Puhkus

Hurraa! Jaanipäev on läbi ja minul on puhkus. Täpselt nagu mu sõbranna mind kevadel hurjutas, et “miks sa peale jaanipäeva puhkad, siis on külm ja vihmane!” – jah, täpselt nii ka on 😀 Aga fear not, ka vihmase ilmaga saab molutada. Ma arvan justkui alati, et asjad ei hakka mulle külge, aga tegelikult hakkavad küll. Räägin siis sellest, et magasin täna poole kümneni ja tundus nagu eriti pikk aeg. Vanasti polnud aga probleem kella üheni magada. Nagu mu ema ütles, et magab augu maasse.

Aga molutasin mehemoodi – sõin hommikust pikalt, lugesin raamatut, siis vaatasin seriaali, siis proovisin muna pošeerida (kolm korda) ja siis istutasin ümber sidrunipuu ja panin mulda kolmed seemned. Nüüd istun Rakvere bussis, et empsi pensionile saatmise peole minna. Pole paha.

img_5283
A monochrome “f*ck you” to the weather

Nojah. Koolidesse sisseastumise aeg on ka muuseas – ise kaalun magistrit personalitöös või kommunikatsioonis – look at me being all practical. Minu kaks varasemat kraadi on tulnud kuidagi rohkem uitmõtete ja aadete pealt, aga kommunikatsiooniga oskaks juba midagi asjalikumat peale hakata. Inimesed ja latramine ning inimestele asjade selgeks tegemine – tundub nagu minumoodi moos. Muidugi, peaksin magistritöö kavandi tegema, aga hei, milleks siis puhkused on, kui mitte teise töö tegemiseks?

Viimaseks veel jaanipäevast – käisime Lõuna-Eestis ja väisasime üht eriti armsat külajaanituld. Sõbranna peika pani kinni kummikuviske ja võitis arbuusi. Ööbisime Palo järve ääres, mis on väga nostalgiline, kuna väiksena käisime seal suviti vahel ujumas, kui eriti mõnus ilm oli. Öösel küll lasti tümakat ja hommikul kaklesid lapsed igal pool, aga meie, sellised inbetweenersid, kellel polnud ei lapsi ega pidu, elasime ka selle üle. Jee!

img_5287
kõlab nagu plaan

A hero’s journey

Mida siis ikka teha, kui blogis laterdada. Mul oli reedel aastavestlus – ja see läks väga hästi! Tundub, et olen jälle asjade laineharjal. Olen nüüd ennast natuke kõrvalt vaadanud ja leidnud, et minu stressikõver on esmaspäevast kolmapäevani tõusev ja sealt edasi langev ehk et kolmapäev on tõesti madalaim punkt nädalas. Et siis peaks edaspidi proovima võtta seda kui paratamatust ja liiga palju mitte stressama selle peale. Should-would-could, indeed. Eks pingega harjutakse järk-järgult. Samas on mul päris hea isereguleeruv süsteem, st ma ei TUNNE, et mul stress oleks või stress püsiks. See on selline lühiaegne seisund, mida ma vallandan nutmisega ja kirumisega ja siis ta saab läbi. Endiselt on paika panemata ka puhkusegraafik, sest ma nagu ei oska “täiskasvanud inimese puhkuseplaani” teha. Et niisama ei tohi ju puhata, vaid peab minema väljamaale ja värki.

Mul on tunne, et kuna ma nii harva kirjutan, kipun ma oma mõtteid kordama (ja võib-olla on seegi mõte siin juba topelt) – aga noh, omaendi mõtete vangid, peegeldused ja tagajärjed oleme me niikuinii, see on paratamatus. Et see ümber keerata, on ta aga ka vabadus. Jah, Ted talkid on hea asi, mida nö vaadata ja siis mokaotsast vestluses visata, et end juba kõrgekulmulisena näidata, aga that being said, siin räägib üks tark naine epigeneetikast (kas see on eestikeelne vaste?), mille lihtne seletus on see, et kõik, mis me teeme, muudab meid kogu aeg – ei ole nii, et me oleme mingil hetkel valmis. Ja see ju ongi lihtne ja loogiline, eks? Aga jumal küll, samas on see ka nii HEA POINT. Ja mitte ainult, et see muudab sind ennast, vaid ka su järglasi – ole hea inimene, söö enne rasedust ja raseduse ajal korralikult, ja sinu lapsed ei peagi olema ülekaalulised, isegi kui sina oled 150kg mauk. Muidugi, ma liidaldan nüüd ühe juutuubi video najal, aga see ju on TUGEV sõnum. Samamoodi nagu see sõltuvuse video siin. Rott (inimene) ei pea sõltuvuste käes vaevlema, peaasi,  et puur(maailm, ümbrus) on piisavalt kirju.

Vaevlen veel tõlkimise koerasabaga, seetõttu ei ole mu puur just väga värviline. Enamik asju nädala sees saab minult vastuse “ma tõlgin” – tegelikult muu hulgas muidugi vaatan kergeid filme ja kirjutan siia. Tuleb välja, et “50 halli varjundit” on filmina seeditavam, kui raamatuna. No muidugi, sest… ilusad inimesed ja visuaalne stimulatsioon. Kamoon. Palju parem, kui korduvad kirjeldused ja etteaimatavad tegelased raamatus. Jah, ma lugesin kõik kolm pdf-i kujul läbi, viimased kaks niimoodi pool-diagonaalis. Aga nagu mu sõbrannad ütlesid – vahel on muinasjutte ka tore vaadata ja kellele siis laksu ei meeldiks aeg-ajalt saada? Eksju – M.O.T – kes mõnikord ei sooviks Anastasia Steele olla ja miljonäri naiseks saada? Hehe.

Selge. Peame siis veel natuke nädalavahetust, et homme uuesti argipäeva sukelduda. Loodetavasti on areng ikkagi selline… ülespoole kulgev spiraal, mitte lihtsalt korduv ring.

81QaOnhFDPL._UL1500_

Octopussy

Täielikult poolimpulsiivselt otsustasin eile, et pean endale tätoveeringu tegema kaheksajalast. Austraalia mälestuseks. Plaan oli juba ammu, kuigi ebamäärane. Eile aga nägin Instagrammis, et St. Mary’s Ink reklaamis soodushinda. Mõeldud-tehtud! World, meet ms Octopussy! 

Hell to the yes.