Viharavile vol.2

Meie naispere (kes ongi ainult naispere) dünaamika on ikka ma-ei-või kui keeruline. Mu ema on positiivne ja rõõmus, kuid hästi empaatiline, tädi jälle negatiivne ja pessimistlik, samas domineeriv. Mul on ema ja tädi ja mina olen neil kahepeale üks laps. Olen siiani laps, kellel seal olles ei ole enda privaatsust või oma aega – endal on selline ettekujutus, et see muutub siis, kui ma lapse saan. Või load. Või veel parem – mõlemad. Kas teid ei ajaks närvi järgmine situatsioon: oled ülakorrusel, pikutad voodi peal ja loed raamatut. Või näiteks pakid asju. Ja siis tuleb hõige:

“ISIIL!” Vaikus. Peab vastu kisama.

“Mida?”

“Tule täida singirulle.”

No vot. Ja kui siis veidi viivitada, mitte joosta nagu koer kutsumise peale allkorrusele, on singirullid tegelikult valmis. Ehk siis, nagu alati – tegelikult pole sul vaja midagi teha, aga kõige imepisemaid töid peab koos tegema – mitte tegemise rõõmu pärast, vaid PEAB. Ja TÖÖÖÖ. Ja peab olema võimalus sind käsutada. Eks ma tean, ma ju ise luban seda. Seetõttu ei võta ma Tartus käigu ajal kunagi eriti midagi muud plaani ega lepi kokku. See ei mahu sellesse päevakavva, kuhu on planeeritud kaks asja, aga milleks võetakse alati ülemäära aega. Viimati oli ju nii – tädi tahtis, et ma mingisuguse nurgataguse ära rohiks ja ma ütlesin jajah, läksin linna kaltsukatesse tuuseldama ja paari tunni pärast helistas ema:

“Kas sa koju ka tuled?”

“Nii, miks?”

“Noh, et sa enne ära rohiksid selle, kui tädi koju tuleb.”

Ausalt, who made her boss ja miks mu ema talle allub? Õigemini – see saab ju tehtud, aga miks “enne, kui ta koju tuleb?” See, et tema ütleb, et ma midagi ära rohiks, just because… See on ausalt minu jaoks nii düsfunktsionaalne. Aga mis ma tegin? Läksingi koju bussiga ja rohisin. Ema ei saa tädiga läbi, sest ta on nii allahoidlik ja tädi nii domineeriv Süütunnet on minusse palju istutatud. Ja ilmselt ka süütunnet mu emasse, me tunneme alateadlikult tädile kaasa, sest ta on üksi ja jääbki üksi, ta ümber on mingi kibestunud raam. Ka elumuutuste kohta pean end süüdi tundma – teised elavad läbi minu. Mu tädi räägib mulle telefonis, et ta rääkis mu vanatädile küll minust, aga ei rääkinud, et ma tööd vahetan või kas mul peika on või mis. Ja miks? Noh, ega temal pole vaja teada. Alateadlikult – kas pean end halvasti tundma, et ma TÖÖD VAHETAN? See oleks koomiline, kui see poleks imelik. Aga ümber pöörata asju? Tead, inimesed räägivad küll, et aga tee nii või nii. Ole teistmoodi. Ära hooli. Kas te olete proovinud mõnd sellist sügavat mustrit ise murda? On raske? On. Mõtled küll, et seekord käitun teistmoodi, aga langed ikka tagasi. Mis on lahendus? Vältida. Pigem mitte eriti Tartus käia ja kui jah, siis omaette olla. Mitte lasta sellel inimesel, kes kõigi aega ära planeerida tahab, end oma tööriistana kasutada. Inimesel, kes kaalub väga palju ja peaks liikuma, aga kuna see talle just seetõttu raske on, eelistab teistel enda eest asjad ära teha lasta. Ja samas ilmselt tunneb end halvasti, et ta ise ei jaksa. See on võitmatu nõiaring, sest ma tean, et see ei saa muutuda. Nii vanad inimesed ei muutu. Ja ema kohta ei ütle ma midagi – tema on väga väga armas.

Eile veel. Hakkan kodust ära minema. Lähen esikusse, et mantilt selga panna. Juba tuleb köögist nõudlik: “Aga kus su seljakott on?” (sa kindlasti juba oleks selle maha unustanud) Kas ma palun tohin kõigepealt jope selga panna? See on iseenda tasandilt asjade kontrollimine ja ilmselt ka nö soov aidata, aga korraks võiks ju peatuda ja mõelda, et tõenäoliselt saan ma oma asjadega väga hästi hakkama. Las igaüks teeb ise ja kui ei oska, siis küsib nõu. Mul ausalt tuleb õpetamise peale otsekohe allergia. ALLERGIA!

Eelmisel aastal ütles üks terapeut mulle, et mu ema ja tädiga suhe meenutab talle mingeid sõbrannasid, kes üksteise eest saladusi hoiavad ja manipuleerivad. Vahel sõbrad, vahel nagu frenemies. Tal on täiesti õigus.

Ma tean, et ma peaks olema “targem” ja järele andma. Ma tean. Aga see tekitab niiii palju stressi. Raske mitte vinguda, siin ju ikka võib. Okei. Stopp.

Advertisements

Very demotivational: pooleli jäänud raamatud

Ärkasin täna mõttega, et ma ei mäleta, millal viimati Keskraamatukogus käisin. Ma kahtlustan, et olen ennast ekraanidega ära rikkunud ja Kindle justkui ei tee asja paremaks.

Viimane raamat, mille suutsin lõpuni lugeda, oli see, mida ühes postituses ka mainisin: “All The Light We Cannot See”. Ja see oli ammu. Pärast seda proovisin lugeda “Wolf Halli” ja nüüd pusin juba pikemat aega raamatut “Jonathan Strange&Mr. Norrell”. No lihtsalt ei lähe – ja huvitav, et mitmed paljulugenud inimesed kiidavad seda taevani. Loen paar lk enne magamaminekut, aga nii põnev ei ole, et üles ajaks, vaid hoopis tekitab une – ilmselt pole veel pikast algusest üle saanud? Ka Hygge ja nädalavahetuse raamatud jõudsid kohale. Hygge raamat on hästi ilus ja mõnus, aga noh… tegelikult ei saa seda ju lugemiseks nimetada. See on rohkem piltide vaatamine ja teksti sirvimine, sest teemad on liigendatud väga lühikesteks alapeatükkideks. Veel kingiti mulle sünnipäevaks “Üks suvi. Ameerika 1927”, sellest lugesin ka umbes 10lk ja seal ta mul seisab, voodi juures koos teistega. Samuti on virnas Pelevini “Arvud” ja Vladimir Levi vanakooli “Enesemuutmise kunst”. Ilmselt sellest viimasest peaksingi alustama, sest tõesti… Mis see siis olgu?

Üks etapp, kus ma meeletult raamatuid lugesin, oli Austraalia algus. Tegelikult isegi terve Austraalia. Üsna pea peale Darwinis maandumist ostsin endale kohalikust elektroonikapoest Kindle’i, laadisin selle ingliskeelseid raamatuid täis, just 21. sajandi kaasaegseid romaane, ja nautisin. Meie pikad sõidud osariikide vahel kulgesid ka nii, et sohver ruleeris (mul endiselt ei ole lube) ja mina elasin raamatutesse sisse. Mäletan, et ma ei suutnud “Middlesexi” või “American Godsi” lugedes isegi siis raamatut maha panna, kui ööbimiskohta jõudsime ja süüa tegema pidime hakkama. Sohver oli vahel isegi pahane, et ma temaga suhtlemisele raamatut eelistasin. Eks mina oleksin vastupidises olukorras ka, aga see tunne, no see tunne oli nii hea!

Ma tahan seda tunnet. Pole ammu midagi eesti keeles lugenud. Peab raamatukokku minema.

P.S. Kohe-kohe on oktoober ja aeg on Zelazny kätte võtta!

 

Pühapäeva mõttetera

Tead, kust sa tead, et peaksid iseenda parim sõber olema? Sest iseendaga oled sa kõige rohkem soola ära söönud, iseennast tunned sa kõige paremini. Uurisin just, et kui palju see “kaks puuda soola” siis on – minge metsa! Üks puud on interneti andmetel 16,38 kg, seega peaksid sa olema kellegagi sõber olemiseks temaga koos ära söönud peaaegu 33kg soola. Nonii. Väiksed arvutused. Ameeriklased pidavat tarbima keskmiselt 8,5g soola päevas, mis tähendab ligikaudu 3 kilo aastas. See tähendab, et ameeriklased ei saa sõbraks pidada kedagi, kellega nad pole 11 aastat külg-külje kõrval söönud. Eestlased söövad (ma loodan) soola natuke vähem, seega kui sa pole kellegagi 15 aastat kõrvuti söönud, siis ärge unistagi. Sõbrad te ei ole.

Terake tõde siin ju on. Läheb pikka aega (vähemalt mul küll läks), enne kui sa suudad aktsepteerida, et inimesed ei ole ideaalsed. Su vanemad, su sõbrad, su tähendusrikas teine. See, et su sõprades, nagu sinus endaski, on igasugu vigu, mis tõenäoliselt enam kunagi ei muutugi, teebki nad ju tegelikult inimesteks. Ei ole ideaalseid inimesi olemas ja kui olekski, siis mis lõbu selles oleks.

Palju siis mul sõpru on? Tegelikult peab paika – umbes 15-aasta tagusest ajast mu sõbrannad, kellega praegugi läbi käin, pärit ongi.

 

Lävepakul

End of history illusion. Ajaraiskamine. Aja veetmine. Aja tunnetamine.

Ma ikkagi lähen varsti töölt ära. Rääkisin ülemusega ja ütlesin, et sedasorti mammutprojektid ja laialihargnemine läheb käest ära. Mulle meeldiks veidi hoomatavam värk ja sisu, mis mind huvitab. Ta sai aru ja oli nõus. Ta oli nii mõistev, et ma mõtlesin, et kuidas see võimalik on?! Leppisime kokku, et ta otsib minu asemele inimese ja siis ma proovin talle aegamööda asjad üle anda. No KUI hea?

Olen kuidagi liminaalses hetkes. Jälle tundub, et miski hakkab seljataha jääma ja miski on justkui ees, võimalusi on palju, mis terendavad ja vilguvad, kuigi ükski neist ei paista päris täpselt kätte. Sügis… Pidavat olema tavapärane, et sügise algul vahetavad paljud inimesed tööd – kas see on meile kooliajast sisse jäänud “uue aasta” tunne? Paistab küll nii. Suvi saab läbi ja tuleb hakata jälle justkui midagi tõsisemat tegema, paksemalt riidesse panema, rohkem sööma kas või. Aga inimesed, kes elavad peaaegu muutumatus kliimas? Kas nende jaoks on ka olemas tsüklid või on kõik justkui üks pikk otsetee? Võib-olla mingi keerlev spiraal, millel siiski mingi hoomatav tsüklilisus? Mina tunnen, et ma tahan end kogu aeg uuesti luua. Öelda, et – vot SIIN on algus. Siit hakkab pihta. Mingi loll komme, mis väljendub ka näiteks toa ümber tõstmises ja soengu vahetamises. Nüüd on uus energia, nüüd on teistmoodi, nüüd on kõik uus. Septembrikuus?

Tellisin endale Bookdepositoryst kaks raamatut. Tegelikult kolm. Aga kaks raamatut olemise kohta: The Little Book of Hygge, autoriks Meik Wiking, ja The Wonderful Weekend Book, autoriks Elspeth Thomson. Kolmas siis tegelikult juba postkontoris ootav The Savoy Coctail Book. Esimene ja viimane raamat tänu Artfulreaderile, kelle eluolemist ma imetlen – naine loeb, teeb kokteile ja õmbleb riideid. Täiesti ideaalne kombo, noh. Mis paneb mind mõtlema omakorda, et baarmeni ja sommeljee koolitus oleks täiesti midagi down my alley. Eksole. Hinnad ainult on ka päris huvitavad. Hakkasin guugeldama ja mingi kümnepäevane kursus maksab 400 eurot + KM. Röövimine päise pääva aal. Samas leidsin ka kahekuulise kursuse, mis maksab sama palju. Siis ei ole ju palju? Panin end kirja. Aga tulles tagasi kahe teise raamatu juurde, siis ehk tuleb neist minu zen? See on viimasel  ajal selline kaduv nähtus, aga ma usun, et eks tal ole tegemist just selle peata kana olemisega. Töö ei tõmba ja muud ei jaksa, kui päev otsa ekraani taga uimerdada.

Great. Ma tulin rattaga tööle (jah, aplaus ja ovatsioonid, ma olen lihtsalt päriselt nii sportlik) ja nüüd paugub akna taga äike ja taevas on potisinine. Jälle üks märk, et sügis on tulekul. Ei, aeg ei peatu, ei-ei. Ja mina saan 15 päeva pärast 30. Eks sellest kogu see tõmblemine jälle ka suuresti arenenud on. Mis mõttes ma olen kohe 30 ja polegi veel VALMIS? Tõesti…

lindnaine

 

Üles, alla, juuksed valla, 
taevaservalt kiigun alla, 
vabana kui sinikirju lind. 
Siia, sinna, lendu minna, 
arm ja rõõm kui täidab rinna, 
maailmas vaid ilu hoiab mind. 

Less sex, more… city?

Mul on puhkus ja liiga palju aega iseenesele mõtlemiseks ilmselgelt. Kui keegi küsib, et kuidas mul läheb, siis ütlen ikka “hästi!”, aga tõde on, et ma olen üsna rahulolematu pea iga aspektiga oma elust. Ei ole õiget minekut ja ei ole mingit aimu, kust alustada, kuna kõik tirriteerib ja on kuidagi… mandunud. Ärge saage valesti aru – kõik pole HALVASTI, lihtsalt nii meeh. Ja kirss tordil – ma saan kolgennnnd kuu aja pärast! See tundub nagu selline mini-keskeakriis, mis küsib, kus ma oma eluga olen ja miks. 

Puhkuse esimene nädal poole peal ja teine ees, sõidame teatrikamraadidega Hiiumaale, et eelkohvikute päeval Kahe talu kohvikus jutuvestmisetendus anda. Kindlasti saab olema väga tore ja vahva, aga kui ma sellele niimoodi ette mõtlen, jälle – meeeeh. Võib-olla ma olengi veidi minetanud selle hetkesoleku oskuse… Vanasti, mäletan küll, võisin igal hetkel sisse ja välja hingata ning olla õnnelik oma eksistentsi üle. Nüüd on aga selline…  raiskamise tunne. Nagu lihtsalt raiskaks enda aega. Muidugi ma tean, mida tegema peaks ka – rohkem kirjutama, rohkem keskenduma, rohkem … koristama? 

Appi, ma tunnen juba, kuidas sellest blogist siin on hakanud saama samasugune koht nagu see 40+ stiilis blogi, kus iga paari kuu tagant räägitakse samast asjast. Niuniuniu, mu elu on nii niuniuniu. Paks! Üksi! Sihitu! 😀 Täiesti nagu seksi ja linna seriaal kunagi, et oleme nii edukad ja casually cool, aga tegelt juba kardame vanaks ja üksijäämist. Nagu elu mõte oleks tanu alla saada. 

Aga koristamine – sulatasin külmkappi ja ärkasin iga mõne aja tagant ehmatusega veesorina peale. Sain tehtud. Luban, et enne kui puhkus läbi, teen suurpuhastuse ka. Siis hakkab parem. Kindlasti hakkab.

Eesti ilm ja kolmas kümme

Teisipäevast neljapäevani vist kestis see imeilus kevadpäike, mis mahedalt põske paitas ja kõrva sosistas, et: “On aeg, on aeg talveunest ärgata… Su unistused saavad siiski teoks, mis siis, et sa olid selle külma ja koleda ajaga need juba kuue jala sügavusele matnud…” Hakkasin teda juba uskuma, kuid rahvasuugi ütleb, et midagi-midagi poiste silmad ja petlikud kui kevadised ilmad. Nagu näha, on kõik jälle hall, vihma sajab ja külm tuul tikub krae vahele. Imelik, kuidas inimeste tuju niimoodi ilmast mõjutatud saab olla või no vähemalt minu oma. On inimesi, keda vihm üldse näiteks ei morjenda (teesklejad, variserid, ma ei usu teid) ja ma võtan nende ees mütsi maha.

Nädalavahetuseks lähen kodulinna – vana klassivend saab kolmkümmend. Kõik mu sõbrannad saavad järjest kolmkümmend ja ega minulgi see tulemata jää. Nüüd on aeg rääkida teemast kuidas ma küll juba nii vana olen, aga ennast üldse nii vanana ei tunne? Natukene isegi on vanusest rääkimine selline tabuteema või et kui vanust mainitakse, siis silmi pööritades sellisel veidi sarkastilisel moel. Või et esimesed silma- ja kaelakortsud juba paistavad või et kangasmaskid ja hülauroonhape või et pidutsemine tuleks ära lõpetada, nahk enam ei taastu. Selleks on loodus andnud meile ühe vastumürgi: lapsed. Mõelge – kusagil kahekümnendate lõpus laps saada – see tähendab alkoholipausi, regulaarsemat elu, vastutuse võtmist ning iseloomu küpsemist… Ainult minu tutvusringkonnas pole seda veel juhtunud. Mürk on parem veel kui vastumürk. Üldse – need suhtevärgid. On umbes neli paari, kellel on siis niimoodi vedanud, et nad on juba kaua-kaua koos ja võiksid ka lapsed saada. Teistel – või noh, peamiselt mul endal – on nii, et oli pikk suhe, aga nüüd ei ole ja natuke on selline tunne, et noh põstra-põstra, kus see prints valgel hobusel on, kellega paar aastat koos olla ja siis kohe lapsed saada? Ausalt, selles mõttes ma muretsen, et minu ema sai ka minu üksinda ja alles 33-aastaselt. Mulle endale ikka meeldiks lapsele tervet perekonda pakkuda. ja EI – mitte sellepärast, et ma poleks üksi piisavalt lahe või ei saaks hakkama või et mu ema ei saanud hakkama, muidugi sai, aga sellepärast, et eks ta natuke lapse katki teeb. See on minu isiklik hinnang mulle endale muidugi. Holistilises teraapias mõistsin seda, kui tunnetasin, millest mu usaldamatus maailma vastu tuleb. Või ma ka ei tea…

Eks iga juhtum on erinev ja ei ole sellist valemit, et kui täpselt nii ja nii palju mõõdan kiitust ja nii ja nii palju rangust, siis kasvab üks täiskasvanu, kes on iseseisev, intelligentne, oma tunnetega kursis, oskab hetke nautida, aga tulevikuplaane teha, on viisakas, kuid samas ambitsioonikas, on huumorisoonega, kuid mõistab maailma tõsidust, võtab kõike kergelt, kuid süveneb, kui näeb, et seda on vaja. Mõistate? Ei mõista? Sama siin.

roosibeebi
Mu ema kunagi leidis sellise postkaardi ja pani seinale, sest see beebi on täpselt sinu moodi”

Nädala selgroog elik kõige madalam punkt

Tere.

Ma tegelikult ju ei ole bipolaarne, aga selline mulje võib juba vist sellest lühikesestki ajaloost jääda küll. Ühesõnaga – mul on tunne, et ma ei saa oma tööga hakkama, ma tunnen, nagu oleks lõksus, ja et ma ei oska mitte midagi, aga kuhugi põgeneda ka ei ole. Olgu neetud mina ja mu tahtmised. Olgu neetud see, et ma pole kunagi julgenud enda eest päriselt seista ega korralikult vaeva näha millegi suunas. Mu töö… ma tunnen, et ma ei saa sellest mingit naudingut, sest asja sisu ei paku mulle lõpuni huvi. Lumehelbekeste generatsioon, kes tahab, et tööl oleks MÕTE, et töö MEELDIKS. No kuidas siis on? Kas on oluline? Kas on mõtet ära tulla töölt, kus on hea perspektiiv arenguks ja kena palk või olla edasi ja näha vaeva, sest “see ju elu ongi”? Miks ma selliseks sitahipiks pean kasvanud olema?

Selline tunne on, et olen 29-aastane ja rong on juba läinud, et… süveneda. Miks ma mingiks teadlaseks ei õppinud? Loll küsimus. Mida ma tahan? Veel lollim küsimus. Äkki ma tahangi laiselda ja mitte midagi teha, et raha voolaks niisama sisse? Tegelikult ju ei taha. Mul on vist tekkinud üks unistus… Selline unistus, et ma saaksin olla asjaajaja kusagil teatris. Mingisugune tubli projektijuht-asjapulk, kes töötab sellises keskkonnas, kus saab olla asjalik ja tšill samal ajal. Nüüd iga kord, kui tööl mingi kriis hakkab, lähen guugeldama, et kusagil mõni teater mõnd uut töökohta pole välja pannud. Aga.. võib-olla peakski julmalt hakkama ise enda asja ajama? Selleks on ka mul üks hea idee. Läheks Tallinna majanduskooli ja õpiks ettevõtjaks? Ah?

See hall ja niiske ilm ei anna kindlasti midagi juurde – ta teeb nukraks. Vaatan kadedusega inimesi, kes entusiasmiga oma asja teevad. See vist ei ole ikka minu teema siin… Kui ma niimoodi närima pean ennast nendesse asjadesse sisse. Ja teisest küljest – mis siis on minu teema, väike lumehelbeke nagu ma olen? Sõbra lause, et kõige parem on olla seal, kus sa oled, ja lihtsalt vaadata, kuidas sa aidata saad. Kas see on minu filosoofia? Oo, mu väike suur pea, mida sa teed?

Jälle on see olukord, kus peaks valima ja otsustama, aga otsustamine ise tundub nii hirmus ja valik ise nii oluline, et suunamuutust ei tulegi või tuleb ikka väljaspoolt. Kas tõesti on vaevu kolmekümnesena juba kõik nii välja kujunenud, et sa ei suuda enam iseennast üllatada? Vb on tõesti aeg lapsi saada, et keegi sunniks pepu toolilt üles tõusma ja end liigutama? Halb on see, kui inimene end kõrvalt vaadata ei oska, aga kui ta ainult enda peas istubki ja muudkui end kõrvalt vaatab, siis ei tee ta midagi muud.

Ma tean, ma olen piisav ja ma saan hakkama, aga… ehk homme.