Viharavile vol.2

Meie naispere (kes ongi ainult naispere) dünaamika on ikka ma-ei-või kui keeruline. Mu ema on positiivne ja rõõmus, kuid hästi empaatiline, tädi jälle negatiivne ja pessimistlik, samas domineeriv. Mul on ema ja tädi ja mina olen neil kahepeale üks laps. Olen siiani laps, kellel seal olles ei ole enda privaatsust või oma aega – endal on selline ettekujutus, et see muutub siis, kui ma lapse saan. Või load. Või veel parem – mõlemad. Kas teid ei ajaks närvi järgmine situatsioon: oled ülakorrusel, pikutad voodi peal ja loed raamatut. Või näiteks pakid asju. Ja siis tuleb hõige:

“ISIIL!” Vaikus. Peab vastu kisama.

“Mida?”

“Tule täida singirulle.”

No vot. Ja kui siis veidi viivitada, mitte joosta nagu koer kutsumise peale allkorrusele, on singirullid tegelikult valmis. Ehk siis, nagu alati – tegelikult pole sul vaja midagi teha, aga kõige imepisemaid töid peab koos tegema – mitte tegemise rõõmu pärast, vaid PEAB. Ja TÖÖÖÖ. Ja peab olema võimalus sind käsutada. Eks ma tean, ma ju ise luban seda. Seetõttu ei võta ma Tartus käigu ajal kunagi eriti midagi muud plaani ega lepi kokku. See ei mahu sellesse päevakavva, kuhu on planeeritud kaks asja, aga milleks võetakse alati ülemäära aega. Viimati oli ju nii – tädi tahtis, et ma mingisuguse nurgataguse ära rohiks ja ma ütlesin jajah, läksin linna kaltsukatesse tuuseldama ja paari tunni pärast helistas ema:

“Kas sa koju ka tuled?”

“Nii, miks?”

“Noh, et sa enne ära rohiksid selle, kui tädi koju tuleb.”

Ausalt, who made her boss ja miks mu ema talle allub? Õigemini – see saab ju tehtud, aga miks “enne, kui ta koju tuleb?” See, et tema ütleb, et ma midagi ära rohiks, just because… See on ausalt minu jaoks nii düsfunktsionaalne. Aga mis ma tegin? Läksingi koju bussiga ja rohisin. Ema ei saa tädiga läbi, sest ta on nii allahoidlik ja tädi nii domineeriv Süütunnet on minusse palju istutatud. Ja ilmselt ka süütunnet mu emasse, me tunneme alateadlikult tädile kaasa, sest ta on üksi ja jääbki üksi, ta ümber on mingi kibestunud raam. Ka elumuutuste kohta pean end süüdi tundma – teised elavad läbi minu. Mu tädi räägib mulle telefonis, et ta rääkis mu vanatädile küll minust, aga ei rääkinud, et ma tööd vahetan või kas mul peika on või mis. Ja miks? Noh, ega temal pole vaja teada. Alateadlikult – kas pean end halvasti tundma, et ma TÖÖD VAHETAN? See oleks koomiline, kui see poleks imelik. Aga ümber pöörata asju? Tead, inimesed räägivad küll, et aga tee nii või nii. Ole teistmoodi. Ära hooli. Kas te olete proovinud mõnd sellist sügavat mustrit ise murda? On raske? On. Mõtled küll, et seekord käitun teistmoodi, aga langed ikka tagasi. Mis on lahendus? Vältida. Pigem mitte eriti Tartus käia ja kui jah, siis omaette olla. Mitte lasta sellel inimesel, kes kõigi aega ära planeerida tahab, end oma tööriistana kasutada. Inimesel, kes kaalub väga palju ja peaks liikuma, aga kuna see talle just seetõttu raske on, eelistab teistel enda eest asjad ära teha lasta. Ja samas ilmselt tunneb end halvasti, et ta ise ei jaksa. See on võitmatu nõiaring, sest ma tean, et see ei saa muutuda. Nii vanad inimesed ei muutu. Ja ema kohta ei ütle ma midagi – tema on väga väga armas.

Eile veel. Hakkan kodust ära minema. Lähen esikusse, et mantilt selga panna. Juba tuleb köögist nõudlik: “Aga kus su seljakott on?” (sa kindlasti juba oleks selle maha unustanud) Kas ma palun tohin kõigepealt jope selga panna? See on iseenda tasandilt asjade kontrollimine ja ilmselt ka nö soov aidata, aga korraks võiks ju peatuda ja mõelda, et tõenäoliselt saan ma oma asjadega väga hästi hakkama. Las igaüks teeb ise ja kui ei oska, siis küsib nõu. Mul ausalt tuleb õpetamise peale otsekohe allergia. ALLERGIA!

Eelmisel aastal ütles üks terapeut mulle, et mu ema ja tädiga suhe meenutab talle mingeid sõbrannasid, kes üksteise eest saladusi hoiavad ja manipuleerivad. Vahel sõbrad, vahel nagu frenemies. Tal on täiesti õigus.

Ma tean, et ma peaks olema “targem” ja järele andma. Ma tean. Aga see tekitab niiii palju stressi. Raske mitte vinguda, siin ju ikka võib. Okei. Stopp.

Advertisements

Less sex, more… city?

Mul on puhkus ja liiga palju aega iseenesele mõtlemiseks ilmselgelt. Kui keegi küsib, et kuidas mul läheb, siis ütlen ikka “hästi!”, aga tõde on, et ma olen üsna rahulolematu pea iga aspektiga oma elust. Ei ole õiget minekut ja ei ole mingit aimu, kust alustada, kuna kõik tirriteerib ja on kuidagi… mandunud. Ärge saage valesti aru – kõik pole HALVASTI, lihtsalt nii meeh. Ja kirss tordil – ma saan kolgennnnd kuu aja pärast! See tundub nagu selline mini-keskeakriis, mis küsib, kus ma oma eluga olen ja miks. 

Puhkuse esimene nädal poole peal ja teine ees, sõidame teatrikamraadidega Hiiumaale, et eelkohvikute päeval Kahe talu kohvikus jutuvestmisetendus anda. Kindlasti saab olema väga tore ja vahva, aga kui ma sellele niimoodi ette mõtlen, jälle – meeeeh. Võib-olla ma olengi veidi minetanud selle hetkesoleku oskuse… Vanasti, mäletan küll, võisin igal hetkel sisse ja välja hingata ning olla õnnelik oma eksistentsi üle. Nüüd on aga selline…  raiskamise tunne. Nagu lihtsalt raiskaks enda aega. Muidugi ma tean, mida tegema peaks ka – rohkem kirjutama, rohkem keskenduma, rohkem … koristama? 

Appi, ma tunnen juba, kuidas sellest blogist siin on hakanud saama samasugune koht nagu see 40+ stiilis blogi, kus iga paari kuu tagant räägitakse samast asjast. Niuniuniu, mu elu on nii niuniuniu. Paks! Üksi! Sihitu! 😀 Täiesti nagu seksi ja linna seriaal kunagi, et oleme nii edukad ja casually cool, aga tegelt juba kardame vanaks ja üksijäämist. Nagu elu mõte oleks tanu alla saada. 

Aga koristamine – sulatasin külmkappi ja ärkasin iga mõne aja tagant ehmatusega veesorina peale. Sain tehtud. Luban, et enne kui puhkus läbi, teen suurpuhastuse ka. Siis hakkab parem. Kindlasti hakkab.

Aga mis on õnn?

Just nii diibiks muutusime mõni aeg enne seda, kui selle postituse mustandit kirjutama asusin, ühel laupäeva öösel kell kolm. Mis ikkagi on õnn? Mis on elu mõte? Selgus, et vähemalt üks asjaosaline tagantjärele arutelu ei mäletanud. Küll aga, kui on kurb olla ja tundub, et nagu eriti ei ole mõtet, võib vaadata SEDA videot ehk vana hea klassikat. Ise ilmselt kuulun sinna kategooriasse some of the most interesting fourty-year olds still don’t. Plus you are not as fat as you imagine. Eksistentsialism on oluline. Kujutan juba ette, kuidas ma oma lastele rääkima hakkan, kuidas ELU käib, sest MINA tean, ja nemad mõtlevad, et: “Häh, mida tema ka elus teab…” Eluring.

Ka mul on tunne, et see mu elu on mõeldud vaatelmiseks. Ma ei ütle, et ta esimene on, aga kindlasti mitte ka viimane. On nii palju inimesi mu ümber, kes inspireerivad ja teevad, muudkui on ja on ja on. Paistavad välja ja on hästi tegusad. Ja mina ainult istun ja muudkui vaatlen oma naba, et issand kui huvitava kujuga ja milline ta täpselt nüüd on. Hullult kasutu tegelikult, sest enda iseloom ei ole mingi asi, mida kuidagi mingi mõõdupuuga mõõta saaks. Et mina teen nädalas endaga 4h tööd ja teine teeb sama töö näiteks keeleõppe kallal, siis temal on lõpuks keel selge, aga minul on suht sama sasipundar ikka seespool. Võib-olla ehk mediteerimine oleks päris tegevus, mis kasu tooks. Head raamatut tahan ka lugeda – praegu murran end läbi ingliskeelsest Wolf Hallist, aga päris päris raske on. Lugu on  huvitav, aga ei jookse kuidagi, sest keel ja vähene ajalootundmine jäävad ette. Natuke ongi selline tunne, et ma olen kuidagi iseendast kõrvale kaldunud. Ma tahaksin olla rohkem raamatud ja kirjutamine, aga olen töölkäik ja internet. Kass ka vahepeal. Nädalavahetusel käisime Saaremaal ja täna öösel naasedes oli siis kass täiega sõps. Magas padja peal kõrval ja tahtis lähedust. Mulle meeldib – ma võtaks ühe veel, kui ruumi oleks.

Kass on siis ka nagu mina ja natuke on mina ka igasugused taimed, mis ma istutasin. Nii armsalt pistavad mullast oma ninakesed välja ja näitavad, et aeg kulgeb, kuigi nähtamatult.

Muuseas: kass kukkus üleeile kolmanda korruse aknast alla, aga lõpetas vaid väikse ehmatuse ja natuke katkis huulega. Hull lugu, onju?! Ma nii ehmusin ära.

Hull lugu üldse see elu, hull lugu.

Anna mulle andeks, kiisubeeb.

Eesti ilm ja kolmas kümme

Teisipäevast neljapäevani vist kestis see imeilus kevadpäike, mis mahedalt põske paitas ja kõrva sosistas, et: “On aeg, on aeg talveunest ärgata… Su unistused saavad siiski teoks, mis siis, et sa olid selle külma ja koleda ajaga need juba kuue jala sügavusele matnud…” Hakkasin teda juba uskuma, kuid rahvasuugi ütleb, et midagi-midagi poiste silmad ja petlikud kui kevadised ilmad. Nagu näha, on kõik jälle hall, vihma sajab ja külm tuul tikub krae vahele. Imelik, kuidas inimeste tuju niimoodi ilmast mõjutatud saab olla või no vähemalt minu oma. On inimesi, keda vihm üldse näiteks ei morjenda (teesklejad, variserid, ma ei usu teid) ja ma võtan nende ees mütsi maha.

Nädalavahetuseks lähen kodulinna – vana klassivend saab kolmkümmend. Kõik mu sõbrannad saavad järjest kolmkümmend ja ega minulgi see tulemata jää. Nüüd on aeg rääkida teemast kuidas ma küll juba nii vana olen, aga ennast üldse nii vanana ei tunne? Natukene isegi on vanusest rääkimine selline tabuteema või et kui vanust mainitakse, siis silmi pööritades sellisel veidi sarkastilisel moel. Või et esimesed silma- ja kaelakortsud juba paistavad või et kangasmaskid ja hülauroonhape või et pidutsemine tuleks ära lõpetada, nahk enam ei taastu. Selleks on loodus andnud meile ühe vastumürgi: lapsed. Mõelge – kusagil kahekümnendate lõpus laps saada – see tähendab alkoholipausi, regulaarsemat elu, vastutuse võtmist ning iseloomu küpsemist… Ainult minu tutvusringkonnas pole seda veel juhtunud. Mürk on parem veel kui vastumürk. Üldse – need suhtevärgid. On umbes neli paari, kellel on siis niimoodi vedanud, et nad on juba kaua-kaua koos ja võiksid ka lapsed saada. Teistel – või noh, peamiselt mul endal – on nii, et oli pikk suhe, aga nüüd ei ole ja natuke on selline tunne, et noh põstra-põstra, kus see prints valgel hobusel on, kellega paar aastat koos olla ja siis kohe lapsed saada? Ausalt, selles mõttes ma muretsen, et minu ema sai ka minu üksinda ja alles 33-aastaselt. Mulle endale ikka meeldiks lapsele tervet perekonda pakkuda. ja EI – mitte sellepärast, et ma poleks üksi piisavalt lahe või ei saaks hakkama või et mu ema ei saanud hakkama, muidugi sai, aga sellepärast, et eks ta natuke lapse katki teeb. See on minu isiklik hinnang mulle endale muidugi. Holistilises teraapias mõistsin seda, kui tunnetasin, millest mu usaldamatus maailma vastu tuleb. Või ma ka ei tea…

Eks iga juhtum on erinev ja ei ole sellist valemit, et kui täpselt nii ja nii palju mõõdan kiitust ja nii ja nii palju rangust, siis kasvab üks täiskasvanu, kes on iseseisev, intelligentne, oma tunnetega kursis, oskab hetke nautida, aga tulevikuplaane teha, on viisakas, kuid samas ambitsioonikas, on huumorisoonega, kuid mõistab maailma tõsidust, võtab kõike kergelt, kuid süveneb, kui näeb, et seda on vaja. Mõistate? Ei mõista? Sama siin.

roosibeebi
Mu ema kunagi leidis sellise postkaardi ja pani seinale, sest see beebi on täpselt sinu moodi”

Nädala selgroog elik kõige madalam punkt

Tere.

Ma tegelikult ju ei ole bipolaarne, aga selline mulje võib juba vist sellest lühikesestki ajaloost jääda küll. Ühesõnaga – mul on tunne, et ma ei saa oma tööga hakkama, ma tunnen, nagu oleks lõksus, ja et ma ei oska mitte midagi, aga kuhugi põgeneda ka ei ole. Olgu neetud mina ja mu tahtmised. Olgu neetud see, et ma pole kunagi julgenud enda eest päriselt seista ega korralikult vaeva näha millegi suunas. Mu töö… ma tunnen, et ma ei saa sellest mingit naudingut, sest asja sisu ei paku mulle lõpuni huvi. Lumehelbekeste generatsioon, kes tahab, et tööl oleks MÕTE, et töö MEELDIKS. No kuidas siis on? Kas on oluline? Kas on mõtet ära tulla töölt, kus on hea perspektiiv arenguks ja kena palk või olla edasi ja näha vaeva, sest “see ju elu ongi”? Miks ma selliseks sitahipiks pean kasvanud olema?

Selline tunne on, et olen 29-aastane ja rong on juba läinud, et… süveneda. Miks ma mingiks teadlaseks ei õppinud? Loll küsimus. Mida ma tahan? Veel lollim küsimus. Äkki ma tahangi laiselda ja mitte midagi teha, et raha voolaks niisama sisse? Tegelikult ju ei taha. Mul on vist tekkinud üks unistus… Selline unistus, et ma saaksin olla asjaajaja kusagil teatris. Mingisugune tubli projektijuht-asjapulk, kes töötab sellises keskkonnas, kus saab olla asjalik ja tšill samal ajal. Nüüd iga kord, kui tööl mingi kriis hakkab, lähen guugeldama, et kusagil mõni teater mõnd uut töökohta pole välja pannud. Aga.. võib-olla peakski julmalt hakkama ise enda asja ajama? Selleks on ka mul üks hea idee. Läheks Tallinna majanduskooli ja õpiks ettevõtjaks? Ah?

See hall ja niiske ilm ei anna kindlasti midagi juurde – ta teeb nukraks. Vaatan kadedusega inimesi, kes entusiasmiga oma asja teevad. See vist ei ole ikka minu teema siin… Kui ma niimoodi närima pean ennast nendesse asjadesse sisse. Ja teisest küljest – mis siis on minu teema, väike lumehelbeke nagu ma olen? Sõbra lause, et kõige parem on olla seal, kus sa oled, ja lihtsalt vaadata, kuidas sa aidata saad. Kas see on minu filosoofia? Oo, mu väike suur pea, mida sa teed?

Jälle on see olukord, kus peaks valima ja otsustama, aga otsustamine ise tundub nii hirmus ja valik ise nii oluline, et suunamuutust ei tulegi või tuleb ikka väljaspoolt. Kas tõesti on vaevu kolmekümnesena juba kõik nii välja kujunenud, et sa ei suuda enam iseennast üllatada? Vb on tõesti aeg lapsi saada, et keegi sunniks pepu toolilt üles tõusma ja end liigutama? Halb on see, kui inimene end kõrvalt vaadata ei oska, aga kui ta ainult enda peas istubki ja muudkui end kõrvalt vaatab, siis ei tee ta midagi muud.

Ma tean, ma olen piisav ja ma saan hakkama, aga… ehk homme.

Jõehobu “Ja mis siis?”

Mäletate seda multikat? Mis iganes juhtus, keeras jõehobu teist külge ja ütles: “Ja mis siis?” Tõesti, mis siis? Mis siis, kui juhtubki see, mida sa kartsid? Mis siis, kui su ülemus karjubki su peale? Mis siis, kui sa võidadki selle lotovõidu? Mis siis, kui sa pingutad elu eest, et selle Tartu rongi peale jõuda, jooksed keel vestil Baltasse ja näed… et rong hakkab napilt enne seda, kui sa esimese ukse juurde jõuad, minema veerema?

Tahaks korraga meeletult palju igasugu asju kirjutada, nutta ja naerda korraga. Lugesin Murca blogi ja inispireerusin – tahaks terve oma hinge kuidagi siia välja puistata ja tahaks ka osata nii hästi end väljendada. See lugemine kuidagi tuletas mulle meelde, et jah, ma ju hindan lugemist ja kirjutamist ja ka MINA tahan seda teistele pakkuda. Kuhugi tahaplaanile on see loomepalang vajunud, “ah mis mina” mõtted vallutavad maid, ja olgem ausad – ma olen ju laisk. Või noh – mõtle, kui palju peab tegelikult vaeva nägema, et midagi pikka ja veidikenegi mõistlikku ja head kirjutada? Ja mis siis, kui see ei uju, vaid vajub põhja? Või veel enam, aga mis siis, kui ta ujub? Ma olen küll juurelnud, et kas hirm läbi lüüa on tegelikult isegi takistavam faktor, kui hirm läbi kukkuda. Võib ju nii olla? Igatahes, tahaks lihtsalt hädaldada, et “olen täiskasvanu ja käin täiskavanu tööl ja mul ei ole aega enam neid unistusi heietada ja tegutseda selles suunas, et ma oleksin millegi looja”. Aga see on ju jama. Selle asemel istun ma peale tööd tunde nutitelefonis ja ei tee midagi tarka. No nagu ma rääkisin eelmises postituses. Sotsiaalmeedia ja alkohol – minu sõltuvused.

Kohe tegelikult tekib selline kaitserefleks, et tahaks selle lause järele kirjutada lauset “oi, ärge saage valesti aru, ma ei ole mingi alkohoolik”, aga … aga fuck it, sisemine mainekujundaja, ole vait ja võta päev vabaks. Mulle väga meeldis Ykinna postitus sellel samal teemal – On the occasional act of getting drunkMinul muidugi sellist trumpi panna ei ole, et mul mingi metsikult vastutusrikas elu oleks muidu (mind you, eks ta sinnapoole kisub ikka), aga jällegi – ma olen ikka kõva kontrollija peas, seega seda see alkohol ikka lahti harutab. Eile oli üks väga lahe jõulu/valentini/parem-hilja-kui-ei-kunagi pidu ja seal rääkis üks geneetikaga kursis naine, et sõltuvuskäitumise geenid on ikka põnevad asjad ja leidub inimesi, kellel ei tekigi asjadest… ütleme, tugevaid tundeid ükskõik, mis asja vastu. Ja vot, siis on teisi. Mõned sõltuvused on lihtsalt sotsiaalselt aktsepteeritavamad kui teised – kohv/energiajook vs näiteks MDMA ja alkohol vs suhkur ja rasvad. Onju? Aga igatahes, eile oli pidu ja täna on mul pohmell ja sealt need suured tunded jälle tulevadki, mis mind kirjutama panid. Kohe hakkas nagu välja tahtma see jutt.

Aga et keerdkäiguga postituse pealkirja juurde tagasi jõuda – “mis siis” on üks hea küsimus. Selline zenbudistlik värk, mõtteharjutus. Ma ei taha kohe mingi väga hullu lauset siia panna, aga, ütleme – te lähete lahku. No ja mis siis? See teeb haiget, see on valus väga kaua aega, aga… ükskord läheb see elu ikka edasi. Või… või noh, sa said endale alalise südamevalu, aga see on ka sinu enda oma. Kuidagi nagu. See mõte sai tegelikult alguse sellest, et minu enda ellu on tekkinud uus inimene, kes pakub mulle väga palju uut ja huvitavat. Tal on selline karm iseloom, mis muutub minuga koos olles ja minu suhtes alati hästi pehmeks, aga vahel ikkagi on kuidagi… tahtmatult karm. No nagu ei oska enda tundeid päris õigesti reguleerida – no et kui sul on endal paha tuju, siis sa peaksid aru saama, kust see tuleb, aga mitte teiste tuju halvaks tegema. AGA – ma hakkasin mõtlema, et mis siis? Ok, see jutt tundub rappa kiskuvat, aga mu point on see, et me (kõik) ja mina (eriti) elame tihtipeale natuke nagu vati sees. Ok, ja jumal tänatud ka selle eest, aga vaat, kui juhtub siis selliseid konflikte ja karjumisi näiteks, siis kõik hirmsasti põeme seda ja ikka pigem püüame vältida. Vot selle kohta ma tahtsingi öelda, et.. aga mis siis? Mis siis, kui ta ütlebki mulle halvasti? Esiteks, mina ei pea seda nii võtma, ja teiseks, ma näen, et ta ei tee seda meelega, ja kolmandaks, mul on võimalus sellest õppida. Mul on võimalus näha teistsugust tunderegistrit. Et kui inimesed nagu ei karda konflikti astuda (muidugi peaks see olema asja pärast, mitte niisama kius), siis tegelikult on see suur õppimiskoht. Meil on töö juures üks teatud isik, kelle pärast, nagu ta mulle ütle, on üks teine isik läbi lugenud kaks raamatut läbirääkimiste teemal – just. Et kuidas saada sotti ja kasu konfliktiolukorrast. Vot nii. LOOMULIKULT saan ma aru, et kui sellised olukorrad korduvad, ei muutu  ja mustriks saavad, on olemas igaühel ka murdumispunkt, aga selle murdumispunkti kaugemale lükkamine ongi üks huvitav tegevus. Ei ole nii, nagu mul, et kui see teatud isik ühel koosolekul läbi lillede ütles, et ma olen ebakompetente lollpea, siis üritasin terve ülejäänud koosoleku ainult kramplikult mitte nutma hakkamisega tegeleda. Ja tema eesmärk, mis ta selle lausega teha tahtis, sai kuhjaga täidetud. No ma ei saa öelda kohe täna, et nevermore, aga aegamööda see teras siin karastub.

Ja mis siis?

Sõltuvus

Olen siin viimasel ajal vaevelnud süveneva netisõltuvuse käes. Ei teagi, et mul eriti muid pahesid oleks. Laiskus muidugi, tahtejõuetus ka, aga kaks sõltuvust: nett ja ilmselt ka alkoholiga liialdamine. Ei, mitte, et ma iga päev jooks ja tsüklisse kukuks, aga kui on pidu, siis ma kätt ette ei pane ja tavaliselt lähen natuke üle piiri ja jõuan koju natuke hilja.

Sellest, iseenesest, annaks mingi normaalse eepose kirjutada, aga täna ma ei taha. Netisõltuvus on täna isegi aktuaalsem – ja isegi mitte nagu.. mmm, passin niisama fesaris, vaid olen kogu aeg kellegagi suhtluses messengeris. Täielik FOMO muuseas. Ja siis muidugi scrollin instafeedi ja searchi (mis arvab endiselt, et ma olen proud black woman, aga ma ei kurda). Ja see on, täiesti lõpp, kui sõltuvust tekitav – ma olen nagu mingi tiinekas oma telefonis: tööl, kodus, puhkehetkel. Ja mu töö on arvutis ja mu tõlkimine on arvutis ja… õudne. Ja siis ühel hetkel ongi nii, et kodu on sassis, raamatud koguvad virnas tolmu, selmet et neid lugeda möödub õhtu kuidagi märkamatult ühe silmaga tõlkides ja teisega tšättides. Ja mul EI OLE piisavalt tahtejõudu ja otseselt ka motti, et seda muuta. No olgu, see on ilmselt ka mingi faas, aga… eriti need grupitšätid on õudsed, sest seal räägib ikka keegi alati. Väike nali, väike info, väike pilt, väike komm su ajule. Mu aju on narkomaan, päriselt kohe. Ja KÕIK õpetused netis selle lõpetamiseks on mingi täiesti mannetud. Man-ne-tud.

Ja ega see blogide lugemine kaasa aita, see on samasugune – refresh, kas keegi on uue postituse kirjutanud. Saaks siis vähemalt rahagi selle eest. Vahepeal oli korra kahtlus, et olen rase, siis mõtlesin, et noh, kas hakkan ka siis beebiblogijaks? Aga ei olnud. Ja natuke liiga palju infot ka, palun vabandust.

HELP ME 😀