Aga mis on õnn?

Just nii diibiks muutusime mõni aeg enne seda, kui selle postituse mustandit kirjutama asusin, ühel laupäeva öösel kell kolm. Mis ikkagi on õnn? Mis on elu mõte? Selgus, et vähemalt üks asjaosaline tagantjärele arutelu ei mäletanud. Küll aga, kui on kurb olla ja tundub, et nagu eriti ei ole mõtet, võib vaadata SEDA videot ehk vana hea klassikat. Ise ilmselt kuulun sinna kategooriasse some of the most interesting fourty-year olds still don’t. Plus you are not as fat as you imagine. Eksistentsialism on oluline. Kujutan juba ette, kuidas ma oma lastele rääkima hakkan, kuidas ELU käib, sest MINA tean, ja nemad mõtlevad, et: “Häh, mida tema ka elus teab…” Eluring.

Ka mul on tunne, et see mu elu on mõeldud vaatelmiseks. Ma ei ütle, et ta esimene on, aga kindlasti mitte ka viimane. On nii palju inimesi mu ümber, kes inspireerivad ja teevad, muudkui on ja on ja on. Paistavad välja ja on hästi tegusad. Ja mina ainult istun ja muudkui vaatlen oma naba, et issand kui huvitava kujuga ja milline ta täpselt nüüd on. Hullult kasutu tegelikult, sest enda iseloom ei ole mingi asi, mida kuidagi mingi mõõdupuuga mõõta saaks. Et mina teen nädalas endaga 4h tööd ja teine teeb sama töö näiteks keeleõppe kallal, siis temal on lõpuks keel selge, aga minul on suht sama sasipundar ikka seespool. Võib-olla ehk mediteerimine oleks päris tegevus, mis kasu tooks. Head raamatut tahan ka lugeda – praegu murran end läbi ingliskeelsest Wolf Hallist, aga päris päris raske on. Lugu on  huvitav, aga ei jookse kuidagi, sest keel ja vähene ajalootundmine jäävad ette. Natuke ongi selline tunne, et ma olen kuidagi iseendast kõrvale kaldunud. Ma tahaksin olla rohkem raamatud ja kirjutamine, aga olen töölkäik ja internet. Kass ka vahepeal. Nädalavahetusel käisime Saaremaal ja täna öösel naasedes oli siis kass täiega sõps. Magas padja peal kõrval ja tahtis lähedust. Mulle meeldib – ma võtaks ühe veel, kui ruumi oleks.

Kass on siis ka nagu mina ja natuke on mina ka igasugused taimed, mis ma istutasin. Nii armsalt pistavad mullast oma ninakesed välja ja näitavad, et aeg kulgeb, kuigi nähtamatult.

Muuseas: kass kukkus üleeile kolmanda korruse aknast alla, aga lõpetas vaid väikse ehmatuse ja natuke katkis huulega. Hull lugu, onju?! Ma nii ehmusin ära.

Hull lugu üldse see elu, hull lugu.

Anna mulle andeks, kiisubeeb.

Advertisements

Puhkus

Hurraa! Jaanipäev on läbi ja minul on puhkus. Täpselt nagu mu sõbranna mind kevadel hurjutas, et “miks sa peale jaanipäeva puhkad, siis on külm ja vihmane!” – jah, täpselt nii ka on 😀 Aga fear not, ka vihmase ilmaga saab molutada. Ma arvan justkui alati, et asjad ei hakka mulle külge, aga tegelikult hakkavad küll. Räägin siis sellest, et magasin täna poole kümneni ja tundus nagu eriti pikk aeg. Vanasti polnud aga probleem kella üheni magada. Nagu mu ema ütles, et magab augu maasse.

Aga molutasin mehemoodi – sõin hommikust pikalt, lugesin raamatut, siis vaatasin seriaali, siis proovisin muna pošeerida (kolm korda) ja siis istutasin ümber sidrunipuu ja panin mulda kolmed seemned. Nüüd istun Rakvere bussis, et empsi pensionile saatmise peole minna. Pole paha.

img_5283
A monochrome “f*ck you” to the weather

Nojah. Koolidesse sisseastumise aeg on ka muuseas – ise kaalun magistrit personalitöös või kommunikatsioonis – look at me being all practical. Minu kaks varasemat kraadi on tulnud kuidagi rohkem uitmõtete ja aadete pealt, aga kommunikatsiooniga oskaks juba midagi asjalikumat peale hakata. Inimesed ja latramine ning inimestele asjade selgeks tegemine – tundub nagu minumoodi moos. Muidugi, peaksin magistritöö kavandi tegema, aga hei, milleks siis puhkused on, kui mitte teise töö tegemiseks?

Viimaseks veel jaanipäevast – käisime Lõuna-Eestis ja väisasime üht eriti armsat külajaanituld. Sõbranna peika pani kinni kummikuviske ja võitis arbuusi. Ööbisime Palo järve ääres, mis on väga nostalgiline, kuna väiksena käisime seal suviti vahel ujumas, kui eriti mõnus ilm oli. Öösel küll lasti tümakat ja hommikul kaklesid lapsed igal pool, aga meie, sellised inbetweenersid, kellel polnud ei lapsi ega pidu, elasime ka selle üle. Jee!

img_5287
kõlab nagu plaan

Jõehobu “Ja mis siis?”

Mäletate seda multikat? Mis iganes juhtus, keeras jõehobu teist külge ja ütles: “Ja mis siis?” Tõesti, mis siis? Mis siis, kui juhtubki see, mida sa kartsid? Mis siis, kui su ülemus karjubki su peale? Mis siis, kui sa võidadki selle lotovõidu? Mis siis, kui sa pingutad elu eest, et selle Tartu rongi peale jõuda, jooksed keel vestil Baltasse ja näed… et rong hakkab napilt enne seda, kui sa esimese ukse juurde jõuad, minema veerema?

Tahaks korraga meeletult palju igasugu asju kirjutada, nutta ja naerda korraga. Lugesin Murca blogi ja inispireerusin – tahaks terve oma hinge kuidagi siia välja puistata ja tahaks ka osata nii hästi end väljendada. See lugemine kuidagi tuletas mulle meelde, et jah, ma ju hindan lugemist ja kirjutamist ja ka MINA tahan seda teistele pakkuda. Kuhugi tahaplaanile on see loomepalang vajunud, “ah mis mina” mõtted vallutavad maid, ja olgem ausad – ma olen ju laisk. Või noh – mõtle, kui palju peab tegelikult vaeva nägema, et midagi pikka ja veidikenegi mõistlikku ja head kirjutada? Ja mis siis, kui see ei uju, vaid vajub põhja? Või veel enam, aga mis siis, kui ta ujub? Ma olen küll juurelnud, et kas hirm läbi lüüa on tegelikult isegi takistavam faktor, kui hirm läbi kukkuda. Võib ju nii olla? Igatahes, tahaks lihtsalt hädaldada, et “olen täiskasvanu ja käin täiskavanu tööl ja mul ei ole aega enam neid unistusi heietada ja tegutseda selles suunas, et ma oleksin millegi looja”. Aga see on ju jama. Selle asemel istun ma peale tööd tunde nutitelefonis ja ei tee midagi tarka. No nagu ma rääkisin eelmises postituses. Sotsiaalmeedia ja alkohol – minu sõltuvused.

Kohe tegelikult tekib selline kaitserefleks, et tahaks selle lause järele kirjutada lauset “oi, ärge saage valesti aru, ma ei ole mingi alkohoolik”, aga … aga fuck it, sisemine mainekujundaja, ole vait ja võta päev vabaks. Mulle väga meeldis Ykinna postitus sellel samal teemal – On the occasional act of getting drunkMinul muidugi sellist trumpi panna ei ole, et mul mingi metsikult vastutusrikas elu oleks muidu (mind you, eks ta sinnapoole kisub ikka), aga jällegi – ma olen ikka kõva kontrollija peas, seega seda see alkohol ikka lahti harutab. Eile oli üks väga lahe jõulu/valentini/parem-hilja-kui-ei-kunagi pidu ja seal rääkis üks geneetikaga kursis naine, et sõltuvuskäitumise geenid on ikka põnevad asjad ja leidub inimesi, kellel ei tekigi asjadest… ütleme, tugevaid tundeid ükskõik, mis asja vastu. Ja vot, siis on teisi. Mõned sõltuvused on lihtsalt sotsiaalselt aktsepteeritavamad kui teised – kohv/energiajook vs näiteks MDMA ja alkohol vs suhkur ja rasvad. Onju? Aga igatahes, eile oli pidu ja täna on mul pohmell ja sealt need suured tunded jälle tulevadki, mis mind kirjutama panid. Kohe hakkas nagu välja tahtma see jutt.

Aga et keerdkäiguga postituse pealkirja juurde tagasi jõuda – “mis siis” on üks hea küsimus. Selline zenbudistlik värk, mõtteharjutus. Ma ei taha kohe mingi väga hullu lauset siia panna, aga, ütleme – te lähete lahku. No ja mis siis? See teeb haiget, see on valus väga kaua aega, aga… ükskord läheb see elu ikka edasi. Või… või noh, sa said endale alalise südamevalu, aga see on ka sinu enda oma. Kuidagi nagu. See mõte sai tegelikult alguse sellest, et minu enda ellu on tekkinud uus inimene, kes pakub mulle väga palju uut ja huvitavat. Tal on selline karm iseloom, mis muutub minuga koos olles ja minu suhtes alati hästi pehmeks, aga vahel ikkagi on kuidagi… tahtmatult karm. No nagu ei oska enda tundeid päris õigesti reguleerida – no et kui sul on endal paha tuju, siis sa peaksid aru saama, kust see tuleb, aga mitte teiste tuju halvaks tegema. AGA – ma hakkasin mõtlema, et mis siis? Ok, see jutt tundub rappa kiskuvat, aga mu point on see, et me (kõik) ja mina (eriti) elame tihtipeale natuke nagu vati sees. Ok, ja jumal tänatud ka selle eest, aga vaat, kui juhtub siis selliseid konflikte ja karjumisi näiteks, siis kõik hirmsasti põeme seda ja ikka pigem püüame vältida. Vot selle kohta ma tahtsingi öelda, et.. aga mis siis? Mis siis, kui ta ütlebki mulle halvasti? Esiteks, mina ei pea seda nii võtma, ja teiseks, ma näen, et ta ei tee seda meelega, ja kolmandaks, mul on võimalus sellest õppida. Mul on võimalus näha teistsugust tunderegistrit. Et kui inimesed nagu ei karda konflikti astuda (muidugi peaks see olema asja pärast, mitte niisama kius), siis tegelikult on see suur õppimiskoht. Meil on töö juures üks teatud isik, kelle pärast, nagu ta mulle ütle, on üks teine isik läbi lugenud kaks raamatut läbirääkimiste teemal – just. Et kuidas saada sotti ja kasu konfliktiolukorrast. Vot nii. LOOMULIKULT saan ma aru, et kui sellised olukorrad korduvad, ei muutu  ja mustriks saavad, on olemas igaühel ka murdumispunkt, aga selle murdumispunkti kaugemale lükkamine ongi üks huvitav tegevus. Ei ole nii, nagu mul, et kui see teatud isik ühel koosolekul läbi lillede ütles, et ma olen ebakompetente lollpea, siis üritasin terve ülejäänud koosoleku ainult kramplikult mitte nutma hakkamisega tegeleda. Ja tema eesmärk, mis ta selle lausega teha tahtis, sai kuhjaga täidetud. No ma ei saa öelda kohe täna, et nevermore, aga aegamööda see teras siin karastub.

Ja mis siis?

If this second was your life…

What would you do?

Endiselt pole kuhugi kadunud komme panna suvalisi uitmõttelisi pealkirju. Igatahes on see üks meeldiv London Electricity laul ja täna on 19.01.17 ning möödunud on kaks kuud eelmisest postitusest.

Progress on märgatav 🙂 Mul on tööl katseaeg läbi ja koos sellega, peaagu nagu – poof! *võlukepi vibutus* – sai läbi mu enesekindlusetus. Muidugi käisin ma selle jaoks ka korra coachingus ja neli korda holistilises teraapias, aga kõike koosmõjuna hakkas järsku tunduma, et kuulungi siia. Looooomulikult on palju asju endiselt nagu hiina keel, aga ka sellise määramatuse tasemega võib tegelikult harjuda.

Ma pole vist kunagi niimoodi esmaspäevast reedeni nii pikalt järjest tööl käinud – peaaegu kuus kuud juba. Varem on mul alati olnud vahetustega töö. Aga ega väga puhkuse järele veel karjugi – ootan natukene kevadisemat ilma, et kuhugi reisima minna. Pariis, Rooma, Berliin – kes teab? Mingi kindlustunde annab see palgatöö hinge küll. Teisest küljest on hetkel palju jebimist ka teatriasjade ajamise ja tõlkimisega. Tahaks tõesti kevadet ja kunagi tahaks ka seda “päevatööst kõrini” tunnet, et midagi ise-ise teha. Aga küll ta tuleb. Nagu mulle öeldi – ära ole nii kärsitu, proovi natuke ka ebameeldivates olukordades kohal olla.

Sofia, mu kassike, kasvab jõudsalt. Natuke tuutu on ta endiselt ja armastab fetajuustu näiteks rohkem kui toorest kana. Mine võtta kinni. Ja täna hommikul lõi ta mulle näkku kriimu, aga eks ta ikka üks lustlik lähedust armastav hing on, pigem nagu seetõttu. 

Ja siis on igasugu muud tuuled… Lindy Hop, peod ja kiindumised, võib olla enamgi. Just-just. Kui veel trenni jõuaks, oleks täitsa mäel kohe.

29 sammu

Ka mina ei jää teps mitte nooremaks. Hetkel ma väga ei põe seda, kuigi samas mõtlen igasugu kreemide peale küll ja täna hambaarsti ooteruumis leidsin isegi Botoxi artikli mingist mõttetust naisteajakirjast, mõeldes hmm… what if one day?  Ja mul on KAELAKORTSUD; aga ma arvan, et peamiselt liiga palju telefoni vahtimisest. Ma olen selline feminist, kes ütleb, et võib küll tahta olla ilus ja seksikas ja ma ise oleks pigem pikkade juustega ja kurvikas kui lühikeste juustega ja kott-riietes, aga ma ei halvusta kedagi. See on nende prerogatiiv (nagu ütles ka Britney).

JA SIIS, ma siin mõtlesin, et kirjutaks siia üles kakskümmend üheksa fakti enda kohta. 29 sammu nagu Kuuluud. Pigem justkui nagu iseärasused. Palun väga 🙂

Update: mu sünnipäev oli juba nädal aega tagasi, aga noh, mis seals ikka.

  1. Mulle meeldib äädikas. Ma ei tea ühtki teist inimest, kes nii kanget äädikat tarbiks kui mina. Sült äädika ja mädarõika ja sinepiga, mmmmm… Paar korda on isegi huuled valgeks läinud, ema ütles. Ja väiksena ma arvasin, et see sõna on “äldikas”.
  2. Kui ma küüsi värvin, siis ma katsun keelega, kas nad on juba kuivad. Nii saab paremini aru, sest kui ei ole veel kuivad, siis keel hakkab kipitama.
  3. Ma nuusutan kõiki asju. Sõbrad naeravad, kuidas ma võtan poes näiteks mingi kummikinnaste paki ja siis nuusutan seda. Asjadel on lõhn!
  4. Ma pean magama seina pool. Muidu tuleb keegi öösel ja mõrvab mu ära. Üksinda magan muidugi suvakalt, sest siis on kõik tubade uksed ka kinni. (no ja võib-olla jään vahel tulega magama, sest kardan pimedat).
  5. Enne Austraaliasse minekut olin ma suht herilasefoobik. Nüüd olen tagasi tulles avastasin ühel hetkel, et olen vist vanemaks saanud. Samas kui üks öö koju tulles toas NELI herilast oli, siis veits ikka tõmblesin. Siseruumides on nad nii palju hirmsamad.
  6. Mu lemmikraamat on A Night in the Lonesome October. Ehk siis “Üksildane oktoobriöö”. Või noh, ta meeldib mulle hirmsasti ja alati on hea meelde jätta üks asi, mis on su lemmik, et siis vajadusel oleks vastus olemas. Imelik, aga ma unustan selle nime kogu aeg ära. Guugeldasin praegu “once in the lonesome october” ja “ühel pimedal oktoobriööl”. Normaalne onju. Kui oktoober algab, võtke kätte ja hakake ka lugema, tõesti väga meeldiv lektüür on. SIIN on isegi paar esimest peatükki.
  7. Ma ei ole reisijahing. Jah, ma olin kaks aastat Austraalias ja jah, mulle meeldiks käia erinevates kohtades, aga ma justkui ei janune nende kohtade järgi niimoodi, nagu osa teisi. Mul on palju sõpru, kes õhkavad: “Oh, saaks sinna palmide alla. Nii tahaks Taisse, kuhugi soojale maale…” Nope, see pole mina. Kui, siis pigem kultuurireisile. Berliini teatrisse ja Amsterdami punaste laternate tänavatele. Olen ma ju siiski, osati, ka antropoloog.
  8. Kui ma kellegi uuega tuttavaks saan, siis vaatan ma oma sotsiaalmeedia profiile nende silmade läbi. Nõrk, ma tean, aga huvitav ka. Ka SEE on üks antropoloogi omadus (hea vabandus!). Nagu mu õppejõud kunagi “Tappa laulurästast” tsiteeris: “You never really know a man until you understand things from his point of view, until you climb into his skin and walk around in it.
  9. Veel üks toiduvärk: tomatid on pühad. Tomat, tomat überalles!
  10. Väiksena meeldis mulle minna sauna kõige esimesena ja istuda seal kuivas kuumas saunalaval, jalad kuumaveekausis. Väga mõnus, peaks uuesti proovima.
  11. Ma armastan teravaid nuge. Just sain ühe kolmese komplekti ÜLITERAVAID portselannuge sünnipäevaks. MMmmmm…
  12. Ma võtan varsti kassipoja, keda praegu ravitakse veel varjupaigas.
  13. Ma olen kuus nädalat oma uuel töökohal olnud, aga vahel on tunne, et ei jaga kohe üldse mitte midagi (nad ütlevad, et see ei lähe üle).
  14. Ma otsustasin ka sellel aastal teatrit kaasa teha – sellest saab üks vägev reis, näen juba ette.
  15. Ma kiindun inimestesse väga kergesti, samas on mul hästi palju eelarvamusi, aga pigem jah niipidi, et kõigepealt mulle keegi ei meeldi, aga kui tuttavamaks saan, siis otsustan ümber. Ma ise arvan, et niipidi on parem.
  16. Ma joon kohvi maitse pärast ja kui kodus piima käepärast ei ole, siis ei joo üldse. Viimasel ajal joongi ainult tööl, aga sõltuvuseks seda nimetada ei saa.
  17. Mul on palju kõrgete kontsadega kingi, mida ma üliharva kannan, sest noh – need väsitavad jalad ära. Osta hea, kanda halb.
  18. 29 fakti ei olegi nii lihtne kirjutada, kui ma arvasin.
  19. Ma olen peaaegu terve elu ainult ühe juuksuri juures käinud, oma kodulinnas Rakveres. Siiamaani broneerib mu juuksuriaegu ema.
  20. Samuti on mu perearst siiani seal, sest vaja pole mul teda väga läinud. Ka temaga on mu kontakt sekretär ema kaudu.
  21. Ma olen kirjutanud mononäidendi (pigem küll niisama teksti), millega käisin eelmisel suvel Lõuna Aafrika Vabariigis festivalil. Üldse on kirjutada hea, aga ma olen kohutavalt laisk.
  22. Mulle hirmsasti meeldivad jõulud koos perega. Need lõhnad, kaunistamine, saated, söömine, surnuaial käimine. Meil on peres selline komme, et minnakse surnuaiale küünlaid panema 24. detsembril enne õhtusööki. Kui lumi on maas, on see üks lummav vaatepilt.
  23. Ma olen mega procrastinator.
  24. Mul on messengeri-sõltuvus.
  25. Mul pole kodus telekat, aga mõtlen sellele viimasel ajal üha rohkem.
  26. Ma olen hunt kriimsilm. Elu jooksul olen pidanud väga imelikke hooajalisi ameteid nagu päkapikk jõululinnas, kanafarmi töötaja, aktiivmüüja, live video kasiinodiiler ja palju muud toredat.
  27. Olen olnud blond, brünett, punapea ja kartulikoor. Juuksed on kasvanud kuni pepuni ja olnud enam-vähem ka ainult kõrvalestadeni.
  28. Mu lemmiknumber on 19 (wtf random).
  29. Vahel ma mõtlen, et oleks hullult tore, kui mul oleks usb-auk, siis saaks sinna igasugu asju sisse sööta ja nad oleks mu pea sees olemas. Üks paar silmi ja teine kõrvu ei suuda kunagi nii palju endasse ammutada, eriti kui seal see prokrastineeriv iseloom juures on.

 

See oli küll kõva pingutus. Enjoy!

Sometimes lose, always win

Täna on neljapäeva õhtu, aga mulle tundub justkui pühapäev, sest eile ja täna oli meil osakonna õppepäev ühel kenal laiukesel, kuhu see suvi juba kord oma jalakesegi tõstnud olen. Ja siit tuleb jälle see juba viimasel ajal fooniks kujunenud halin siin blogis ja mu päriseluski: ma nii lemmin neid uusi, äärmiselt intelligentseid inimesi ja üldse inimesi enda ümber. Hakkan täiesti buddhastuma juba, kuigi noh, olgu aususe mõttes öeldud, et ikkagi selektiivselt muidugi, sest oskan väga hästi peas dislaikida inimesi, keda ma ei armasta. Veidi silmakirjalik? We workin’ on it, mate.

Kuna olen oma uuel tööl olnud alles kolm nädalat, kohtasin eile nii mõndagi võõrast nägu ja laiul oli isegi ka üks nö “tähtis nina”, kes mulle veits elu hakkas õpetama. Algul tundus tore, siis intensiivne, siis ajas närvi, kuna jõudsime mingi hetk rahvusluse ja identiteedi teemadele võtmes “must vb ikkagi ei saa päris eestlaseks”, aga tänu sellele, et ma talle vastu seisin selles küsimuses, sain hoopis kokkuvõttes nagu rohkem respekti, kui algul plaanis teenida oli. Sotsialiseerumisele üleüldiselt aitas kaasa humoorikas orienteerumisvõistlus, mis päädis lavastatud fotodele hääletuse abil laikide panemisega ja siis veel hiljem MINU meeskonna ülekaaluka võiduga. Et noh, kui mul oligi alguses plaanis olla pigem tagasihoidlik ja kuulata, läks ikka nii… nagu alati 😀 Sel tüdrukul on mitte-esinemisega võib-olla kerge probleem… Aga nagu ma veel hiljem kokkuvõttes aru sain, ongi minu roll suuresti olla inimeste ühendaja ja ka vastavalt käituda. Jah, see tundub õige roll küll. Õhtu kestis sauna, ujumise ja trummimänguga poole neljani, mina ei kurda. Ainult praegu on uni ja tegelikult peaks homseks mingit materjali veel koostama enne magamaminekut. Ja on õhkõrn probleem, et peaksin ka tolmuimejaga põrandaid võtma, sest peika sõps tuleb meile ööseks, aga… Ei ole kindel, et see probleem laheneb. Niikuinii nad tulevad pimedas ja teadupärast pole siis eriti tolmu näha. Homme on niikuinii reede ja siis millalgi ma LUBAN, et koristan ka. Ega see koristus mingi loom ei ole, et eest ära jookseb, aega küll, onju. Vot. Ja päikest sain ka, põsed on jumalast rõõsad. Ja üks kallis mitsellaarvesi läks tagasitulles kotis niimoodi ümber, et pudel voolas tilgatumaks. Just nimelt – sometimes lose, always win, though. 

Kena õhtut ja head peatset ööd.

Kolmas ja viimane update

Kuna õues oli liiga niiske, panin ma riided vannituppa kuivama koos puhuriga, nagu mu peika ema teeb. Väga energiasäästlik – ma tean, ma tean. Seetõttu aga magasin maha kõne, mis tuli mulle selle juba palju reklaamitud töövestluse tegelaselt. Mu telefon laulab hästi mahedalt girl from ipanema ja ma tõesti ei kuulnud. Tagasi helistamisega viivitasin hea veerandtunni, sest tuli SUUR HIRM. Ja alguses ei saanud isegi aru, et kumba ma rohkem kardan, kas äraütlemist või hoopis tööle saamist. Helistasin tagasi, aga siis ei võtnud tema vastu. Ema ütleb mu selle kohta, et nagu päkapikk ja maja. No mäletate küll, vähemalt vanem põlvkond, seda vana vene multikat? Enihuu, lõpuks see kõne ju siiski toimus ja mulle öeldi üsna viisakalt ja vaoshoitult, et otsustasime teha tööpakkumise sulle. Info tuleb veel meilis, kohe tööle ei saa hakata, pigem augustis, aga kui oled nõus, anna esmaspäevaks teada. Vaatasin, et kõne ikka ilusasti ära pandud ja lõpetatud sai ja siis karjusin ja jooksin päris tükk aega korteris ringi 😀 Ma ei salgagi, olen üsna lapselik tegelane. Ja pange tähele, et sõnade lapselik ja lapsik kõlavarjunditel on vahe; mina pean end viimaseks. Kui tahan, loen kella kolmeni öösel Harry Potterit ja nuttan JÄLLE, kui Dumbledore (no tõenäoliselt see pole enam kellegi jaoks spoiler) ära sureb.

Kokkuvõtlikult: ma olen ikka päris tubli ja äge. Seda peab, muuseas, endale meelde tuletama. Kuidas muidu kõik teised sellest aru saaksid?

81a7-8cd8-4452-ba01-dc83eb9c6444
WordPress ei lase isegi GIFe panna!