Ainult kolmkümmend aastat

Tere.

Jube kaua on mööda läinud. Mina ja mu kaootilised postitused, nagu ikka. Aga nüüd on nii suur asi, et kohe ei oskagi seiskohta võtta. Või noh, oluline asi, mis samas kuidagi loomulik tundub.

Minuga on nimelt selline teema, et ma polnud ju kunagi-kunagi üldsegi oma isa näinud. Eksole. Fakt on, et ta oli olemas kusagil, aga me polnud kunagi kohtunud. Kuni lõpuks jõudis minuni info temast, kontakt ning suhtlus. Ja lõpuks saime me esimest korda laupäeval kokku. Seda võiks vist kokku võtta sõnaga sürreaalne. Samas võiks selle kohta öelda ka loomulik, kuna ei juhtunud pooligi neid asju, mida ma olin ette kujutanud või oodanud. Noh, et ma näiteks minestan. Ma ju tunnen ja tean ennast, kui kergesti emotsioonid üle voolavad või kui lihtsasti tuleb lavanärv ja punastamine ja kõik muu. Aga kuidagi oli kuuseis jube õige ja/või mina piisavalt väsinud/täiskasvanud, et olukord oli selline perfect amount of kohmetu ja naljakas. Saime kokku, sõime õhtust, jõime veini ja rääkisime üsna siiralt elust ja asjadest.

No muidugi – tegemist on ju inimesega, kellest mina olen füüsiline osa olnud. Kui tema ei oleks olnud cool ja muhe, siis võib-olla oleksin kahelnud, kas ikka ongi tegemist mu esivanemaga. Mina rääkisin talle enda loo ja tema mulle enda oma. Minemata liiga detailidesse nagu siiski suhteliselt võõrad inimesed, aga jah, kuidagi loomulikult. Vaatasime teineteist ja üritasime mõista, et kus siis meie sarnasused on. Välimuses ehk juuksed, silmad… iseloomus täheldasin samasugust targutamisgeeni iseendas 😀 see oli naljakas, kuidas mingi hetk ta kinnitas mulle, et asjad “on ikka nii, mitte nii”. Let’s agree to disagree, mõtlesin mina. Kuidas sa ikka isale vastu hakkad, kui sa teda varem proovile pole pannud. Jah. Aga äratundmine ju oli.

Et kas on siis mingi rahu tekkinud? Vist on küll. Mis edasi saab? Ei tea. Ega ei ole ju kunagi olnud seda, et kusagil on mingi auk, mida keegi peaks täitma. Pigem teadmise puudus, mis on nüüd täidetud. Nagu holistiline terapeut ütles, piisab sellest, et kanali avad. Küll see energia voolab. Ja kui mina usun nii, kas siis polegi nii?

Ei, ma ei küsinud kolmekümne aasta kingitusi ja korteri sissemakset 😀 Ei ole Ameerika film ja süllelangemine, on elu ja juhtunud asjad. Nagu ma oma emale ütlesin, siis ma arvan, et suudan empaatiliselt mõista päris suurt osa maailmast ning seda tolereerida. Ka nende kahe inimese lugu, millest üks osa olen mina, vaatan ma kõrvalt justkui mõnd filmi. Noh, pigem siis kuulan nagu kuuldemängu. See on selline melanhoolne kuuldemäng, veiklev valgus. Ei oska pahaks panna, ei tunne mingit tuska. Näen ju ise väga hästi, kui keeruline on keerata rooli sellel imelikul laeval, millel nimeks elu ja mille kohta räägitakse, et tal on üks kaunis kanal, midamööda sõita, aga mis kuidagi ikka satub nendesse kärestikke täis jõgedesse, kus mõni kuidagi jõuab randa ja mõni vist sõidab … karile. Nii luuleline, eks. Olen suur inimene ja ütlen lihtsalt aitäh, et see kohtumine lõpuks juhtus. Ja ei olnudki, nagu mitmed asjad mu elus, selline suur ja pöördeline hetk,  mürts, kärts ja pauk, vaid pigem rahulik, vaikne ja soe. Midagi teistsugust 🙂 Võib-olla me ise suunasime kõik seda rada pidi.

Jah, kokkuvõttes ikkagi oligi ehk nagu mingi imal indie-film. You weren’t there, don’t judge 😀 Isa ja tütar tutvusid, jõid veini ja filosofeerisid maailma asjus. Las siis seekord jääbki nii.

Advertisements

Sügis ja sünnipäev

Mulle meeldivad kõige rohkem helehalli taevaga päevad. Teate küll, selline taevas, mis on ühtlaselt hall, aga sul on kindel tunne, et sealt vihma ei tule. Rahulik ilm. Pretensioonitu ilm, kus ei ole sundust midagi kindlat teha. Mitte selline „lähme randa, peab õues olema“ suveilm, vaid „jalutame, loeme kodus raamatut ja teeme aeglaselt süüa“ ilm. Sellised päevad on natuke müstilised, ilmselt see sama rahu tunne. Korraks on justkui maha võetud see “pean saama, pean olema, oot, mida ma tahangi” olukord.

Sain nädalavahetusel kolmkümmend. Oli ka üsna hall päev, aga kirsiks tordil muidugi Kalamajas toimuv jooksuvõistlus, mis ka minu peas ilmselt halli juurde tõi 😀 Hööhöö, nali, mul ei ole halle karvu. Mitte et see nüüd mingi eriti vapustav tõik oleks. Perekonna õhukese ja kortsudele kalduva naha olen ikka pärinud (mille vastu nüüd igasugu the Ordinary tooteid jälle tellisin – seda võib hakata sõltuvuseks nimetama…). Igatahes, sain vanaks ja peomeeleolu käis sellega natuke käsikäes, nimelt pabistasin meeletult. Terve see trall ligipääsemise ümber alustas õhtut närvilisel noodil ja ma avastasin, et kuigi laval võin ma vabalt tähelepanu keskpunktis olla, tundub sama asi sõprade keskel meeletult keerulisem. No nagu et tahaks pigem laua alla pugeda, kui vaadata, kuidas kõik mind vaatavad, kui viktoriini küsimusi ette loen. Arvan, et teistel oli tore, aga mina säbelesin meeletult inimeste vahel ringi ja ei suutnud keskenduda. Jälle emasse. Lõpuks, kui kella 23 ajal peopaigas juba korraline üritus algas, rahunesin maha ja lasin end paari rummikokteili ja vana tallina pitsi saatel vabaks. No ja siis ikka kella viieni hommikul. Pühapäeval magasime ja sõime. Such is life.

Kingitusi sain selliseid, et olen nüüd põhihipster valmis: mul on Rainsi seljakott, Woolishi kimono ja Klean Kanteeni metallist joogipudel – kui see pole starterkit, siis mina ei tea, mis on. Üldse olid kõik kingid viimasepeal, kuna tellisin nad üsna täpselt. Tänapäeval on ju olemas selline koht nagu Giftster, mille abil saab enda soovid teatavaks teha kõigile külalistele. Jääb ära arvamismäng ja möödapanek. Minu arvates tõeliselt imeline leiutis. Mis muidugi ei tähenda, et ma ei saanud ka fidget spinnerit, Maalehte ja Maxima poekotti, mille üle samuti ERITI rõõmus olen 😀

Kõik on uus septembrikuus. Ma ei taha veel küll enne õhtut hõisata, aga ka töörindel hakkavad uued tuuled puhuma. Sellised tuuled, et ma ei pea enam tööle kõndimiseks eriti üle 500m kõndima. Kuniks aga lepingul veel allkirja pole, ma rohkem sellest ei jutusta. Igatahes… ask and you shall receive, veel ükskord. Ja teiste asjadega on nii, et enne ei saagi aru, mis sul on, kui teda enam ei ole. Ja siis kui jälle on, siis oled tänulik. Ühesõnaga – ma olen veidi liiga kriitiline inimene, kes kaldub… vigu otsima.  Kõiges. Arenemiskoht, arenemiskoht. Muidu on hea tunne küll. Viimasel ajal on ilm soe, sõidan rattaga koju ja nuusutan sügise lõhna. Töö juures õitsevad laual veel eelmisel nädalal kingitud roosad gladioolid ja kodus seisavad ka igas mõõteanumas lõikelilled (jah, mul on ainult ÜKS lillevaas). Päris idülliline. Headel hetkedel on hetkes elamine kerge, raskematel raske. Selliseid mõtteteri lendab minu varukast täiesti tasuta paremale ja vasakule, võtke heaks, ma ei keela… 😀

Ja lõpetuseks: üle tänava majja kolisid uued inimesed, kellel on toas palju potililli, seinas mingi lahe maal ja aknad pidevalt avatud. Nad tunduvad toredad. Enne elas seal keegi, kes vist istus terve aja pimedas ja siis ta enam seal ei elanud ja mina harjusin ära, et võin kodus teha, mida tahan. Noh, nagu paljalt ringi käia või nii. Ei tea, kas peab uuesti ümber harjuma?

autumn
Kui sügis oleks tüdruk, siis ta oleks selline akvarellpehme