29 sammu

Ka mina ei jää teps mitte nooremaks. Hetkel ma väga ei põe seda, kuigi samas mõtlen igasugu kreemide peale küll ja täna hambaarsti ooteruumis leidsin isegi Botoxi artikli mingist mõttetust naisteajakirjast, mõeldes hmm… what if one day?  Ja mul on KAELAKORTSUD; aga ma arvan, et peamiselt liiga palju telefoni vahtimisest. Ma olen selline feminist, kes ütleb, et võib küll tahta olla ilus ja seksikas ja ma ise oleks pigem pikkade juustega ja kurvikas kui lühikeste juustega ja kott-riietes, aga ma ei halvusta kedagi. See on nende prerogatiiv (nagu ütles ka Britney).

JA SIIS, ma siin mõtlesin, et kirjutaks siia üles kakskümmend üheksa fakti enda kohta. 29 sammu nagu Kuuluud. Pigem justkui nagu iseärasused. Palun väga 🙂

Update: mu sünnipäev oli juba nädal aega tagasi, aga noh, mis seals ikka.

  1. Mulle meeldib äädikas. Ma ei tea ühtki teist inimest, kes nii kanget äädikat tarbiks kui mina. Sült äädika ja mädarõika ja sinepiga, mmmmm… Paar korda on isegi huuled valgeks läinud, ema ütles. Ja väiksena ma arvasin, et see sõna on “äldikas”.
  2. Kui ma küüsi värvin, siis ma katsun keelega, kas nad on juba kuivad. Nii saab paremini aru, sest kui ei ole veel kuivad, siis keel hakkab kipitama.
  3. Ma nuusutan kõiki asju. Sõbrad naeravad, kuidas ma võtan poes näiteks mingi kummikinnaste paki ja siis nuusutan seda. Asjadel on lõhn!
  4. Ma pean magama seina pool. Muidu tuleb keegi öösel ja mõrvab mu ära. Üksinda magan muidugi suvakalt, sest siis on kõik tubade uksed ka kinni. (no ja võib-olla jään vahel tulega magama, sest kardan pimedat).
  5. Enne Austraaliasse minekut olin ma suht herilasefoobik. Nüüd olen tagasi tulles avastasin ühel hetkel, et olen vist vanemaks saanud. Samas kui üks öö koju tulles toas NELI herilast oli, siis veits ikka tõmblesin. Siseruumides on nad nii palju hirmsamad.
  6. Mu lemmikraamat on A Night in the Lonesome October. Ehk siis “Üksildane oktoobriöö”. Või noh, ta meeldib mulle hirmsasti ja alati on hea meelde jätta üks asi, mis on su lemmik, et siis vajadusel oleks vastus olemas. Imelik, aga ma unustan selle nime kogu aeg ära. Guugeldasin praegu “once in the lonesome october” ja “ühel pimedal oktoobriööl”. Normaalne onju. Kui oktoober algab, võtke kätte ja hakake ka lugema, tõesti väga meeldiv lektüür on. SIIN on isegi paar esimest peatükki.
  7. Ma ei ole reisijahing. Jah, ma olin kaks aastat Austraalias ja jah, mulle meeldiks käia erinevates kohtades, aga ma justkui ei janune nende kohtade järgi niimoodi, nagu osa teisi. Mul on palju sõpru, kes õhkavad: “Oh, saaks sinna palmide alla. Nii tahaks Taisse, kuhugi soojale maale…” Nope, see pole mina. Kui, siis pigem kultuurireisile. Berliini teatrisse ja Amsterdami punaste laternate tänavatele. Olen ma ju siiski, osati, ka antropoloog.
  8. Kui ma kellegi uuega tuttavaks saan, siis vaatan ma oma sotsiaalmeedia profiile nende silmade läbi. Nõrk, ma tean, aga huvitav ka. Ka SEE on üks antropoloogi omadus (hea vabandus!). Nagu mu õppejõud kunagi “Tappa laulurästast” tsiteeris: “You never really know a man until you understand things from his point of view, until you climb into his skin and walk around in it.
  9. Veel üks toiduvärk: tomatid on pühad. Tomat, tomat überalles!
  10. Väiksena meeldis mulle minna sauna kõige esimesena ja istuda seal kuivas kuumas saunalaval, jalad kuumaveekausis. Väga mõnus, peaks uuesti proovima.
  11. Ma armastan teravaid nuge. Just sain ühe kolmese komplekti ÜLITERAVAID portselannuge sünnipäevaks. MMmmmm…
  12. Ma võtan varsti kassipoja, keda praegu ravitakse veel varjupaigas.
  13. Ma olen kuus nädalat oma uuel töökohal olnud, aga vahel on tunne, et ei jaga kohe üldse mitte midagi (nad ütlevad, et see ei lähe üle).
  14. Ma otsustasin ka sellel aastal teatrit kaasa teha – sellest saab üks vägev reis, näen juba ette.
  15. Ma kiindun inimestesse väga kergesti, samas on mul hästi palju eelarvamusi, aga pigem jah niipidi, et kõigepealt mulle keegi ei meeldi, aga kui tuttavamaks saan, siis otsustan ümber. Ma ise arvan, et niipidi on parem.
  16. Ma joon kohvi maitse pärast ja kui kodus piima käepärast ei ole, siis ei joo üldse. Viimasel ajal joongi ainult tööl, aga sõltuvuseks seda nimetada ei saa.
  17. Mul on palju kõrgete kontsadega kingi, mida ma üliharva kannan, sest noh – need väsitavad jalad ära. Osta hea, kanda halb.
  18. 29 fakti ei olegi nii lihtne kirjutada, kui ma arvasin.
  19. Ma olen peaaegu terve elu ainult ühe juuksuri juures käinud, oma kodulinnas Rakveres. Siiamaani broneerib mu juuksuriaegu ema.
  20. Samuti on mu perearst siiani seal, sest vaja pole mul teda väga läinud. Ka temaga on mu kontakt sekretär ema kaudu.
  21. Ma olen kirjutanud mononäidendi (pigem küll niisama teksti), millega käisin eelmisel suvel Lõuna Aafrika Vabariigis festivalil. Üldse on kirjutada hea, aga ma olen kohutavalt laisk.
  22. Mulle hirmsasti meeldivad jõulud koos perega. Need lõhnad, kaunistamine, saated, söömine, surnuaial käimine. Meil on peres selline komme, et minnakse surnuaiale küünlaid panema 24. detsembril enne õhtusööki. Kui lumi on maas, on see üks lummav vaatepilt.
  23. Ma olen mega procrastinator.
  24. Mul on messengeri-sõltuvus.
  25. Mul pole kodus telekat, aga mõtlen sellele viimasel ajal üha rohkem.
  26. Ma olen hunt kriimsilm. Elu jooksul olen pidanud väga imelikke hooajalisi ameteid nagu päkapikk jõululinnas, kanafarmi töötaja, aktiivmüüja, live video kasiinodiiler ja palju muud toredat.
  27. Olen olnud blond, brünett, punapea ja kartulikoor. Juuksed on kasvanud kuni pepuni ja olnud enam-vähem ka ainult kõrvalestadeni.
  28. Mu lemmiknumber on 19 (wtf random).
  29. Vahel ma mõtlen, et oleks hullult tore, kui mul oleks usb-auk, siis saaks sinna igasugu asju sisse sööta ja nad oleks mu pea sees olemas. Üks paar silmi ja teine kõrvu ei suuda kunagi nii palju endasse ammutada, eriti kui seal see prokrastineeriv iseloom juures on.

 

See oli küll kõva pingutus. Enjoy!

Advertisements

Esimene

Aiaaukudest, suvest ja suvalistest mõtetest.

Tahan blogida, sest see on üks asi, mis mul enam-vähem normaalselt välja tuleb, see kirjutamise värk, ma mõtlen. Vilunumaks kirjutamises teeb ainult kirjutamine, nii et seda ma just teha kavatsengi. Mis nurga alt seda siit torust tulema hakkab, ei teagi täpselt. Tundes ennast ütleksin, et tahaks hirmsasti proovida fokusseerida end raamatutest kirjutamisele, aga tõenäoliselt varjutab tavamula selle niipea. Rase ma ei ole, sisekujundaja ka mitte (kuigi kolin varsti oma vanasse üürikorterisse tagasi ja tahaksin seal küll veidi lahedamaks olukorda muuta), moeblogija ammugi mitte. Miks siis keegi seda lugema peaks? No ma mõtlen, et seda vana head nalja oskan ma vahel ikka teha. Samas muidugi püüdlik naljapunnitamine viiks siit ehk viimsegi lugeja ära. Tuleb vist lihtsalt õunte pealt vaadata.

Tegelikult võiksin end vist ka sariblogijaks nimetada. Kunagi oli mul hea mitu aastat blogi nimega Mõtete tera, aga selle kustutasin ma juba ammu lõplikult. Nime otsustasin taaselustada, meeldib endiselt. Kui nii mõelda, siis alustasin seda juba umbes 2008. aastal, seega pistaksin vist igasugu saurusblogijatega rinda, aga andsin umbes viis aastat hiljem alla (kui mitte varem?). Siis oli mul Austraalia reisiblogi, mille aseaineks just käesoleva blogi lõin ning pooleldi töötab ka üks kolmas blogi nimega Väikelu, kuhu tahan aegamööda väljamõeldud jutukesi kirjutada.

Ma pole üldse lõhestunud isiksus, miks te seda arvate?

Süüvisin üsna sügavale blogimaailma just Austraalias. See on minu kollane ajakirjandus, kordi parem ja naljakam kui Elu24 ja 9gag või midagi sellist kokku. Viimati naersin kõht kõveras näiteks Pille blogi nimeloo ja selle kommentaaride peale. Öeldakse, et kui inimene järjepidevalt mingit seriaali vaatab, siis hakkab ta aju neid tegelasi enda sõpradeks pidama. Noh, blogisid lugedes hakkab ka nende kirjutajatele kaasa elama.

Ma pole üldse stalker, miks te seda arvate?

Miks ma seda üldse kõike räägin? Hea küsimus. I better stop now. 

Järgmise korrani!