Aga mis on õnn?

Just nii diibiks muutusime mõni aeg enne seda, kui selle postituse mustandit kirjutama asusin, ühel laupäeva öösel kell kolm. Mis ikkagi on õnn? Mis on elu mõte? Selgus, et vähemalt üks asjaosaline tagantjärele arutelu ei mäletanud. Küll aga, kui on kurb olla ja tundub, et nagu eriti ei ole mõtet, võib vaadata SEDA videot ehk vana hea klassikat. Ise ilmselt kuulun sinna kategooriasse some of the most interesting fourty-year olds still don’t. Plus you are not as fat as you imagine. Eksistentsialism on oluline. Kujutan juba ette, kuidas ma oma lastele rääkima hakkan, kuidas ELU käib, sest MINA tean, ja nemad mõtlevad, et: “Häh, mida tema ka elus teab…” Eluring.

Ka mul on tunne, et see mu elu on mõeldud vaatelmiseks. Ma ei ütle, et ta esimene on, aga kindlasti mitte ka viimane. On nii palju inimesi mu ümber, kes inspireerivad ja teevad, muudkui on ja on ja on. Paistavad välja ja on hästi tegusad. Ja mina ainult istun ja muudkui vaatlen oma naba, et issand kui huvitava kujuga ja milline ta täpselt nüüd on. Hullult kasutu tegelikult, sest enda iseloom ei ole mingi asi, mida kuidagi mingi mõõdupuuga mõõta saaks. Et mina teen nädalas endaga 4h tööd ja teine teeb sama töö näiteks keeleõppe kallal, siis temal on lõpuks keel selge, aga minul on suht sama sasipundar ikka seespool. Võib-olla ehk mediteerimine oleks päris tegevus, mis kasu tooks. Head raamatut tahan ka lugeda – praegu murran end läbi ingliskeelsest Wolf Hallist, aga päris päris raske on. Lugu on  huvitav, aga ei jookse kuidagi, sest keel ja vähene ajalootundmine jäävad ette. Natuke ongi selline tunne, et ma olen kuidagi iseendast kõrvale kaldunud. Ma tahaksin olla rohkem raamatud ja kirjutamine, aga olen töölkäik ja internet. Kass ka vahepeal. Nädalavahetusel käisime Saaremaal ja täna öösel naasedes oli siis kass täiega sõps. Magas padja peal kõrval ja tahtis lähedust. Mulle meeldib – ma võtaks ühe veel, kui ruumi oleks.

Kass on siis ka nagu mina ja natuke on mina ka igasugused taimed, mis ma istutasin. Nii armsalt pistavad mullast oma ninakesed välja ja näitavad, et aeg kulgeb, kuigi nähtamatult.

Muuseas: kass kukkus üleeile kolmanda korruse aknast alla, aga lõpetas vaid väikse ehmatuse ja natuke katkis huulega. Hull lugu, onju?! Ma nii ehmusin ära.

Hull lugu üldse see elu, hull lugu.

Anna mulle andeks, kiisubeeb.

Nädala selgroog elik kõige madalam punkt

Tere.

Ma tegelikult ju ei ole bipolaarne, aga selline mulje võib juba vist sellest lühikesestki ajaloost jääda küll. Ühesõnaga – mul on tunne, et ma ei saa oma tööga hakkama, ma tunnen, nagu oleks lõksus, ja et ma ei oska mitte midagi, aga kuhugi põgeneda ka ei ole. Olgu neetud mina ja mu tahtmised. Olgu neetud see, et ma pole kunagi julgenud enda eest päriselt seista ega korralikult vaeva näha millegi suunas. Mu töö… ma tunnen, et ma ei saa sellest mingit naudingut, sest asja sisu ei paku mulle lõpuni huvi. Lumehelbekeste generatsioon, kes tahab, et tööl oleks MÕTE, et töö MEELDIKS. No kuidas siis on? Kas on oluline? Kas on mõtet ära tulla töölt, kus on hea perspektiiv arenguks ja kena palk või olla edasi ja näha vaeva, sest “see ju elu ongi”? Miks ma selliseks sitahipiks pean kasvanud olema?

Selline tunne on, et olen 29-aastane ja rong on juba läinud, et… süveneda. Miks ma mingiks teadlaseks ei õppinud? Loll küsimus. Mida ma tahan? Veel lollim küsimus. Äkki ma tahangi laiselda ja mitte midagi teha, et raha voolaks niisama sisse? Tegelikult ju ei taha. Mul on vist tekkinud üks unistus… Selline unistus, et ma saaksin olla asjaajaja kusagil teatris. Mingisugune tubli projektijuht-asjapulk, kes töötab sellises keskkonnas, kus saab olla asjalik ja tšill samal ajal. Nüüd iga kord, kui tööl mingi kriis hakkab, lähen guugeldama, et kusagil mõni teater mõnd uut töökohta pole välja pannud. Aga.. võib-olla peakski julmalt hakkama ise enda asja ajama? Selleks on ka mul üks hea idee. Läheks Tallinna majanduskooli ja õpiks ettevõtjaks? Ah?

See hall ja niiske ilm ei anna kindlasti midagi juurde – ta teeb nukraks. Vaatan kadedusega inimesi, kes entusiasmiga oma asja teevad. See vist ei ole ikka minu teema siin… Kui ma niimoodi närima pean ennast nendesse asjadesse sisse. Ja teisest küljest – mis siis on minu teema, väike lumehelbeke nagu ma olen? Sõbra lause, et kõige parem on olla seal, kus sa oled, ja lihtsalt vaadata, kuidas sa aidata saad. Kas see on minu filosoofia? Oo, mu väike suur pea, mida sa teed?

Jälle on see olukord, kus peaks valima ja otsustama, aga otsustamine ise tundub nii hirmus ja valik ise nii oluline, et suunamuutust ei tulegi või tuleb ikka väljaspoolt. Kas tõesti on vaevu kolmekümnesena juba kõik nii välja kujunenud, et sa ei suuda enam iseennast üllatada? Vb on tõesti aeg lapsi saada, et keegi sunniks pepu toolilt üles tõusma ja end liigutama? Halb on see, kui inimene end kõrvalt vaadata ei oska, aga kui ta ainult enda peas istubki ja muudkui end kõrvalt vaatab, siis ei tee ta midagi muud.

Ma tean, ma olen piisav ja ma saan hakkama, aga… ehk homme.

Sõltuvus

Olen siin viimasel ajal vaevelnud süveneva netisõltuvuse käes. Ei teagi, et mul eriti muid pahesid oleks. Laiskus muidugi, tahtejõuetus ka, aga kaks sõltuvust: nett ja ilmselt ka alkoholiga liialdamine. Ei, mitte, et ma iga päev jooks ja tsüklisse kukuks, aga kui on pidu, siis ma kätt ette ei pane ja tavaliselt lähen natuke üle piiri ja jõuan koju natuke hilja.

Sellest, iseenesest, annaks mingi normaalse eepose kirjutada, aga täna ma ei taha. Netisõltuvus on täna isegi aktuaalsem – ja isegi mitte nagu.. mmm, passin niisama fesaris, vaid olen kogu aeg kellegagi suhtluses messengeris. Täielik FOMO muuseas. Ja siis muidugi scrollin instafeedi ja searchi (mis arvab endiselt, et ma olen proud black woman, aga ma ei kurda). Ja see on, täiesti lõpp, kui sõltuvust tekitav – ma olen nagu mingi tiinekas oma telefonis: tööl, kodus, puhkehetkel. Ja mu töö on arvutis ja mu tõlkimine on arvutis ja… õudne. Ja siis ühel hetkel ongi nii, et kodu on sassis, raamatud koguvad virnas tolmu, selmet et neid lugeda möödub õhtu kuidagi märkamatult ühe silmaga tõlkides ja teisega tšättides. Ja mul EI OLE piisavalt tahtejõudu ja otseselt ka motti, et seda muuta. No olgu, see on ilmselt ka mingi faas, aga… eriti need grupitšätid on õudsed, sest seal räägib ikka keegi alati. Väike nali, väike info, väike pilt, väike komm su ajule. Mu aju on narkomaan, päriselt kohe. Ja KÕIK õpetused netis selle lõpetamiseks on mingi täiesti mannetud. Man-ne-tud.

Ja ega see blogide lugemine kaasa aita, see on samasugune – refresh, kas keegi on uue postituse kirjutanud. Saaks siis vähemalt rahagi selle eest. Vahepeal oli korra kahtlus, et olen rase, siis mõtlesin, et noh, kas hakkan ka siis beebiblogijaks? Aga ei olnud. Ja natuke liiga palju infot ka, palun vabandust.

HELP ME 😀

29 sammu

Ka mina ei jää teps mitte nooremaks. Hetkel ma väga ei põe seda, kuigi samas mõtlen igasugu kreemide peale küll ja täna hambaarsti ooteruumis leidsin isegi Botoxi artikli mingist mõttetust naisteajakirjast, mõeldes hmm… what if one day?  Ja mul on KAELAKORTSUD; aga ma arvan, et peamiselt liiga palju telefoni vahtimisest. Ma olen selline feminist, kes ütleb, et võib küll tahta olla ilus ja seksikas ja ma ise oleks pigem pikkade juustega ja kurvikas kui lühikeste juustega ja kott-riietes, aga ma ei halvusta kedagi. See on nende prerogatiiv (nagu ütles ka Britney).

JA SIIS, ma siin mõtlesin, et kirjutaks siia üles kakskümmend üheksa fakti enda kohta. 29 sammu nagu Kuuluud. Pigem justkui nagu iseärasused. Palun väga 🙂

Update: mu sünnipäev oli juba nädal aega tagasi, aga noh, mis seals ikka.

  1. Mulle meeldib äädikas. Ma ei tea ühtki teist inimest, kes nii kanget äädikat tarbiks kui mina. Sült äädika ja mädarõika ja sinepiga, mmmmm… Paar korda on isegi huuled valgeks läinud, ema ütles. Ja väiksena ma arvasin, et see sõna on “äldikas”.
  2. Kui ma küüsi värvin, siis ma katsun keelega, kas nad on juba kuivad. Nii saab paremini aru, sest kui ei ole veel kuivad, siis keel hakkab kipitama.
  3. Ma nuusutan kõiki asju. Sõbrad naeravad, kuidas ma võtan poes näiteks mingi kummikinnaste paki ja siis nuusutan seda. Asjadel on lõhn!
  4. Ma pean magama seina pool. Muidu tuleb keegi öösel ja mõrvab mu ära. Üksinda magan muidugi suvakalt, sest siis on kõik tubade uksed ka kinni. (no ja võib-olla jään vahel tulega magama, sest kardan pimedat).
  5. Enne Austraaliasse minekut olin ma suht herilasefoobik. Nüüd olen tagasi tulles avastasin ühel hetkel, et olen vist vanemaks saanud. Samas kui üks öö koju tulles toas NELI herilast oli, siis veits ikka tõmblesin. Siseruumides on nad nii palju hirmsamad.
  6. Mu lemmikraamat on A Night in the Lonesome October. Ehk siis “Üksildane oktoobriöö”. Või noh, ta meeldib mulle hirmsasti ja alati on hea meelde jätta üks asi, mis on su lemmik, et siis vajadusel oleks vastus olemas. Imelik, aga ma unustan selle nime kogu aeg ära. Guugeldasin praegu “once in the lonesome october” ja “ühel pimedal oktoobriööl”. Normaalne onju. Kui oktoober algab, võtke kätte ja hakake ka lugema, tõesti väga meeldiv lektüür on. SIIN on isegi paar esimest peatükki.
  7. Ma ei ole reisijahing. Jah, ma olin kaks aastat Austraalias ja jah, mulle meeldiks käia erinevates kohtades, aga ma justkui ei janune nende kohtade järgi niimoodi, nagu osa teisi. Mul on palju sõpru, kes õhkavad: “Oh, saaks sinna palmide alla. Nii tahaks Taisse, kuhugi soojale maale…” Nope, see pole mina. Kui, siis pigem kultuurireisile. Berliini teatrisse ja Amsterdami punaste laternate tänavatele. Olen ma ju siiski, osati, ka antropoloog.
  8. Kui ma kellegi uuega tuttavaks saan, siis vaatan ma oma sotsiaalmeedia profiile nende silmade läbi. Nõrk, ma tean, aga huvitav ka. Ka SEE on üks antropoloogi omadus (hea vabandus!). Nagu mu õppejõud kunagi “Tappa laulurästast” tsiteeris: “You never really know a man until you understand things from his point of view, until you climb into his skin and walk around in it.
  9. Veel üks toiduvärk: tomatid on pühad. Tomat, tomat überalles!
  10. Väiksena meeldis mulle minna sauna kõige esimesena ja istuda seal kuivas kuumas saunalaval, jalad kuumaveekausis. Väga mõnus, peaks uuesti proovima.
  11. Ma armastan teravaid nuge. Just sain ühe kolmese komplekti ÜLITERAVAID portselannuge sünnipäevaks. MMmmmm…
  12. Ma võtan varsti kassipoja, keda praegu ravitakse veel varjupaigas.
  13. Ma olen kuus nädalat oma uuel töökohal olnud, aga vahel on tunne, et ei jaga kohe üldse mitte midagi (nad ütlevad, et see ei lähe üle).
  14. Ma otsustasin ka sellel aastal teatrit kaasa teha – sellest saab üks vägev reis, näen juba ette.
  15. Ma kiindun inimestesse väga kergesti, samas on mul hästi palju eelarvamusi, aga pigem jah niipidi, et kõigepealt mulle keegi ei meeldi, aga kui tuttavamaks saan, siis otsustan ümber. Ma ise arvan, et niipidi on parem.
  16. Ma joon kohvi maitse pärast ja kui kodus piima käepärast ei ole, siis ei joo üldse. Viimasel ajal joongi ainult tööl, aga sõltuvuseks seda nimetada ei saa.
  17. Mul on palju kõrgete kontsadega kingi, mida ma üliharva kannan, sest noh – need väsitavad jalad ära. Osta hea, kanda halb.
  18. 29 fakti ei olegi nii lihtne kirjutada, kui ma arvasin.
  19. Ma olen peaaegu terve elu ainult ühe juuksuri juures käinud, oma kodulinnas Rakveres. Siiamaani broneerib mu juuksuriaegu ema.
  20. Samuti on mu perearst siiani seal, sest vaja pole mul teda väga läinud. Ka temaga on mu kontakt sekretär ema kaudu.
  21. Ma olen kirjutanud mononäidendi (pigem küll niisama teksti), millega käisin eelmisel suvel Lõuna Aafrika Vabariigis festivalil. Üldse on kirjutada hea, aga ma olen kohutavalt laisk.
  22. Mulle hirmsasti meeldivad jõulud koos perega. Need lõhnad, kaunistamine, saated, söömine, surnuaial käimine. Meil on peres selline komme, et minnakse surnuaiale küünlaid panema 24. detsembril enne õhtusööki. Kui lumi on maas, on see üks lummav vaatepilt.
  23. Ma olen mega procrastinator.
  24. Mul on messengeri-sõltuvus.
  25. Mul pole kodus telekat, aga mõtlen sellele viimasel ajal üha rohkem.
  26. Ma olen hunt kriimsilm. Elu jooksul olen pidanud väga imelikke hooajalisi ameteid nagu päkapikk jõululinnas, kanafarmi töötaja, aktiivmüüja, live video kasiinodiiler ja palju muud toredat.
  27. Olen olnud blond, brünett, punapea ja kartulikoor. Juuksed on kasvanud kuni pepuni ja olnud enam-vähem ka ainult kõrvalestadeni.
  28. Mu lemmiknumber on 19 (wtf random).
  29. Vahel ma mõtlen, et oleks hullult tore, kui mul oleks usb-auk, siis saaks sinna igasugu asju sisse sööta ja nad oleks mu pea sees olemas. Üks paar silmi ja teine kõrvu ei suuda kunagi nii palju endasse ammutada, eriti kui seal see prokrastineeriv iseloom juures on.

 

See oli küll kõva pingutus. Enjoy!