Kodurahu

chekhov-first-play© Jose Miguel Jimenez

Olen kodus, Rakveres, ja mul on hästi hea ja rahulik olla. Käisin reedel varahommikul Tallinnas ära, ohverdades selleks isegi eelmise õhtu, kus jätsin enda jaoks päris olulisele üritusele minemata.

Ärkasin kell 5.30 hommikul ja vurasin rongiga Tallinna poole, ise guugeldades parimaid vastuseid tööintervjuu küsimustele. “What was your most recent stressful situation and how did you handle it?” stiilis küsimustele on minu arvates NIII raske vastata ilma lollina kõlamata. Minu vastus? “I handled it well. I just did.” Ühesõnaga leidsin end meeletult läbi kammimas viimaste aastate sündmuseid, kus ma olin aktiivset rolli omanud. Väga ebaeestlaslik. Intervjuus toimus loomulikult paar korda, kus jäin vait, tundsin puna enda palgeis tõusvat ja pidin nentima, et kaotasin oma mõttelõnga ära. That’s just me. Kui ma TEAN, et mind hinnatakse nende sõnade põhjal, tuleb neid palju vähem välja. See on sama tunne, kui sudoku aja peale tegemine – ilma ajata lebooo, ajaga koos suudan ma vaid mõelda sekundite tiksumisele ja jooksutan end kokku. Umbes nagu “sina mind ei hinda”. Aga tundub, et siiski lõpetasin üleüldises rohelises tsoonis, sest ülehomseks on mul uus, vabamas vormis vestlus. Jeei!

Baltoscandal oli äge, kuigi kõige vaiksem, mida ma ajaloost mäletan. Minu jaoks oli vaid üks äge etendus, nimeliselt “Tšehhovi esimene näidend”, mille arvustusi saab lugeda SIIT ja SIIT. Mulle meeldib, kui teater üllatab kihilisusega, kuigi üldiselt olen ma siiski üsna tagurlik ja nõuan, et asjal oleks mingi narratiiv. Kindlasti meeldib mulle endiselt rohkem ka sõnadega teater, kuigi Renate Keerdi “Põletatud väljade hurmaa” tõestas ka vastupidist. Ma tean, et keegi teine tõenäoliselt seda Dead Centre’i tükki näha ei saa, seega peate leppima lihtsalt minu väikse vaimustusega.

Lisaks sellele saime laupäeval kolmekesi kokku sõpradega, kellest ühte polnud väga ammu näinud, sõitsime siksiga mööda Rakveret ringi ning lõpuks trallisime veel Baltoca aftekal. Oli selline lõbuskurblik nostalgiline tunne küll, eriti, kui lõpuks hommikul kella kaheksa ajal karmi hommikupäikese all koju vantsisin.

Pidu minus eneses. Rakveres on hea. Ja NÜÜD lähen ma kaltsukatiirule – ootused on kõrged! Leidudest juba järgmisel korral.

Päevad, mis väsitasid ära

Ma olen saanud selle, mis ma tahtsin – jälle on palju teha! Tänasest hakkab Rakveres, mu kaunis kodulinnas, Baltoscandal ja mul on kuus piletit: tänaseks kaks, homseks ka kaks ja reedeks ja laupäevaks mõlemaks üks. Samuti, nagu ma teada sain, on mul juba reedel üks SUUR töövestlus (olulisim mu elus by far) ja selleks sain ma kodutöö, mis pole just kergemate killast. And look at me: prokrastinatsioon käib. Tegelikult on see lihtsalt ettevalmistusfaas.

Täna magasin kuuspool tundi, eile umbes viis. Tüüpiline endaruunamine. Kui sul on midagi teha, siis tee nii, et oleks ikka hästi raske. Aga tegelikult siiski ei saa kurta. Olen tagasi oma korteris, peiks on oma vanemate juures hetkel, teen mida tahan, päike paistab, suvi on vähem kui poole peal ja… ja.. mida hing sa ihkaks veel? Nada.

Lõpetuseks väike pildike mu lemmik esinejast Baltoscandalil läbi aegade. Arvan, et seekord kahjuks miski teda üle ei trumpa.

lili handel
Jep, ma ei ajagi tagasi, et mu maitse on… huvitav