Less sex, more… city?

Mul on puhkus ja liiga palju aega iseenesele mõtlemiseks ilmselgelt. Kui keegi küsib, et kuidas mul läheb, siis ütlen ikka “hästi!”, aga tõde on, et ma olen üsna rahulolematu pea iga aspektiga oma elust. Ei ole õiget minekut ja ei ole mingit aimu, kust alustada, kuna kõik tirriteerib ja on kuidagi… mandunud. Ärge saage valesti aru – kõik pole HALVASTI, lihtsalt nii meeh. Ja kirss tordil – ma saan kolgennnnd kuu aja pärast! See tundub nagu selline mini-keskeakriis, mis küsib, kus ma oma eluga olen ja miks. 

Puhkuse esimene nädal poole peal ja teine ees, sõidame teatrikamraadidega Hiiumaale, et eelkohvikute päeval Kahe talu kohvikus jutuvestmisetendus anda. Kindlasti saab olema väga tore ja vahva, aga kui ma sellele niimoodi ette mõtlen, jälle – meeeeh. Võib-olla ma olengi veidi minetanud selle hetkesoleku oskuse… Vanasti, mäletan küll, võisin igal hetkel sisse ja välja hingata ning olla õnnelik oma eksistentsi üle. Nüüd on aga selline…  raiskamise tunne. Nagu lihtsalt raiskaks enda aega. Muidugi ma tean, mida tegema peaks ka – rohkem kirjutama, rohkem keskenduma, rohkem … koristama? 

Appi, ma tunnen juba, kuidas sellest blogist siin on hakanud saama samasugune koht nagu see 40+ stiilis blogi, kus iga paari kuu tagant räägitakse samast asjast. Niuniuniu, mu elu on nii niuniuniu. Paks! Üksi! Sihitu! 😀 Täiesti nagu seksi ja linna seriaal kunagi, et oleme nii edukad ja casually cool, aga tegelt juba kardame vanaks ja üksijäämist. Nagu elu mõte oleks tanu alla saada. 

Aga koristamine – sulatasin külmkappi ja ärkasin iga mõne aja tagant ehmatusega veesorina peale. Sain tehtud. Luban, et enne kui puhkus läbi, teen suurpuhastuse ka. Siis hakkab parem. Kindlasti hakkab.

Puhkus

Hurraa! Jaanipäev on läbi ja minul on puhkus. Täpselt nagu mu sõbranna mind kevadel hurjutas, et “miks sa peale jaanipäeva puhkad, siis on külm ja vihmane!” – jah, täpselt nii ka on 😀 Aga fear not, ka vihmase ilmaga saab molutada. Ma arvan justkui alati, et asjad ei hakka mulle külge, aga tegelikult hakkavad küll. Räägin siis sellest, et magasin täna poole kümneni ja tundus nagu eriti pikk aeg. Vanasti polnud aga probleem kella üheni magada. Nagu mu ema ütles, et magab augu maasse.

Aga molutasin mehemoodi – sõin hommikust pikalt, lugesin raamatut, siis vaatasin seriaali, siis proovisin muna pošeerida (kolm korda) ja siis istutasin ümber sidrunipuu ja panin mulda kolmed seemned. Nüüd istun Rakvere bussis, et empsi pensionile saatmise peole minna. Pole paha.

img_5283
A monochrome “f*ck you” to the weather

Nojah. Koolidesse sisseastumise aeg on ka muuseas – ise kaalun magistrit personalitöös või kommunikatsioonis – look at me being all practical. Minu kaks varasemat kraadi on tulnud kuidagi rohkem uitmõtete ja aadete pealt, aga kommunikatsiooniga oskaks juba midagi asjalikumat peale hakata. Inimesed ja latramine ning inimestele asjade selgeks tegemine – tundub nagu minumoodi moos. Muidugi, peaksin magistritöö kavandi tegema, aga hei, milleks siis puhkused on, kui mitte teise töö tegemiseks?

Viimaseks veel jaanipäevast – käisime Lõuna-Eestis ja väisasime üht eriti armsat külajaanituld. Sõbranna peika pani kinni kummikuviske ja võitis arbuusi. Ööbisime Palo järve ääres, mis on väga nostalgiline, kuna väiksena käisime seal suviti vahel ujumas, kui eriti mõnus ilm oli. Öösel küll lasti tümakat ja hommikul kaklesid lapsed igal pool, aga meie, sellised inbetweenersid, kellel polnud ei lapsi ega pidu, elasime ka selle üle. Jee!

img_5287
kõlab nagu plaan

Pauku peab tegema ja nalja peab saama, muidu mina ei mängi!

Taban end ikka ja jälle selliselt kujundilt, et minu element on nali ja naer. Mul on vedanud, et olen sattunud sellisesse kollektiivi, kes mõistab nalja ja kellel on minuga sarnane huumorisoon. Inimesed, kes saavad aru, et ei maksa seda elu ülemäära tõsiselt võtta. Samamoodi ka sõpradega – mu lähim sõprusringkond oskab ikka kildu rebida nagu homset päeva poleks. Nali on nagu pingpongi pall, millele laotakse otsa kihte nii kiiresti, et vahel ei jõua isegi jälgida. Minu arvates on naljategemine nagu… no inimestega koos ajaveetmise rõõmust vähemalt pool, kui mitte rohkem. Ja kui nali töötab ja elab, on see üks ütlemata ilus asi. Võib-olla peaks seda standupi asja proovima – ma ise arvan, et olen naljakas ja mulle on oluline, et mind naljakaks peetakse (imelik…).

Nädalavahetusel käisime sõbra sünnipäeval ja seal sai kohe niimoodi nalja, et pärast oli köha ja hääl ära. Mul hakkab naermisest köha, teised ei saanud aru, mida ma sellega mõtlen, aga nii on. No ja igatahes, see sõber siis meil – ta on selline hästi andekas tüüp, kes on proovinud sadat tööd, aga mitte kusagile püsima jäänud. Raha on tal ka igalt poolt, ma kujutan ette, et ta nagu tõmbab seda oma töödega ligi, kuna tema spetsiifilised oskused on pigem kallima töö omad. Novot – aga talle ei meeldi tööl käia ja siis ta niisama tsillib siin ja seal. I feel ya, brother! Ma kogu aeg mõtlen, et äkki mulle ka ikka ei meeldi ja sellepärast jälle olengi kriisis 😀 Tegelikult ilmselt siiski meeldib, lihtsalt sisu ei ole õige. Jah, see on minu tööhala blogi, kerib jälle samasse kohta.

Viimasel ajal läheb juba keset pühapäeva tuju halvaks, et esmaspäeval tööle minema peab ja kui tööl uusi kohustusi juurde tuleb, vasardab peas mõte – MIKS mina? Ma ei viitsi. Selline värk – ja muudkui prokrastineerin. Ja siis ma mõtlen, et kas ma olen lihtsalt laisk inimene. Aga ei ole ju! Kui ma tõlkima pean, siis vahel on nii flow, et üldse kella ei näe. Või kui kirjutan. Muudkui flowwwwwwflowwwflowwww selline undav hääl. See tähendab, et (kas tähendab?!) ma peaksin midagi sellist tegemagi. Ja siis noh… ma kandideerisin ühte kohta. Vaatame siis.

Ja mulle on siin öeldud, et inimesel ei olegi “õiget kutsumust” ja kui ma ei tea, mis ma tahan, siis pole vahet, kus ma olen. Aga ma ei saa sellega ikkagi nõus olla. Ja välistamise kaudu on ka täiesti hea viis saada teada, mis sulle meeldib – või ei? Ma vist lihtsalt ei ole nii hea, tubli ega motiveeritud inimene. Kuigi nagu üks sõbranna ütles, ikigai on oluline. On oluline teha fuck yeah tööd, mitte “tööd, mis hommikul nutma ei aja”. Ja selline fuck yeah töö peaks lippama ka käes paremini.

Musi-musi!

Eesti ilm ja kolmas kümme

Teisipäevast neljapäevani vist kestis see imeilus kevadpäike, mis mahedalt põske paitas ja kõrva sosistas, et: “On aeg, on aeg talveunest ärgata… Su unistused saavad siiski teoks, mis siis, et sa olid selle külma ja koleda ajaga need juba kuue jala sügavusele matnud…” Hakkasin teda juba uskuma, kuid rahvasuugi ütleb, et midagi-midagi poiste silmad ja petlikud kui kevadised ilmad. Nagu näha, on kõik jälle hall, vihma sajab ja külm tuul tikub krae vahele. Imelik, kuidas inimeste tuju niimoodi ilmast mõjutatud saab olla või no vähemalt minu oma. On inimesi, keda vihm üldse näiteks ei morjenda (teesklejad, variserid, ma ei usu teid) ja ma võtan nende ees mütsi maha.

Nädalavahetuseks lähen kodulinna – vana klassivend saab kolmkümmend. Kõik mu sõbrannad saavad järjest kolmkümmend ja ega minulgi see tulemata jää. Nüüd on aeg rääkida teemast kuidas ma küll juba nii vana olen, aga ennast üldse nii vanana ei tunne? Natukene isegi on vanusest rääkimine selline tabuteema või et kui vanust mainitakse, siis silmi pööritades sellisel veidi sarkastilisel moel. Või et esimesed silma- ja kaelakortsud juba paistavad või et kangasmaskid ja hülauroonhape või et pidutsemine tuleks ära lõpetada, nahk enam ei taastu. Selleks on loodus andnud meile ühe vastumürgi: lapsed. Mõelge – kusagil kahekümnendate lõpus laps saada – see tähendab alkoholipausi, regulaarsemat elu, vastutuse võtmist ning iseloomu küpsemist… Ainult minu tutvusringkonnas pole seda veel juhtunud. Mürk on parem veel kui vastumürk. Üldse – need suhtevärgid. On umbes neli paari, kellel on siis niimoodi vedanud, et nad on juba kaua-kaua koos ja võiksid ka lapsed saada. Teistel – või noh, peamiselt mul endal – on nii, et oli pikk suhe, aga nüüd ei ole ja natuke on selline tunne, et noh põstra-põstra, kus see prints valgel hobusel on, kellega paar aastat koos olla ja siis kohe lapsed saada? Ausalt, selles mõttes ma muretsen, et minu ema sai ka minu üksinda ja alles 33-aastaselt. Mulle endale ikka meeldiks lapsele tervet perekonda pakkuda. ja EI – mitte sellepärast, et ma poleks üksi piisavalt lahe või ei saaks hakkama või et mu ema ei saanud hakkama, muidugi sai, aga sellepärast, et eks ta natuke lapse katki teeb. See on minu isiklik hinnang mulle endale muidugi. Holistilises teraapias mõistsin seda, kui tunnetasin, millest mu usaldamatus maailma vastu tuleb. Või ma ka ei tea…

Eks iga juhtum on erinev ja ei ole sellist valemit, et kui täpselt nii ja nii palju mõõdan kiitust ja nii ja nii palju rangust, siis kasvab üks täiskasvanu, kes on iseseisev, intelligentne, oma tunnetega kursis, oskab hetke nautida, aga tulevikuplaane teha, on viisakas, kuid samas ambitsioonikas, on huumorisoonega, kuid mõistab maailma tõsidust, võtab kõike kergelt, kuid süveneb, kui näeb, et seda on vaja. Mõistate? Ei mõista? Sama siin.

roosibeebi
Mu ema kunagi leidis sellise postkaardi ja pani seinale, sest see beebi on täpselt sinu moodi”

A hero’s journey

Mida siis ikka teha, kui blogis laterdada. Mul oli reedel aastavestlus – ja see läks väga hästi! Tundub, et olen jälle asjade laineharjal. Olen nüüd ennast natuke kõrvalt vaadanud ja leidnud, et minu stressikõver on esmaspäevast kolmapäevani tõusev ja sealt edasi langev ehk et kolmapäev on tõesti madalaim punkt nädalas. Et siis peaks edaspidi proovima võtta seda kui paratamatust ja liiga palju mitte stressama selle peale. Should-would-could, indeed. Eks pingega harjutakse järk-järgult. Samas on mul päris hea isereguleeruv süsteem, st ma ei TUNNE, et mul stress oleks või stress püsiks. See on selline lühiaegne seisund, mida ma vallandan nutmisega ja kirumisega ja siis ta saab läbi. Endiselt on paika panemata ka puhkusegraafik, sest ma nagu ei oska “täiskasvanud inimese puhkuseplaani” teha. Et niisama ei tohi ju puhata, vaid peab minema väljamaale ja värki.

Mul on tunne, et kuna ma nii harva kirjutan, kipun ma oma mõtteid kordama (ja võib-olla on seegi mõte siin juba topelt) – aga noh, omaendi mõtete vangid, peegeldused ja tagajärjed oleme me niikuinii, see on paratamatus. Et see ümber keerata, on ta aga ka vabadus. Jah, Ted talkid on hea asi, mida nö vaadata ja siis mokaotsast vestluses visata, et end juba kõrgekulmulisena näidata, aga that being said, siin räägib üks tark naine epigeneetikast (kas see on eestikeelne vaste?), mille lihtne seletus on see, et kõik, mis me teeme, muudab meid kogu aeg – ei ole nii, et me oleme mingil hetkel valmis. Ja see ju ongi lihtne ja loogiline, eks? Aga jumal küll, samas on see ka nii HEA POINT. Ja mitte ainult, et see muudab sind ennast, vaid ka su järglasi – ole hea inimene, söö enne rasedust ja raseduse ajal korralikult, ja sinu lapsed ei peagi olema ülekaalulised, isegi kui sina oled 150kg mauk. Muidugi, ma liidaldan nüüd ühe juutuubi video najal, aga see ju on TUGEV sõnum. Samamoodi nagu see sõltuvuse video siin. Rott (inimene) ei pea sõltuvuste käes vaevlema, peaasi,  et puur(maailm, ümbrus) on piisavalt kirju.

Vaevlen veel tõlkimise koerasabaga, seetõttu ei ole mu puur just väga värviline. Enamik asju nädala sees saab minult vastuse “ma tõlgin” – tegelikult muu hulgas muidugi vaatan kergeid filme ja kirjutan siia. Tuleb välja, et “50 halli varjundit” on filmina seeditavam, kui raamatuna. No muidugi, sest… ilusad inimesed ja visuaalne stimulatsioon. Kamoon. Palju parem, kui korduvad kirjeldused ja etteaimatavad tegelased raamatus. Jah, ma lugesin kõik kolm pdf-i kujul läbi, viimased kaks niimoodi pool-diagonaalis. Aga nagu mu sõbrannad ütlesid – vahel on muinasjutte ka tore vaadata ja kellele siis laksu ei meeldiks aeg-ajalt saada? Eksju – M.O.T – kes mõnikord ei sooviks Anastasia Steele olla ja miljonäri naiseks saada? Hehe.

Selge. Peame siis veel natuke nädalavahetust, et homme uuesti argipäeva sukelduda. Loodetavasti on areng ikkagi selline… ülespoole kulgev spiraal, mitte lihtsalt korduv ring.

81QaOnhFDPL._UL1500_

Personaalsed kuristikud

 

Kui raske on raske? Kas kannatus on inimese mõõt?

Olen siin juba tükimat aega lugenud ühte väga head raamatut nimega “All the Light We Cannot See” ja soovitan seda soojalt. Lugu keskendub kahele noorele inimesele – pimedale prantslannale nimega Marie-Laure ja saksa poisile nimega Werner. Nende lood hargnevad lahti II maailmasõja algul ning selle ajal, põimuvad ning hargnevad siis jälle. Peatükid vahelduvad, kirjeldades mõlema saatust, ja toovad väga realistlikult välja sõja mõttetuse ja inimeste kannatuse selle sees. Sellest johutuvalt hakkasin täna mõtlema kannatuse ja kannatamise peale.

Miks on nii, et me kuidagi nagu hindame neid, kes vaikides kannatavad? Kas see tekitab kuidagi aupaklikust? Me teame, et see inimene on elanud läbi suured raskused, aga endiselt seisab ta sirge seljaga ja.. ja ei kurda. Ja siis on mõni teine, kellel pole nagu midagi erilist juhtunudki, aga juba ta hädaldab – see eriti ei meeldi, ega ju? Muidugi on teada, et igaühe enda mure on talle kõige lähem ja kõige suurem, aga siiski, eks – mida sa vingud? Võib-olla isegi öelda nii, et olgu inimene kas või päriselt palju kannatanud, aga meie – vähemalt minu – kannatus on kuidagi nii lühike, et pikem vinguviiuldamine tüütab juba ära.

Ja mida peavad veel tegema inimesed, keda mingid füüsilised hädad kimbutavad? Krooniline valu? Unetus? Kui liiga pikalt krimpsus näoga ringi käivad, hakkavad inimesed neid vältima, aga teistmoodi oleks ju kellegi teise jaoks teesklemine ja noh, teha head nägu, et teistel hea oleks, pole nagu valu puhul mõtet. Paha tuju puhul küll. Täiskasvanud inimene peaks vahet tegema enda ja teiste piiridel – kui sinu sees on paha tuju, ei pea seda teistele üle külvama. Aga noh, seda vist on lihtsam öelda, kui teha.

Mina tean muidugi kõike, tulge ja ainult küsige. Olen teooriakuninganna. Ja lähen ära magama, ega see õhtu targemaks enam lähe. Ja muidugi – head lähenevat #EV99 🙂 Kuulsin, et Kaljulaid ei taha külaliste nimesid väljahõigata lasta. Mida reformaatorit.

 

Mis on üleval?*

I can only please one person a day. Today is not your day. Tomorrow is not looking good either…

Aevastasin just umbes seitse korda järjest. Mis värk sellega on? Minu endaga, muuseas, tänan küsimast, on täitsa… huvitavalt. Olgu. Nüüd olen umbes 12 korda aevastanud juba. Käin tööl ja elan elu, vahepeal käin salsat tantsimas ja mõtlen trennist, jõudnud pole sinna juba TÜKK aega. Peaksin hakkama käima Kristiine MyFitnessis, aga minu küsimusepüstitus on pigem selline, et kas nii ei saaks, et mu keha ise käib seal ja üksiti ka autokoolis, aga ma ise olen samal ajal kodus ja tsillin niisama? Pime aeg ajab urgu jälle, aga õnneks tuleb homme emme ja toob D-vitamiini oma täiskasvanud lapsele, kes pole seda ise siiani hankida suutnud. Ootan huviga, kas need reaalselt muudavad seda hommikust EIEIEI-tunnet, mis iga päev mu peas valitseb. Üldse olen paar viimast päeva kodukontorit teinud, sest kahtlane enesetunne ei luba teisi tööle nakatama minna.

I feel the feel to feel and I do, feel that is. Ma olen nüüd üksinda, aga samas on mul kass. Mul on pisike mustvalge kassipoeg nimega Sofia, kes on ERILINE marakratt ja juba kõvasti mu südame külge kasvanud. Tema on minu nägu ja mina tema, pahanduste ja pikutamise poolest küll. Pole siiani seda otsust kahetsenud ja ei usu, et sellist hetke tulebki. Tulla koju, kui sa tead, et keegi väike ja karvane sind salaja ikkagi ootab, on hästi soe tunne. Loomulikult ei taha ta mingi hinna eest alguses pai ja igatseb pigem konservi, aga natukese aja pärast tuleb ikka lähedust otsima ja tõmbab end selja peale väikseks keraks. Nurrmootor töötab juba peale kahte paid, küüned on teravad ja silmad uudishimulikud, aknalaua peale on juba õpitud hüppama ja salaja teki alla tulema ka. Ei lähe kaua, kui ta juba ongi suur ja juba läheb ülikooli ja… Oh,  wait. Ei lähegi 🙂 Koduloom on veidi nagu ajalikkuse tunnetamine ka – mõtle, kui ta elab kas või kümme aastat, siis olen ma juba peaaegu nelikümmend… Jah, mis tunne veel siis lastega oleks.

Tööl kammib, halvad iseloomujooned löövad välja a la halb enesehinnang ja liigne süütunne ja selline… pessimistlik pool. Kuid tegelen sellega. Ja muidu on ka eriline, isiklikus plaanis. Ära paanitse, see on kõigest elu. Ja seda jätkub, sellega ei ole kiiret. On hea tunne olla hoitud.

Ma peaksin kirjutama hakkama uuesti. Pole kuidagi tuhinat olnud, aga tuleb. Kusagilt silmanurgast paistab see nõukogudeaja Tallinn, trolle ja ehitust täis, kolletunud raamatud pärastlõunapäikese tolmuses kiires, roosad bellargooniad köögis potis ja suvine turg, kus maasikate ümber sumisevad herilased. Tallinn on kirjutatud trükimasinaga ja joonestatud käsitsi normaalkirjas, Tallinn on mitmekihiline, Tallinn ei saa valmis. Et mida ma veel siis ootan?

viruhillview-1975

* See on selline eile leiutatud nali: “Kuldvillak  – Üleval 300, palun. Vastus: Ei midagi erilist. Küsimus: Mis on üleval? (what is up?). Õudselt vaimukas, eks.