Less sex, more… city?

Mul on puhkus ja liiga palju aega iseenesele mõtlemiseks ilmselgelt. Kui keegi küsib, et kuidas mul läheb, siis ütlen ikka “hästi!”, aga tõde on, et ma olen üsna rahulolematu pea iga aspektiga oma elust. Ei ole õiget minekut ja ei ole mingit aimu, kust alustada, kuna kõik tirriteerib ja on kuidagi… mandunud. Ärge saage valesti aru – kõik pole HALVASTI, lihtsalt nii meeh. Ja kirss tordil – ma saan kolgennnnd kuu aja pärast! See tundub nagu selline mini-keskeakriis, mis küsib, kus ma oma eluga olen ja miks. 

Puhkuse esimene nädal poole peal ja teine ees, sõidame teatrikamraadidega Hiiumaale, et eelkohvikute päeval Kahe talu kohvikus jutuvestmisetendus anda. Kindlasti saab olema väga tore ja vahva, aga kui ma sellele niimoodi ette mõtlen, jälle – meeeeh. Võib-olla ma olengi veidi minetanud selle hetkesoleku oskuse… Vanasti, mäletan küll, võisin igal hetkel sisse ja välja hingata ning olla õnnelik oma eksistentsi üle. Nüüd on aga selline…  raiskamise tunne. Nagu lihtsalt raiskaks enda aega. Muidugi ma tean, mida tegema peaks ka – rohkem kirjutama, rohkem keskenduma, rohkem … koristama? 

Appi, ma tunnen juba, kuidas sellest blogist siin on hakanud saama samasugune koht nagu see 40+ stiilis blogi, kus iga paari kuu tagant räägitakse samast asjast. Niuniuniu, mu elu on nii niuniuniu. Paks! Üksi! Sihitu! 😀 Täiesti nagu seksi ja linna seriaal kunagi, et oleme nii edukad ja casually cool, aga tegelt juba kardame vanaks ja üksijäämist. Nagu elu mõte oleks tanu alla saada. 

Aga koristamine – sulatasin külmkappi ja ärkasin iga mõne aja tagant ehmatusega veesorina peale. Sain tehtud. Luban, et enne kui puhkus läbi, teen suurpuhastuse ka. Siis hakkab parem. Kindlasti hakkab.

Eesti ilm ja kolmas kümme

Teisipäevast neljapäevani vist kestis see imeilus kevadpäike, mis mahedalt põske paitas ja kõrva sosistas, et: “On aeg, on aeg talveunest ärgata… Su unistused saavad siiski teoks, mis siis, et sa olid selle külma ja koleda ajaga need juba kuue jala sügavusele matnud…” Hakkasin teda juba uskuma, kuid rahvasuugi ütleb, et midagi-midagi poiste silmad ja petlikud kui kevadised ilmad. Nagu näha, on kõik jälle hall, vihma sajab ja külm tuul tikub krae vahele. Imelik, kuidas inimeste tuju niimoodi ilmast mõjutatud saab olla või no vähemalt minu oma. On inimesi, keda vihm üldse näiteks ei morjenda (teesklejad, variserid, ma ei usu teid) ja ma võtan nende ees mütsi maha.

Nädalavahetuseks lähen kodulinna – vana klassivend saab kolmkümmend. Kõik mu sõbrannad saavad järjest kolmkümmend ja ega minulgi see tulemata jää. Nüüd on aeg rääkida teemast kuidas ma küll juba nii vana olen, aga ennast üldse nii vanana ei tunne? Natukene isegi on vanusest rääkimine selline tabuteema või et kui vanust mainitakse, siis silmi pööritades sellisel veidi sarkastilisel moel. Või et esimesed silma- ja kaelakortsud juba paistavad või et kangasmaskid ja hülauroonhape või et pidutsemine tuleks ära lõpetada, nahk enam ei taastu. Selleks on loodus andnud meile ühe vastumürgi: lapsed. Mõelge – kusagil kahekümnendate lõpus laps saada – see tähendab alkoholipausi, regulaarsemat elu, vastutuse võtmist ning iseloomu küpsemist… Ainult minu tutvusringkonnas pole seda veel juhtunud. Mürk on parem veel kui vastumürk. Üldse – need suhtevärgid. On umbes neli paari, kellel on siis niimoodi vedanud, et nad on juba kaua-kaua koos ja võiksid ka lapsed saada. Teistel – või noh, peamiselt mul endal – on nii, et oli pikk suhe, aga nüüd ei ole ja natuke on selline tunne, et noh põstra-põstra, kus see prints valgel hobusel on, kellega paar aastat koos olla ja siis kohe lapsed saada? Ausalt, selles mõttes ma muretsen, et minu ema sai ka minu üksinda ja alles 33-aastaselt. Mulle endale ikka meeldiks lapsele tervet perekonda pakkuda. ja EI – mitte sellepärast, et ma poleks üksi piisavalt lahe või ei saaks hakkama või et mu ema ei saanud hakkama, muidugi sai, aga sellepärast, et eks ta natuke lapse katki teeb. See on minu isiklik hinnang mulle endale muidugi. Holistilises teraapias mõistsin seda, kui tunnetasin, millest mu usaldamatus maailma vastu tuleb. Või ma ka ei tea…

Eks iga juhtum on erinev ja ei ole sellist valemit, et kui täpselt nii ja nii palju mõõdan kiitust ja nii ja nii palju rangust, siis kasvab üks täiskasvanu, kes on iseseisev, intelligentne, oma tunnetega kursis, oskab hetke nautida, aga tulevikuplaane teha, on viisakas, kuid samas ambitsioonikas, on huumorisoonega, kuid mõistab maailma tõsidust, võtab kõike kergelt, kuid süveneb, kui näeb, et seda on vaja. Mõistate? Ei mõista? Sama siin.

roosibeebi
Mu ema kunagi leidis sellise postkaardi ja pani seinale, sest see beebi on täpselt sinu moodi”

Nädala selgroog elik kõige madalam punkt

Tere.

Ma tegelikult ju ei ole bipolaarne, aga selline mulje võib juba vist sellest lühikesestki ajaloost jääda küll. Ühesõnaga – mul on tunne, et ma ei saa oma tööga hakkama, ma tunnen, nagu oleks lõksus, ja et ma ei oska mitte midagi, aga kuhugi põgeneda ka ei ole. Olgu neetud mina ja mu tahtmised. Olgu neetud see, et ma pole kunagi julgenud enda eest päriselt seista ega korralikult vaeva näha millegi suunas. Mu töö… ma tunnen, et ma ei saa sellest mingit naudingut, sest asja sisu ei paku mulle lõpuni huvi. Lumehelbekeste generatsioon, kes tahab, et tööl oleks MÕTE, et töö MEELDIKS. No kuidas siis on? Kas on oluline? Kas on mõtet ära tulla töölt, kus on hea perspektiiv arenguks ja kena palk või olla edasi ja näha vaeva, sest “see ju elu ongi”? Miks ma selliseks sitahipiks pean kasvanud olema?

Selline tunne on, et olen 29-aastane ja rong on juba läinud, et… süveneda. Miks ma mingiks teadlaseks ei õppinud? Loll küsimus. Mida ma tahan? Veel lollim küsimus. Äkki ma tahangi laiselda ja mitte midagi teha, et raha voolaks niisama sisse? Tegelikult ju ei taha. Mul on vist tekkinud üks unistus… Selline unistus, et ma saaksin olla asjaajaja kusagil teatris. Mingisugune tubli projektijuht-asjapulk, kes töötab sellises keskkonnas, kus saab olla asjalik ja tšill samal ajal. Nüüd iga kord, kui tööl mingi kriis hakkab, lähen guugeldama, et kusagil mõni teater mõnd uut töökohta pole välja pannud. Aga.. võib-olla peakski julmalt hakkama ise enda asja ajama? Selleks on ka mul üks hea idee. Läheks Tallinna majanduskooli ja õpiks ettevõtjaks? Ah?

See hall ja niiske ilm ei anna kindlasti midagi juurde – ta teeb nukraks. Vaatan kadedusega inimesi, kes entusiasmiga oma asja teevad. See vist ei ole ikka minu teema siin… Kui ma niimoodi närima pean ennast nendesse asjadesse sisse. Ja teisest küljest – mis siis on minu teema, väike lumehelbeke nagu ma olen? Sõbra lause, et kõige parem on olla seal, kus sa oled, ja lihtsalt vaadata, kuidas sa aidata saad. Kas see on minu filosoofia? Oo, mu väike suur pea, mida sa teed?

Jälle on see olukord, kus peaks valima ja otsustama, aga otsustamine ise tundub nii hirmus ja valik ise nii oluline, et suunamuutust ei tulegi või tuleb ikka väljaspoolt. Kas tõesti on vaevu kolmekümnesena juba kõik nii välja kujunenud, et sa ei suuda enam iseennast üllatada? Vb on tõesti aeg lapsi saada, et keegi sunniks pepu toolilt üles tõusma ja end liigutama? Halb on see, kui inimene end kõrvalt vaadata ei oska, aga kui ta ainult enda peas istubki ja muudkui end kõrvalt vaatab, siis ei tee ta midagi muud.

Ma tean, ma olen piisav ja ma saan hakkama, aga… ehk homme.

Personaalsed kuristikud

 

Kui raske on raske? Kas kannatus on inimese mõõt?

Olen siin juba tükimat aega lugenud ühte väga head raamatut nimega “All the Light We Cannot See” ja soovitan seda soojalt. Lugu keskendub kahele noorele inimesele – pimedale prantslannale nimega Marie-Laure ja saksa poisile nimega Werner. Nende lood hargnevad lahti II maailmasõja algul ning selle ajal, põimuvad ning hargnevad siis jälle. Peatükid vahelduvad, kirjeldades mõlema saatust, ja toovad väga realistlikult välja sõja mõttetuse ja inimeste kannatuse selle sees. Sellest johutuvalt hakkasin täna mõtlema kannatuse ja kannatamise peale.

Miks on nii, et me kuidagi nagu hindame neid, kes vaikides kannatavad? Kas see tekitab kuidagi aupaklikust? Me teame, et see inimene on elanud läbi suured raskused, aga endiselt seisab ta sirge seljaga ja.. ja ei kurda. Ja siis on mõni teine, kellel pole nagu midagi erilist juhtunudki, aga juba ta hädaldab – see eriti ei meeldi, ega ju? Muidugi on teada, et igaühe enda mure on talle kõige lähem ja kõige suurem, aga siiski, eks – mida sa vingud? Võib-olla isegi öelda nii, et olgu inimene kas või päriselt palju kannatanud, aga meie – vähemalt minu – kannatus on kuidagi nii lühike, et pikem vinguviiuldamine tüütab juba ära.

Ja mida peavad veel tegema inimesed, keda mingid füüsilised hädad kimbutavad? Krooniline valu? Unetus? Kui liiga pikalt krimpsus näoga ringi käivad, hakkavad inimesed neid vältima, aga teistmoodi oleks ju kellegi teise jaoks teesklemine ja noh, teha head nägu, et teistel hea oleks, pole nagu valu puhul mõtet. Paha tuju puhul küll. Täiskasvanud inimene peaks vahet tegema enda ja teiste piiridel – kui sinu sees on paha tuju, ei pea seda teistele üle külvama. Aga noh, seda vist on lihtsam öelda, kui teha.

Mina tean muidugi kõike, tulge ja ainult küsige. Olen teooriakuninganna. Ja lähen ära magama, ega see õhtu targemaks enam lähe. Ja muidugi – head lähenevat #EV99 🙂 Kuulsin, et Kaljulaid ei taha külaliste nimesid väljahõigata lasta. Mida reformaatorit.

 

Jõehobu “Ja mis siis?”

Mäletate seda multikat? Mis iganes juhtus, keeras jõehobu teist külge ja ütles: “Ja mis siis?” Tõesti, mis siis? Mis siis, kui juhtubki see, mida sa kartsid? Mis siis, kui su ülemus karjubki su peale? Mis siis, kui sa võidadki selle lotovõidu? Mis siis, kui sa pingutad elu eest, et selle Tartu rongi peale jõuda, jooksed keel vestil Baltasse ja näed… et rong hakkab napilt enne seda, kui sa esimese ukse juurde jõuad, minema veerema?

Tahaks korraga meeletult palju igasugu asju kirjutada, nutta ja naerda korraga. Lugesin Murca blogi ja inispireerusin – tahaks terve oma hinge kuidagi siia välja puistata ja tahaks ka osata nii hästi end väljendada. See lugemine kuidagi tuletas mulle meelde, et jah, ma ju hindan lugemist ja kirjutamist ja ka MINA tahan seda teistele pakkuda. Kuhugi tahaplaanile on see loomepalang vajunud, “ah mis mina” mõtted vallutavad maid, ja olgem ausad – ma olen ju laisk. Või noh – mõtle, kui palju peab tegelikult vaeva nägema, et midagi pikka ja veidikenegi mõistlikku ja head kirjutada? Ja mis siis, kui see ei uju, vaid vajub põhja? Või veel enam, aga mis siis, kui ta ujub? Ma olen küll juurelnud, et kas hirm läbi lüüa on tegelikult isegi takistavam faktor, kui hirm läbi kukkuda. Võib ju nii olla? Igatahes, tahaks lihtsalt hädaldada, et “olen täiskasvanu ja käin täiskavanu tööl ja mul ei ole aega enam neid unistusi heietada ja tegutseda selles suunas, et ma oleksin millegi looja”. Aga see on ju jama. Selle asemel istun ma peale tööd tunde nutitelefonis ja ei tee midagi tarka. No nagu ma rääkisin eelmises postituses. Sotsiaalmeedia ja alkohol – minu sõltuvused.

Kohe tegelikult tekib selline kaitserefleks, et tahaks selle lause järele kirjutada lauset “oi, ärge saage valesti aru, ma ei ole mingi alkohoolik”, aga … aga fuck it, sisemine mainekujundaja, ole vait ja võta päev vabaks. Mulle väga meeldis Ykinna postitus sellel samal teemal – On the occasional act of getting drunkMinul muidugi sellist trumpi panna ei ole, et mul mingi metsikult vastutusrikas elu oleks muidu (mind you, eks ta sinnapoole kisub ikka), aga jällegi – ma olen ikka kõva kontrollija peas, seega seda see alkohol ikka lahti harutab. Eile oli üks väga lahe jõulu/valentini/parem-hilja-kui-ei-kunagi pidu ja seal rääkis üks geneetikaga kursis naine, et sõltuvuskäitumise geenid on ikka põnevad asjad ja leidub inimesi, kellel ei tekigi asjadest… ütleme, tugevaid tundeid ükskõik, mis asja vastu. Ja vot, siis on teisi. Mõned sõltuvused on lihtsalt sotsiaalselt aktsepteeritavamad kui teised – kohv/energiajook vs näiteks MDMA ja alkohol vs suhkur ja rasvad. Onju? Aga igatahes, eile oli pidu ja täna on mul pohmell ja sealt need suured tunded jälle tulevadki, mis mind kirjutama panid. Kohe hakkas nagu välja tahtma see jutt.

Aga et keerdkäiguga postituse pealkirja juurde tagasi jõuda – “mis siis” on üks hea küsimus. Selline zenbudistlik värk, mõtteharjutus. Ma ei taha kohe mingi väga hullu lauset siia panna, aga, ütleme – te lähete lahku. No ja mis siis? See teeb haiget, see on valus väga kaua aega, aga… ükskord läheb see elu ikka edasi. Või… või noh, sa said endale alalise südamevalu, aga see on ka sinu enda oma. Kuidagi nagu. See mõte sai tegelikult alguse sellest, et minu enda ellu on tekkinud uus inimene, kes pakub mulle väga palju uut ja huvitavat. Tal on selline karm iseloom, mis muutub minuga koos olles ja minu suhtes alati hästi pehmeks, aga vahel ikkagi on kuidagi… tahtmatult karm. No nagu ei oska enda tundeid päris õigesti reguleerida – no et kui sul on endal paha tuju, siis sa peaksid aru saama, kust see tuleb, aga mitte teiste tuju halvaks tegema. AGA – ma hakkasin mõtlema, et mis siis? Ok, see jutt tundub rappa kiskuvat, aga mu point on see, et me (kõik) ja mina (eriti) elame tihtipeale natuke nagu vati sees. Ok, ja jumal tänatud ka selle eest, aga vaat, kui juhtub siis selliseid konflikte ja karjumisi näiteks, siis kõik hirmsasti põeme seda ja ikka pigem püüame vältida. Vot selle kohta ma tahtsingi öelda, et.. aga mis siis? Mis siis, kui ta ütlebki mulle halvasti? Esiteks, mina ei pea seda nii võtma, ja teiseks, ma näen, et ta ei tee seda meelega, ja kolmandaks, mul on võimalus sellest õppida. Mul on võimalus näha teistsugust tunderegistrit. Et kui inimesed nagu ei karda konflikti astuda (muidugi peaks see olema asja pärast, mitte niisama kius), siis tegelikult on see suur õppimiskoht. Meil on töö juures üks teatud isik, kelle pärast, nagu ta mulle ütle, on üks teine isik läbi lugenud kaks raamatut läbirääkimiste teemal – just. Et kuidas saada sotti ja kasu konfliktiolukorrast. Vot nii. LOOMULIKULT saan ma aru, et kui sellised olukorrad korduvad, ei muutu  ja mustriks saavad, on olemas igaühel ka murdumispunkt, aga selle murdumispunkti kaugemale lükkamine ongi üks huvitav tegevus. Ei ole nii, nagu mul, et kui see teatud isik ühel koosolekul läbi lillede ütles, et ma olen ebakompetente lollpea, siis üritasin terve ülejäänud koosoleku ainult kramplikult mitte nutma hakkamisega tegeleda. Ja tema eesmärk, mis ta selle lausega teha tahtis, sai kuhjaga täidetud. No ma ei saa öelda kohe täna, et nevermore, aga aegamööda see teras siin karastub.

Ja mis siis?

Sõltuvus

Olen siin viimasel ajal vaevelnud süveneva netisõltuvuse käes. Ei teagi, et mul eriti muid pahesid oleks. Laiskus muidugi, tahtejõuetus ka, aga kaks sõltuvust: nett ja ilmselt ka alkoholiga liialdamine. Ei, mitte, et ma iga päev jooks ja tsüklisse kukuks, aga kui on pidu, siis ma kätt ette ei pane ja tavaliselt lähen natuke üle piiri ja jõuan koju natuke hilja.

Sellest, iseenesest, annaks mingi normaalse eepose kirjutada, aga täna ma ei taha. Netisõltuvus on täna isegi aktuaalsem – ja isegi mitte nagu.. mmm, passin niisama fesaris, vaid olen kogu aeg kellegagi suhtluses messengeris. Täielik FOMO muuseas. Ja siis muidugi scrollin instafeedi ja searchi (mis arvab endiselt, et ma olen proud black woman, aga ma ei kurda). Ja see on, täiesti lõpp, kui sõltuvust tekitav – ma olen nagu mingi tiinekas oma telefonis: tööl, kodus, puhkehetkel. Ja mu töö on arvutis ja mu tõlkimine on arvutis ja… õudne. Ja siis ühel hetkel ongi nii, et kodu on sassis, raamatud koguvad virnas tolmu, selmet et neid lugeda möödub õhtu kuidagi märkamatult ühe silmaga tõlkides ja teisega tšättides. Ja mul EI OLE piisavalt tahtejõudu ja otseselt ka motti, et seda muuta. No olgu, see on ilmselt ka mingi faas, aga… eriti need grupitšätid on õudsed, sest seal räägib ikka keegi alati. Väike nali, väike info, väike pilt, väike komm su ajule. Mu aju on narkomaan, päriselt kohe. Ja KÕIK õpetused netis selle lõpetamiseks on mingi täiesti mannetud. Man-ne-tud.

Ja ega see blogide lugemine kaasa aita, see on samasugune – refresh, kas keegi on uue postituse kirjutanud. Saaks siis vähemalt rahagi selle eest. Vahepeal oli korra kahtlus, et olen rase, siis mõtlesin, et noh, kas hakkan ka siis beebiblogijaks? Aga ei olnud. Ja natuke liiga palju infot ka, palun vabandust.

HELP ME 😀

Mis on üleval?*

I can only please one person a day. Today is not your day. Tomorrow is not looking good either…

Aevastasin just umbes seitse korda järjest. Mis värk sellega on? Minu endaga, muuseas, tänan küsimast, on täitsa… huvitavalt. Olgu. Nüüd olen umbes 12 korda aevastanud juba. Käin tööl ja elan elu, vahepeal käin salsat tantsimas ja mõtlen trennist, jõudnud pole sinna juba TÜKK aega. Peaksin hakkama käima Kristiine MyFitnessis, aga minu küsimusepüstitus on pigem selline, et kas nii ei saaks, et mu keha ise käib seal ja üksiti ka autokoolis, aga ma ise olen samal ajal kodus ja tsillin niisama? Pime aeg ajab urgu jälle, aga õnneks tuleb homme emme ja toob D-vitamiini oma täiskasvanud lapsele, kes pole seda ise siiani hankida suutnud. Ootan huviga, kas need reaalselt muudavad seda hommikust EIEIEI-tunnet, mis iga päev mu peas valitseb. Üldse olen paar viimast päeva kodukontorit teinud, sest kahtlane enesetunne ei luba teisi tööle nakatama minna.

I feel the feel to feel and I do, feel that is. Ma olen nüüd üksinda, aga samas on mul kass. Mul on pisike mustvalge kassipoeg nimega Sofia, kes on ERILINE marakratt ja juba kõvasti mu südame külge kasvanud. Tema on minu nägu ja mina tema, pahanduste ja pikutamise poolest küll. Pole siiani seda otsust kahetsenud ja ei usu, et sellist hetke tulebki. Tulla koju, kui sa tead, et keegi väike ja karvane sind salaja ikkagi ootab, on hästi soe tunne. Loomulikult ei taha ta mingi hinna eest alguses pai ja igatseb pigem konservi, aga natukese aja pärast tuleb ikka lähedust otsima ja tõmbab end selja peale väikseks keraks. Nurrmootor töötab juba peale kahte paid, küüned on teravad ja silmad uudishimulikud, aknalaua peale on juba õpitud hüppama ja salaja teki alla tulema ka. Ei lähe kaua, kui ta juba ongi suur ja juba läheb ülikooli ja… Oh,  wait. Ei lähegi 🙂 Koduloom on veidi nagu ajalikkuse tunnetamine ka – mõtle, kui ta elab kas või kümme aastat, siis olen ma juba peaaegu nelikümmend… Jah, mis tunne veel siis lastega oleks.

Tööl kammib, halvad iseloomujooned löövad välja a la halb enesehinnang ja liigne süütunne ja selline… pessimistlik pool. Kuid tegelen sellega. Ja muidu on ka eriline, isiklikus plaanis. Ära paanitse, see on kõigest elu. Ja seda jätkub, sellega ei ole kiiret. On hea tunne olla hoitud.

Ma peaksin kirjutama hakkama uuesti. Pole kuidagi tuhinat olnud, aga tuleb. Kusagilt silmanurgast paistab see nõukogudeaja Tallinn, trolle ja ehitust täis, kolletunud raamatud pärastlõunapäikese tolmuses kiires, roosad bellargooniad köögis potis ja suvine turg, kus maasikate ümber sumisevad herilased. Tallinn on kirjutatud trükimasinaga ja joonestatud käsitsi normaalkirjas, Tallinn on mitmekihiline, Tallinn ei saa valmis. Et mida ma veel siis ootan?

viruhillview-1975

* See on selline eile leiutatud nali: “Kuldvillak  – Üleval 300, palun. Vastus: Ei midagi erilist. Küsimus: Mis on üleval? (what is up?). Õudselt vaimukas, eks.