakata, 7m3 pliidipuid, selliseid väikseid liiste. Piece of käkk, ma ütlen, koogitükk.

Aga millest säärane saksakeelne pealkiri? Nimelt lugesin reedel Rakveres oma vanu päevikuid, kirjutatud kõige mahlasemal tiineka ajal ehk 8.-10. klassis. Ok, neljandas kah, aga siis oli rohkem selline ‘koolis sain viie, kodus sõin kotletti’ värk, whereas vanemana ikka nõretasin tundeid ja unistusi, peamiselt poistega seoses. Väga-väga kummaline oli seda lugeda, nii palju oli ikkagi juba ununenud, aga seda lihtsam oli justkui võõrana asja kõrvalt vaadata. Piinlik 😛 Aga samas nii pagana äge! Just seetõttu on ka blogivormis kirjutamine nii lahe, et saad nagu terviklikuma pildi oma mineviku- ja olevikuminast. Seda, et see kirjutamise harjumuse annab ja järk-järgult isiklikku stiili arendab ning lihvib, pole vist mõtet mainidagi. Soovitan kõigile ja kunagi hakkan oma lapsi ka sundima 😀 Samas, pigem surm, kui et keegi seda loeb. Matke need raamatud koos minuga. Asitõendid, mille eksistents on puhtalt mu oma risk… 😱 Jumal tänatud, et neil need usaldusväärsed lukud peal on.