Turn in down, baby

Nägin eile vanast töökohast Aivarit poe ees. Ütles, et uued projektijuhid on nii tublid ja isegi IT-osakond on meil paremateks inimesteks morfeerunud. Hundid söönud, lambad terved – kõik korras, nii tundub. Kohvikklubil läheb ka hästi, tänan küsimast, ainult kakao pidi meil maitsema nagu “see üks ärakõrbenud sihvka pakis”. Homme lähen ja vaatan, mis teha annab.

Eile käis ema Tallinnas kursuse kokkutulekul. Ta on üle kuuekümne ja neid oli kuus, aga väga lahe ja vitaalne seltskond oli. Astusin läbi, kui nad parajasti mai taisid jõid. Ühelt konkreetselt sõbrannamalt naiselt sain õiendada ka, et olen enda uue töö jaoks “ülekvalifitseeritud”. Kas on siis nii? Mida see tähendab? Mulle tundub, et selline tänapäevane mõtteviis, et otsin niikaua, kuni leian, mis meeldib, või lihtsalt proovin erinevaid asju, on väga mõistlik. Et kas ma peaks olema tüdinud tootearendaja või akadeemiline antropoloog? Või võin ma vahepeal, tänan väga, olla ka motiveeritud run-this-place beib ja üritada enda juhi+organiseerimisoskusi rakendada niimoodi?  Ma tunnen, et mul on sellele kohale veel palju anda. Nende kolme nädala jooksul olen leidnud endale tänu Kohvikklubile palju huvitavaid uusi tutvusi. See suhtlusvärk on täiega minu moos. Ja muidugi on selle meepoti või noh, moosipurgi sees ka väiksed tõrvatilgad ehk inimesed, kellega suhtlemine on veidi raskem ja keerulisem. Neid siis ilmselt peaks nimetama väljakutseteks ning nende kohta paar raamatut lugema. Aga see kõik on ju väga cool.

Kui nüüd veel trenni jõuaks, oleks imetore. Viimasel ajal lihtsalt on mingid rokstaari-tuurid peal, ehk veidi rohkem peol käidud kui tavaliselt ja veidi vähem magatud-söödud [tegelikult ma väga vihkan seda “sai tehtud/sai käidud” vormi nii kirjas kui ka kõnes. See on väga jorsilik kuidagi, kas pole?]. It’s a phase. It shall pass. Preili K. ütles selle kohta tööl hästi (ta on üks aasta vanem kui mina): “See koht kaotab vanusetaju täiesti ära. Tundub, nagu kõik oleks ühevanad.” Ma olen nõus. See on ainult jama, et mina nälgimisega küll saledamaks ei lähe teps mitte. Keha ainult vilistab ja ümiseb: “Hoian kõik endale, hoian kõik endale…” Aga ega kõiges korraga võita olekski liiga magus.

 

Advertisements

Very demotivational: pooleli jäänud raamatud

Ärkasin täna mõttega, et ma ei mäleta, millal viimati Keskraamatukogus käisin. Ma kahtlustan, et olen ennast ekraanidega ära rikkunud ja Kindle justkui ei tee asja paremaks.

Viimane raamat, mille suutsin lõpuni lugeda, oli see, mida ühes postituses ka mainisin: “All The Light We Cannot See”. Ja see oli ammu. Pärast seda proovisin lugeda “Wolf Halli” ja nüüd pusin juba pikemat aega raamatut “Jonathan Strange&Mr. Norrell”. No lihtsalt ei lähe – ja huvitav, et mitmed paljulugenud inimesed kiidavad seda taevani. Loen paar lk enne magamaminekut, aga nii põnev ei ole, et üles ajaks, vaid hoopis tekitab une – ilmselt pole veel pikast algusest üle saanud? Ka Hygge ja nädalavahetuse raamatud jõudsid kohale. Hygge raamat on hästi ilus ja mõnus, aga noh… tegelikult ei saa seda ju lugemiseks nimetada. See on rohkem piltide vaatamine ja teksti sirvimine, sest teemad on liigendatud väga lühikesteks alapeatükkideks. Veel kingiti mulle sünnipäevaks “Üks suvi. Ameerika 1927”, sellest lugesin ka umbes 10lk ja seal ta mul seisab, voodi juures koos teistega. Samuti on virnas Pelevini “Arvud” ja Vladimir Levi vanakooli “Enesemuutmise kunst”. Ilmselt sellest viimasest peaksingi alustama, sest tõesti… Mis see siis olgu?

Üks etapp, kus ma meeletult raamatuid lugesin, oli Austraalia algus. Tegelikult isegi terve Austraalia. Üsna pea peale Darwinis maandumist ostsin endale kohalikust elektroonikapoest Kindle’i, laadisin selle ingliskeelseid raamatuid täis, just 21. sajandi kaasaegseid romaane, ja nautisin. Meie pikad sõidud osariikide vahel kulgesid ka nii, et sohver ruleeris (mul endiselt ei ole lube) ja mina elasin raamatutesse sisse. Mäletan, et ma ei suutnud “Middlesexi” või “American Godsi” lugedes isegi siis raamatut maha panna, kui ööbimiskohta jõudsime ja süüa tegema pidime hakkama. Sohver oli vahel isegi pahane, et ma temaga suhtlemisele raamatut eelistasin. Eks mina oleksin vastupidises olukorras ka, aga see tunne, no see tunne oli nii hea!

Ma tahan seda tunnet. Pole ammu midagi eesti keeles lugenud. Peab raamatukokku minema.

P.S. Kohe-kohe on oktoober ja aeg on Zelazny kätte võtta!

 

Lävepakul

End of history illusion. Ajaraiskamine. Aja veetmine. Aja tunnetamine.

Ma ikkagi lähen varsti töölt ära. Rääkisin ülemusega ja ütlesin, et sedasorti mammutprojektid ja laialihargnemine läheb käest ära. Mulle meeldiks veidi hoomatavam värk ja sisu, mis mind huvitab. Ta sai aru ja oli nõus. Ta oli nii mõistev, et ma mõtlesin, et kuidas see võimalik on?! Leppisime kokku, et ta otsib minu asemele inimese ja siis ma proovin talle aegamööda asjad üle anda. No KUI hea?

Olen kuidagi liminaalses hetkes. Jälle tundub, et miski hakkab seljataha jääma ja miski on justkui ees, võimalusi on palju, mis terendavad ja vilguvad, kuigi ükski neist ei paista päris täpselt kätte. Sügis… Pidavat olema tavapärane, et sügise algul vahetavad paljud inimesed tööd – kas see on meile kooliajast sisse jäänud “uue aasta” tunne? Paistab küll nii. Suvi saab läbi ja tuleb hakata jälle justkui midagi tõsisemat tegema, paksemalt riidesse panema, rohkem sööma kas või. Aga inimesed, kes elavad peaaegu muutumatus kliimas? Kas nende jaoks on ka olemas tsüklid või on kõik justkui üks pikk otsetee? Võib-olla mingi keerlev spiraal, millel siiski mingi hoomatav tsüklilisus? Mina tunnen, et ma tahan end kogu aeg uuesti luua. Öelda, et – vot SIIN on algus. Siit hakkab pihta. Mingi loll komme, mis väljendub ka näiteks toa ümber tõstmises ja soengu vahetamises. Nüüd on uus energia, nüüd on teistmoodi, nüüd on kõik uus. Septembrikuus?

Tellisin endale Bookdepositoryst kaks raamatut. Tegelikult kolm. Aga kaks raamatut olemise kohta: The Little Book of Hygge, autoriks Meik Wiking, ja The Wonderful Weekend Book, autoriks Elspeth Thomson. Kolmas siis tegelikult juba postkontoris ootav The Savoy Coctail Book. Esimene ja viimane raamat tänu Artfulreaderile, kelle eluolemist ma imetlen – naine loeb, teeb kokteile ja õmbleb riideid. Täiesti ideaalne kombo, noh. Mis paneb mind mõtlema omakorda, et baarmeni ja sommeljee koolitus oleks täiesti midagi down my alley. Eksole. Hinnad ainult on ka päris huvitavad. Hakkasin guugeldama ja mingi kümnepäevane kursus maksab 400 eurot + KM. Röövimine päise pääva aal. Samas leidsin ka kahekuulise kursuse, mis maksab sama palju. Siis ei ole ju palju? Panin end kirja. Aga tulles tagasi kahe teise raamatu juurde, siis ehk tuleb neist minu zen? See on viimasel  ajal selline kaduv nähtus, aga ma usun, et eks tal ole tegemist just selle peata kana olemisega. Töö ei tõmba ja muud ei jaksa, kui päev otsa ekraani taga uimerdada.

Great. Ma tulin rattaga tööle (jah, aplaus ja ovatsioonid, ma olen lihtsalt päriselt nii sportlik) ja nüüd paugub akna taga äike ja taevas on potisinine. Jälle üks märk, et sügis on tulekul. Ei, aeg ei peatu, ei-ei. Ja mina saan 15 päeva pärast 30. Eks sellest kogu see tõmblemine jälle ka suuresti arenenud on. Mis mõttes ma olen kohe 30 ja polegi veel VALMIS? Tõesti…

lindnaine

 

Üles, alla, juuksed valla, 
taevaservalt kiigun alla, 
vabana kui sinikirju lind. 
Siia, sinna, lendu minna, 
arm ja rõõm kui täidab rinna, 
maailmas vaid ilu hoiab mind. 

Aga mis on õnn?

Just nii diibiks muutusime mõni aeg enne seda, kui selle postituse mustandit kirjutama asusin, ühel laupäeva öösel kell kolm. Mis ikkagi on õnn? Mis on elu mõte? Selgus, et vähemalt üks asjaosaline tagantjärele arutelu ei mäletanud. Küll aga, kui on kurb olla ja tundub, et nagu eriti ei ole mõtet, võib vaadata SEDA videot ehk vana hea klassikat. Ise ilmselt kuulun sinna kategooriasse some of the most interesting fourty-year olds still don’t. Plus you are not as fat as you imagine. Eksistentsialism on oluline. Kujutan juba ette, kuidas ma oma lastele rääkima hakkan, kuidas ELU käib, sest MINA tean, ja nemad mõtlevad, et: “Häh, mida tema ka elus teab…” Eluring.

Ka mul on tunne, et see mu elu on mõeldud vaatelmiseks. Ma ei ütle, et ta esimene on, aga kindlasti mitte ka viimane. On nii palju inimesi mu ümber, kes inspireerivad ja teevad, muudkui on ja on ja on. Paistavad välja ja on hästi tegusad. Ja mina ainult istun ja muudkui vaatlen oma naba, et issand kui huvitava kujuga ja milline ta täpselt nüüd on. Hullult kasutu tegelikult, sest enda iseloom ei ole mingi asi, mida kuidagi mingi mõõdupuuga mõõta saaks. Et mina teen nädalas endaga 4h tööd ja teine teeb sama töö näiteks keeleõppe kallal, siis temal on lõpuks keel selge, aga minul on suht sama sasipundar ikka seespool. Võib-olla ehk mediteerimine oleks päris tegevus, mis kasu tooks. Head raamatut tahan ka lugeda – praegu murran end läbi ingliskeelsest Wolf Hallist, aga päris päris raske on. Lugu on  huvitav, aga ei jookse kuidagi, sest keel ja vähene ajalootundmine jäävad ette. Natuke ongi selline tunne, et ma olen kuidagi iseendast kõrvale kaldunud. Ma tahaksin olla rohkem raamatud ja kirjutamine, aga olen töölkäik ja internet. Kass ka vahepeal. Nädalavahetusel käisime Saaremaal ja täna öösel naasedes oli siis kass täiega sõps. Magas padja peal kõrval ja tahtis lähedust. Mulle meeldib – ma võtaks ühe veel, kui ruumi oleks.

Kass on siis ka nagu mina ja natuke on mina ka igasugused taimed, mis ma istutasin. Nii armsalt pistavad mullast oma ninakesed välja ja näitavad, et aeg kulgeb, kuigi nähtamatult.

Muuseas: kass kukkus üleeile kolmanda korruse aknast alla, aga lõpetas vaid väikse ehmatuse ja natuke katkis huulega. Hull lugu, onju?! Ma nii ehmusin ära.

Hull lugu üldse see elu, hull lugu.

Anna mulle andeks, kiisubeeb.

Pauku peab tegema ja nalja peab saama, muidu mina ei mängi!

Taban end ikka ja jälle selliselt kujundilt, et minu element on nali ja naer. Mul on vedanud, et olen sattunud sellisesse kollektiivi, kes mõistab nalja ja kellel on minuga sarnane huumorisoon. Inimesed, kes saavad aru, et ei maksa seda elu ülemäära tõsiselt võtta. Samamoodi ka sõpradega – mu lähim sõprusringkond oskab ikka kildu rebida nagu homset päeva poleks. Nali on nagu pingpongi pall, millele laotakse otsa kihte nii kiiresti, et vahel ei jõua isegi jälgida. Minu arvates on naljategemine nagu… no inimestega koos ajaveetmise rõõmust vähemalt pool, kui mitte rohkem. Ja kui nali töötab ja elab, on see üks ütlemata ilus asi. Võib-olla peaks seda standupi asja proovima – ma ise arvan, et olen naljakas ja mulle on oluline, et mind naljakaks peetakse (imelik…).

Nädalavahetusel käisime sõbra sünnipäeval ja seal sai kohe niimoodi nalja, et pärast oli köha ja hääl ära. Mul hakkab naermisest köha, teised ei saanud aru, mida ma sellega mõtlen, aga nii on. No ja igatahes, see sõber siis meil – ta on selline hästi andekas tüüp, kes on proovinud sadat tööd, aga mitte kusagile püsima jäänud. Raha on tal ka igalt poolt, ma kujutan ette, et ta nagu tõmbab seda oma töödega ligi, kuna tema spetsiifilised oskused on pigem kallima töö omad. Novot – aga talle ei meeldi tööl käia ja siis ta niisama tsillib siin ja seal. I feel ya, brother! Ma kogu aeg mõtlen, et äkki mulle ka ikka ei meeldi ja sellepärast jälle olengi kriisis 😀 Tegelikult ilmselt siiski meeldib, lihtsalt sisu ei ole õige. Jah, see on minu tööhala blogi, kerib jälle samasse kohta.

Viimasel ajal läheb juba keset pühapäeva tuju halvaks, et esmaspäeval tööle minema peab ja kui tööl uusi kohustusi juurde tuleb, vasardab peas mõte – MIKS mina? Ma ei viitsi. Selline värk – ja muudkui prokrastineerin. Ja siis ma mõtlen, et kas ma olen lihtsalt laisk inimene. Aga ei ole ju! Kui ma tõlkima pean, siis vahel on nii flow, et üldse kella ei näe. Või kui kirjutan. Muudkui flowwwwwwflowwwflowwww selline undav hääl. See tähendab, et (kas tähendab?!) ma peaksin midagi sellist tegemagi. Ja siis noh… ma kandideerisin ühte kohta. Vaatame siis.

Ja mulle on siin öeldud, et inimesel ei olegi “õiget kutsumust” ja kui ma ei tea, mis ma tahan, siis pole vahet, kus ma olen. Aga ma ei saa sellega ikkagi nõus olla. Ja välistamise kaudu on ka täiesti hea viis saada teada, mis sulle meeldib – või ei? Ma vist lihtsalt ei ole nii hea, tubli ega motiveeritud inimene. Kuigi nagu üks sõbranna ütles, ikigai on oluline. On oluline teha fuck yeah tööd, mitte “tööd, mis hommikul nutma ei aja”. Ja selline fuck yeah töö peaks lippama ka käes paremini.

Musi-musi!

‘Tis an interesting world we live in

Tere!

Ütlen kohe ette ära, et alustasin selle postituse kirjutamist umbes nädal aega tagasi. Väga minulik. Algul ei saa pidama, pärast ei saa vedama. Ise suure suuga kinnitab, et hakkab blogima ja kirjutamine on kirjutamise alus ja nii edasi… Njah. Elu. Näen viimasel ajal üldse palju mustreid enda juures, mis mulle ei meeldi. Kohustustest mittekinnipidamine, internetisõltuvus, tahtejõuetus pidada kinni söömiskavast või alustada trenniga, nimetage aga, mul on kõik hädad olemas. Inimlik. Aga noh – samas on mul ju nüüd ka töö! Töö, kus ma ei saa praegu veel enamaltjaolt muhvigi aru ja mängin nii-öelda kõrva, mitte noodi järgi. AGA – töö, kus mul on hästi ägedad töökaaslased ja perspektiiv areneda.

Postituse pealkiri oli hoopiski ajendatud vist eelmise nädalavahetuse peojärgsest päevast, kus kõik nii ilus ja huvitav tundus. Nagu ma ise seda hellitavalt kutsun: ‘armastuspohmell’. Kõik inimesed tunduvad head, terve interneti info ääretult huvitav ja igasugune muusika kõrvale eriti mahe… Muudkui pikutasin ja ahmisin iga meelega elu sisse. Kõik päevad võiksid ju sellised olla, aga kahjuks ei ole. Või noh – ega vist ei jaksakski.

Elul on ääretult palju tahke, mida uurida. Viimasel ajal kuidagi tahaksin salaja murda välja igasugu raamidest ja… Maiteagi, mingi rahutus on sees. Vastu sügist, eks, kui ebatavaline, aga seal ta on siiski, nevertheless. Seda iseloomustab hästi järgmine tsitaat: “The need to go astray, to be destroyed, is an extremely private, distant, passionate, turbulent truth.” Autoriks Georges Bataille, kuid antaku mulle andeks, ma ei tea, kes ta on. Luban uurida. Varastasin lause häbitult Clayton Cubitti instagrammist (kelle looming, muuseas, on Hysterical Literature), kelleni jõudsin omakorda megaseksika ja intelligentse pornostaari Stoya kaudu. Ausalt, lugemissoovitus: Stoya blogi SIIN. Midagi sellist ma mõtlengi (ei, mitte ise teha): sa võid olla adult entertainer, kuid siiski intelligentne, valida ise endale just sellise raja ja käia selle järgi ning kellegi teise arvamus ei peaks sind tagasi hoidma. Eks ma siis selliste asjadega mässangi: enesekehtestamine ja mitte teiste arvamuse peale mõtlemine, noh niimoodi väikse kõrvalpõike-karusselliga seksuaalrevolutsiooni piirimaile. Aga see on ka okei, ma pean sellega tegelema.

Võiksin praegu veel kirjutada, et bla-bla, meil on kolmapäeval osakonnas suvepäevad, bla-bla, kindlasti saab tore olema, aga see pole see postitus. See postitus on sisetunde postitus. Eile, muideks, tõstis mind kõrvust just see blogija, kelle kirjastiili, humoorikust ja mõnusat irooniat ise eriti lahedaks pean. Hea pugeja ma olen, onju. Absoluutselt panigi kirjutama. Mõnus, kui on stiimul! (füüsikaõpetaja rääkis kunagi, et sõna stiimul tähendas algselt seda ora, millega eeslit torgitakse, et ta liikuma hakkaks). Jah, pani kirjutama küll, aga mõte on lünklik ja hüppab ühest kohast teise nigu kevadine jänes. Lõpetan siis selleks korraks ära ja katsun edaspidi parem olla. Mulle päris niimoodi ei meeldi, et võtan ka need lahedad 55 küsimust või arutan Triinu-Liisi kleidisaaga üle, aga oma rida võiksin tihemini ajada küll. Või mis?

perversity-think-tank-supervert
if you ever feel like visting the weird side (endalgi lõpetamata)

Octopussy

Täielikult poolimpulsiivselt otsustasin eile, et pean endale tätoveeringu tegema kaheksajalast. Austraalia mälestuseks. Plaan oli juba ammu, kuigi ebamäärane. Eile aga nägin Instagrammis, et St. Mary’s Ink reklaamis soodushinda. Mõeldud-tehtud! World, meet ms Octopussy! 

Hell to the yes.