Skoor from the kirbuturg

Käisin eile suurema osa Rakvere teadaolevatest kaltsukatest läbi. Jaa. Üldine tase justkui oleks tõusnud, aga ma ei saanud mitte midagi. Ausalt, ma ei saanud arugi, mis toimus, kõik oli kuidagi segane ja see uus süsteem, kus inimesed ise oma riideid kaltsukates müüvad, ajas mind jumala segadusse. Ma ei tea, kas see on mujal ka levinud nüüd, aga minu jaoks, kes ma kaks aastat pagenduses olin, oli see süsteem tuliuus. Käid poes ringi, vaatad, iga stange eesotsas on mingi suvaline number ja KÕIK asjad on läbisegi. Algul mõtled, et need on mingid suurused. Et okei – kümme või kaksteist või kaheksa võiks UK-s olla minu suurus? Või on need hinnad? Aga miks see lambi t-särk 18 peaks olema? Mõtled nutuselt, et nüüd peabki ju TERVE poe läbi kammima, ei saa ainult naiste osakonna kleite passida. Eile ei jaganud seda matsu lahti ja olin lihtsalt ärritunud. Samuti, Pika tänava komisjonikauplus on nagu ladu, segasummasuvila ladu, ja ma ei kujuta ette inimest, kellel oleks seal kannatust tuulata. Minul ja nii mõnelgi teisel sai mõõt suht ruttu täis, kuulsin ka teisi kliente omavahel rääkimas, et megapalju asju on üksteise otsas kõik.

Ja nii ma siis ohkasin. Hirmsasti tahtsin teile panna oma väikest snapchati mesilast, kes on kurb, et ta riideid ei saanud, aga wordpress ei toeta videote üleslaadimist. Illustreeriv pilt kurvast mesilasest:

IMG_1923

Eile läbikäidud kaltsukad: Tsentrumi 2. korrusel kaks tükki – üks naiste/lastekas ja teine selline, kus oli natuke kõike, kuid oli veidi kallis. Tuli kohe meelde ebapärlikarbi postitus Paavli kaltsuka kõrgetest hindadest ja viletsast kaubast, mida saab lugeda SIIT. Siis vanahea lege kaltsukas C.R. Jakobsoni tänaval, Posti ja Rohuaia vahelisel lõigul, ühe erinevaid poode täis maja teisel korrusel – võib olla ainult saasta täis, aga vahel leiab ka head. Eile ei leidnud, aga mis seal ikka. Vähemalt on odav. Pärast seda kõndisin Pikk 15 komisjonipoodi, aga seal, nagu juba öeldud, oli LIIGA PALJU kaupa. Kummaline, eks? Kõik müüvad, keegi ei osta. Ning viimaseks läksin Jaama tänavale, kust leidsin vanast Jaamahoonest ka mingisuguse kirbuturu. Seal olid samamoodi kõik asjad segamini, seega tundub, et seal müüvad ka inimesed oma asju. ja kõik. Mitte midagi ei tundunud piisavalt äge. Ostsin hoopis üle tee Pätsi poest ülimaitsva lihaleiva küüslauguga ja tuli koju tulema.

TÄNA aga käisin ma E&E Kirpparis ehk kirbuturul Jaama puiesteel ja noh, mis ma oskan öelda. Skoorisin täiega! Sama süsteem, et igaüks müüb oma stangel oma kaupa, aga oh my, kusagil peidavad end Rakveres ka väga minu masti neiud. Kõik riided on ostetud klausliga, et oleks ma veits peenem, oleks veel ilusam, aga sobivad väga hästi. Soovitan soojalt. Kirbuturg jääb, kui jaamahoonest välja astuda, vasakut kätt ning sinna suunab inimesi tee ääres üks t-särk, millel kirjas kirbuturg. Tahaks öelda, et sellest mööda panna ei saa, aga mina eile sain… 😀 Täna veetsin seal umbes kaks tundi. No ausalt, kohe selline hasart tuli sisse nagu vanasti. Pole järelikult oma touch’i veel kaotanud. Aga loomulikult – no näitame ka siis!

Kõik asjad, mis ma ostsin, on põhimõtteliselt nagu uued või siis väga vähe kantud. Võib-olla välja arvatud üleval vasakus nurgas olev salakõhupluus. Ühe naise rämps on ikka teise naise varandus, eksju. Ja ma ei räägi siinkohal meestestI crack myself up. 

Igatahes, vasakul üleval siis ühe euro eest saadud lambipluus, liiga odav, et stangele jätta. Järgmiseks üks veidi kaheldava väärtusega bomber-jakk, aga samas päris ilus ka. 3.50. Järgmiseks hea kvaliteediga ruuduline särk, mõnusalt tavaline, passiks hästi teksadega,viis juurot. Teise rea esimene pilt – H&M-i hästi lihne maksiseelik, millel küljel lühike lõhik, sobilik suviseks ringikondamiseks, sellisest õhukesest ühekordsest materjalist. Kaheksa eurot. Selle kõrval üks kümneeurone sviiter. Ma ei teagi, miks ma ta valisin, pole nagu minu tavaline stiil, aga mingite mustade pükste, teksade või tumeda pika seeliku peale sobiks ju küll. Teise rea lõpus selline casual kleidike, taskutega ja armas, kuigi veidi peaks külje pealt kokku võtma. Kaheksa eurot. Kolmandat rida alustab Esprit’ nö “kontorikleit”, millega ma homme järgmisele vestlusele lähen*. Pigem vaoshoitud ja mitte nii väga minulik, aga minu ettekujutatud õhkkonna jaoks sobiv. Maksis umbes kuus eurot. Üldse on alumine rida üsnagi naiselik-klassikaline. Mõlemad pluusid, nii hall kui ka roosa on üsna läbipaistvad, langevad meeletult ilusalt ja tunduvad täiesti kandmata. Mõlemad maksid ka vist mingi viieka. Läksin veits hulluks ja võtsin kõik asjad, mis meeldisid, ära. Veel oli seal üks Cortefiel’i nahktagi, igasugu hüppekostüüme (Nii nagu neid Kukupesas nimetatakse ja mida nad ju tegelikult ongi) ja värke, mis aga olid kas siis vastavalt liiga väikesed või suured. Oli ketse, oli kontsakingi, ühesõnaga kõike oli. Tuus!

Iluustreeriv pilt rõõmsast mesilasest:

IMG_1924

Loo moraal: anna mesilasele riideid, siis mesilane on rõõmus. Ja muidugi see, et Rakveres on päris ässad sekkarid. Jea!

*Jep. Ma sain sellest üliasjalikust töökohast kutse teisele vestlusele, vist vabamas stiilis värk. Küsimusele, “millest me räägime?”, vastati mulle: “Millest iganes… Sinust?” Selge.

Lapsed, me elu õied

Käisin täna Raplas selles Siiri Sisaski kaltsukas ja sain endale XS suuruses kasutamata mantli. Ärge saage valesti aru, sellisest suurusest võin ma hetkel vaid unistada. Uurisin ja puurisin siis kodus, et mis pagana firma see Noppies on, lõpuks leidsin mantli altäärst sildi: maternity clothing. Tere tali, eksole. Kavatsen seda loomulikult ikkagi kanda, mõtlen lihtsalt, et mis sõnumeid see Universum mulle saadab 😛

Peamised elu õied on siiski peika kolm õelast. Armsuse tipp!