Turn in down, baby

Nägin eile vanast töökohast Aivarit poe ees. Ütles, et uued projektijuhid on nii tublid ja isegi IT-osakond on meil paremateks inimesteks morfeerunud. Hundid söönud, lambad terved – kõik korras, nii tundub. Kohvikklubil läheb ka hästi, tänan küsimast, ainult kakao pidi meil maitsema nagu “see üks ärakõrbenud sihvka pakis”. Homme lähen ja vaatan, mis teha annab.

Eile käis ema Tallinnas kursuse kokkutulekul. Ta on üle kuuekümne ja neid oli kuus, aga väga lahe ja vitaalne seltskond oli. Astusin läbi, kui nad parajasti mai taisid jõid. Ühelt konkreetselt sõbrannamalt naiselt sain õiendada ka, et olen enda uue töö jaoks “ülekvalifitseeritud”. Kas on siis nii? Mida see tähendab? Mulle tundub, et selline tänapäevane mõtteviis, et otsin niikaua, kuni leian, mis meeldib, või lihtsalt proovin erinevaid asju, on väga mõistlik. Et kas ma peaks olema tüdinud tootearendaja või akadeemiline antropoloog? Või võin ma vahepeal, tänan väga, olla ka motiveeritud run-this-place beib ja üritada enda juhi+organiseerimisoskusi rakendada niimoodi?  Ma tunnen, et mul on sellele kohale veel palju anda. Nende kolme nädala jooksul olen leidnud endale tänu Kohvikklubile palju huvitavaid uusi tutvusi. See suhtlusvärk on täiega minu moos. Ja muidugi on selle meepoti või noh, moosipurgi sees ka väiksed tõrvatilgad ehk inimesed, kellega suhtlemine on veidi raskem ja keerulisem. Neid siis ilmselt peaks nimetama väljakutseteks ning nende kohta paar raamatut lugema. Aga see kõik on ju väga cool.

Kui nüüd veel trenni jõuaks, oleks imetore. Viimasel ajal lihtsalt on mingid rokstaari-tuurid peal, ehk veidi rohkem peol käidud kui tavaliselt ja veidi vähem magatud-söödud [tegelikult ma väga vihkan seda “sai tehtud/sai käidud” vormi nii kirjas kui ka kõnes. See on väga jorsilik kuidagi, kas pole?]. It’s a phase. It shall pass. Preili K. ütles selle kohta tööl hästi (ta on üks aasta vanem kui mina): “See koht kaotab vanusetaju täiesti ära. Tundub, nagu kõik oleks ühevanad.” Ma olen nõus. See on ainult jama, et mina nälgimisega küll saledamaks ei lähe teps mitte. Keha ainult vilistab ja ümiseb: “Hoian kõik endale, hoian kõik endale…” Aga ega kõiges korraga võita olekski liiga magus.

 

Advertisements

Universum hoiab

Tahtsin kirjutada postituse, kuidas heas tuules positiivses suunas seilan, aga kohe miskipärast tekkis selline tunne, et tahaks üle õla sülitada või vastu puitu koputada või miskit kolmandat, et mitte olukorda ära sõnuda. Kas see on eestlastlik? Ära jumala eest ütle, kui sul hea on või hästi läheb, siis kitsi Fortuuna kohe vaatab, et kuule, ohoh, sellele sai nüüd küll natuke liiga palju. Riibume kulbiga vahu pealt ära.

Ühesõnaga – olen nädal aega töötanud uues kohas, uuel ametil. Ühes väga meeldivas söögikohas juhatajana. Kodu lähedal. Toredas kollektiivis jällegi. Nii, et tunnid lendavad käes ja päevad sõuavad õhtusse kiiresti. Alustasin algusest ja hea tundega ning esimene nädal sai mööda nii ludinal, et ei saanud arugi.

Vana töökohaga oli üleelmisel nädalal ka reede õhtul väikene pidu. Pidasime koos K.-ga mõlemad kõnet, sest ka temal oli juhuse kokkulangemise tõttu viimane päev. Mina, veel üks preili ja kolmteist meest. Ei saa öelda, et ma seda igatsema ei jää. Väga soe ja südamlik oli, eriti kõigi lahkujatega ükshaaval hüvasti jätmine. Iga kord kiskus pisara silma ja kuigi ega see minu puhul nüüd mingi superüllatus ei ole, et südant särgikäisel kannan, oli ikkagi… nukker. Magus valu. Kurb on minna, aga samas on hea meel, et oled tähendanud teistele midagi ja nemad sulle. Eriti R., kes õhtu otsa minuga plärtsus, nagu tema huumorisoonega kooskõlas, aga kui ära läks, siis kallistas kõvasti ja ütles, et mind jäädakse igatsema. Pagan, isegi praegu hakkab ikka kurb.

Samas tean, ei maksa nii traagiline olla. Täna olin tööl ja juba käisidki K. ja H. seal lõunat söömas. Itsitasid veel, et ma raudselt istun fesaris. Istusingi. Aga seal on ka töö! Üritused, päevapakkumised, töötajate chat. Facebook, sa võtad mu elust veel suurema osa. Samas pean ütlema, et olen tööd vihtunud nii, et õhtuks on Instagram, Gmail ja muu täiesti läbivaatamata. Ja mida vähem neile tähtsust pöörata, seda vähem nad olulised tunduvadki. Saab hoopis päriselu ja pärisvärki.

Hakkasin ju baarmeni kurstustel ka käima! Preili Kriimsilm varub endale järgmist elukutset. Väga lahe teema minu arvates. Ja eile õhtul viis tee pärast õhtusööki juhuslikult ka baari nimega Sazerac (she drinks… oh noes!), kus oli väga vähe kliente ja seega sain baarmeni käest küsida sada erinevat küsimust, näha läbipaistvat konjakit (vot sellist), maitsta baarile nime andnud kokteili ja nuusutada eriti suitsust Mezcali, mida pimetestis üsna tõenäoliselt viskiks peaks. Huvitav ja imeline maailm küll. Viie aasta pärast lähen ja panen mõne ülemaailmse võistluse näiteks kinni. Või varem.

Ausalt… praegu on selline tunne, et tahaks juba homme tööle minna. Väga normaalne, eks? On. Aga olgu. Peabki tuttu minema hakkama. Olgu öö hea ja uni mahe ja unenäod seikluslikud.

Viharavile vol.2

Meie naispere (kes ongi ainult naispere) dünaamika on ikka ma-ei-või kui keeruline. Mu ema on positiivne ja rõõmus, kuid hästi empaatiline, tädi jälle negatiivne ja pessimistlik, samas domineeriv. Mul on ema ja tädi ja mina olen neil kahepeale üks laps. Olen siiani laps, kellel seal olles ei ole enda privaatsust või oma aega – endal on selline ettekujutus, et see muutub siis, kui ma lapse saan. Või load. Või veel parem – mõlemad. Kas teid ei ajaks närvi järgmine situatsioon: oled ülakorrusel, pikutad voodi peal ja loed raamatut. Või näiteks pakid asju. Ja siis tuleb hõige:

“ISIIL!” Vaikus. Peab vastu kisama.

“Mida?”

“Tule täida singirulle.”

No vot. Ja kui siis veidi viivitada, mitte joosta nagu koer kutsumise peale allkorrusele, on singirullid tegelikult valmis. Ehk siis, nagu alati – tegelikult pole sul vaja midagi teha, aga kõige imepisemaid töid peab koos tegema – mitte tegemise rõõmu pärast, vaid PEAB. Ja TÖÖÖÖ. Ja peab olema võimalus sind käsutada. Eks ma tean, ma ju ise luban seda. Seetõttu ei võta ma Tartus käigu ajal kunagi eriti midagi muud plaani ega lepi kokku. See ei mahu sellesse päevakavva, kuhu on planeeritud kaks asja, aga milleks võetakse alati ülemäära aega. Viimati oli ju nii – tädi tahtis, et ma mingisuguse nurgataguse ära rohiks ja ma ütlesin jajah, läksin linna kaltsukatesse tuuseldama ja paari tunni pärast helistas ema:

“Kas sa koju ka tuled?”

“Nii, miks?”

“Noh, et sa enne ära rohiksid selle, kui tädi koju tuleb.”

Ausalt, who made her boss ja miks mu ema talle allub? Õigemini – see saab ju tehtud, aga miks “enne, kui ta koju tuleb?” See, et tema ütleb, et ma midagi ära rohiks, just because… See on ausalt minu jaoks nii düsfunktsionaalne. Aga mis ma tegin? Läksingi koju bussiga ja rohisin. Ema ei saa tädiga läbi, sest ta on nii allahoidlik ja tädi nii domineeriv Süütunnet on minusse palju istutatud. Ja ilmselt ka süütunnet mu emasse, me tunneme alateadlikult tädile kaasa, sest ta on üksi ja jääbki üksi, ta ümber on mingi kibestunud raam. Ka elumuutuste kohta pean end süüdi tundma – teised elavad läbi minu. Mu tädi räägib mulle telefonis, et ta rääkis mu vanatädile küll minust, aga ei rääkinud, et ma tööd vahetan või kas mul peika on või mis. Ja miks? Noh, ega temal pole vaja teada. Alateadlikult – kas pean end halvasti tundma, et ma TÖÖD VAHETAN? See oleks koomiline, kui see poleks imelik. Aga ümber pöörata asju? Tead, inimesed räägivad küll, et aga tee nii või nii. Ole teistmoodi. Ära hooli. Kas te olete proovinud mõnd sellist sügavat mustrit ise murda? On raske? On. Mõtled küll, et seekord käitun teistmoodi, aga langed ikka tagasi. Mis on lahendus? Vältida. Pigem mitte eriti Tartus käia ja kui jah, siis omaette olla. Mitte lasta sellel inimesel, kes kõigi aega ära planeerida tahab, end oma tööriistana kasutada. Inimesel, kes kaalub väga palju ja peaks liikuma, aga kuna see talle just seetõttu raske on, eelistab teistel enda eest asjad ära teha lasta. Ja samas ilmselt tunneb end halvasti, et ta ise ei jaksa. See on võitmatu nõiaring, sest ma tean, et see ei saa muutuda. Nii vanad inimesed ei muutu. Ja ema kohta ei ütle ma midagi – tema on väga väga armas.

Eile veel. Hakkan kodust ära minema. Lähen esikusse, et mantilt selga panna. Juba tuleb köögist nõudlik: “Aga kus su seljakott on?” (sa kindlasti juba oleks selle maha unustanud) Kas ma palun tohin kõigepealt jope selga panna? See on iseenda tasandilt asjade kontrollimine ja ilmselt ka nö soov aidata, aga korraks võiks ju peatuda ja mõelda, et tõenäoliselt saan ma oma asjadega väga hästi hakkama. Las igaüks teeb ise ja kui ei oska, siis küsib nõu. Mul ausalt tuleb õpetamise peale otsekohe allergia. ALLERGIA!

Eelmisel aastal ütles üks terapeut mulle, et mu ema ja tädiga suhe meenutab talle mingeid sõbrannasid, kes üksteise eest saladusi hoiavad ja manipuleerivad. Vahel sõbrad, vahel nagu frenemies. Tal on täiesti õigus.

Ma tean, et ma peaks olema “targem” ja järele andma. Ma tean. Aga see tekitab niiii palju stressi. Raske mitte vinguda, siin ju ikka võib. Okei. Stopp.

Talisupleja!

Lugesin üleeile SEDA vana artiklit ja ütlesin sõbrannale, et kuule, kui sa veel ujuma lähed, kutsu mind ka. Eile kell kuus õhtul ütles ta, et noh – kell seitse minek! Päris valmis ma ei olnud, aga kuna päike siiski paistis ja ta lubas sooja autoga Pikakarile sõita, siis olin nõus.
Assapoiss, kui äge! Tegelikult ei olnudki megakülm, vesi oli kusagil 12 kraadi ringis ja ma ei ole kõige külmakartlikum ka. Röökisin, mis ma röökisin, aga kusagil minutikese veetsime vees küll. Ja see oli nii lahe! Pärast jõime rannas teed, sõime küpsist ja siis otsustasime, et läheme teeme veel pannkooke ka. Kui Sitsi Rimisse jõudsime, et keefiri ja piima osta, oli tunne, nagu oleksime … pilves. Keha andis sellise endorfiinilaksu, et lihtsalt käisime mööda poodi ringi ja naersime 😀 Valgus tundus kuidagi ere ja pea oli veidi desorienteeritud. Vaatasin, et poes olid mingid politseinikud ja mõtlesin, et tõepoolest – kui mina meid vaataks, siis ütleks ka, et mingi laksu all. Aga noh – Kopli. Seal on neid “taliujujaid” ilmselt rohkemgi 😀

i-mean-no-disrespect.jpg

See on nali. Mul pole Kopliga ausalt mingit biifi. Isegi kortereid olen sinna vaadanud. Uus Kalamaja on ta 5-10 aasta pärast niikuinii 🙂

Väga mõnus tunne oli. Seda kavatsen ma veel teha, kui nii lihtsast asjast nii hea tuju saab. Pärast tegime siis pannkooke, jõime rahustavat teed ja vaatasime huumoridoosiks ka uut osa BFS-ist. Vot see, see on juba klass omaette. See on mu salapahe (jah, nüüd avalikum), sest midagi rohkem piinlikult naljakat hetkel välja mõelda ei oskakski. Eesti räpi uus põlvkond… ei tule sealt.

 

Very demotivational: pooleli jäänud raamatud

Ärkasin täna mõttega, et ma ei mäleta, millal viimati Keskraamatukogus käisin. Ma kahtlustan, et olen ennast ekraanidega ära rikkunud ja Kindle justkui ei tee asja paremaks.

Viimane raamat, mille suutsin lõpuni lugeda, oli see, mida ühes postituses ka mainisin: “All The Light We Cannot See”. Ja see oli ammu. Pärast seda proovisin lugeda “Wolf Halli” ja nüüd pusin juba pikemat aega raamatut “Jonathan Strange&Mr. Norrell”. No lihtsalt ei lähe – ja huvitav, et mitmed paljulugenud inimesed kiidavad seda taevani. Loen paar lk enne magamaminekut, aga nii põnev ei ole, et üles ajaks, vaid hoopis tekitab une – ilmselt pole veel pikast algusest üle saanud? Ka Hygge ja nädalavahetuse raamatud jõudsid kohale. Hygge raamat on hästi ilus ja mõnus, aga noh… tegelikult ei saa seda ju lugemiseks nimetada. See on rohkem piltide vaatamine ja teksti sirvimine, sest teemad on liigendatud väga lühikesteks alapeatükkideks. Veel kingiti mulle sünnipäevaks “Üks suvi. Ameerika 1927”, sellest lugesin ka umbes 10lk ja seal ta mul seisab, voodi juures koos teistega. Samuti on virnas Pelevini “Arvud” ja Vladimir Levi vanakooli “Enesemuutmise kunst”. Ilmselt sellest viimasest peaksingi alustama, sest tõesti… Mis see siis olgu?

Üks etapp, kus ma meeletult raamatuid lugesin, oli Austraalia algus. Tegelikult isegi terve Austraalia. Üsna pea peale Darwinis maandumist ostsin endale kohalikust elektroonikapoest Kindle’i, laadisin selle ingliskeelseid raamatuid täis, just 21. sajandi kaasaegseid romaane, ja nautisin. Meie pikad sõidud osariikide vahel kulgesid ka nii, et sohver ruleeris (mul endiselt ei ole lube) ja mina elasin raamatutesse sisse. Mäletan, et ma ei suutnud “Middlesexi” või “American Godsi” lugedes isegi siis raamatut maha panna, kui ööbimiskohta jõudsime ja süüa tegema pidime hakkama. Sohver oli vahel isegi pahane, et ma temaga suhtlemisele raamatut eelistasin. Eks mina oleksin vastupidises olukorras ka, aga see tunne, no see tunne oli nii hea!

Ma tahan seda tunnet. Pole ammu midagi eesti keeles lugenud. Peab raamatukokku minema.

P.S. Kohe-kohe on oktoober ja aeg on Zelazny kätte võtta!

 

Sügis ja sünnipäev

Mulle meeldivad kõige rohkem helehalli taevaga päevad. Teate küll, selline taevas, mis on ühtlaselt hall, aga sul on kindel tunne, et sealt vihma ei tule. Rahulik ilm. Pretensioonitu ilm, kus ei ole sundust midagi kindlat teha. Mitte selline „lähme randa, peab õues olema“ suveilm, vaid „jalutame, loeme kodus raamatut ja teeme aeglaselt süüa“ ilm. Sellised päevad on natuke müstilised, ilmselt see sama rahu tunne. Korraks on justkui maha võetud see “pean saama, pean olema, oot, mida ma tahangi” olukord.

Sain nädalavahetusel kolmkümmend. Oli ka üsna hall päev, aga kirsiks tordil muidugi Kalamajas toimuv jooksuvõistlus, mis ka minu peas ilmselt halli juurde tõi 😀 Hööhöö, nali, mul ei ole halle karvu. Mitte et see nüüd mingi eriti vapustav tõik oleks. Perekonna õhukese ja kortsudele kalduva naha olen ikka pärinud (mille vastu nüüd igasugu the Ordinary tooteid jälle tellisin – seda võib hakata sõltuvuseks nimetama…). Igatahes, sain vanaks ja peomeeleolu käis sellega natuke käsikäes, nimelt pabistasin meeletult. Terve see trall ligipääsemise ümber alustas õhtut närvilisel noodil ja ma avastasin, et kuigi laval võin ma vabalt tähelepanu keskpunktis olla, tundub sama asi sõprade keskel meeletult keerulisem. No nagu et tahaks pigem laua alla pugeda, kui vaadata, kuidas kõik mind vaatavad, kui viktoriini küsimusi ette loen. Arvan, et teistel oli tore, aga mina säbelesin meeletult inimeste vahel ringi ja ei suutnud keskenduda. Jälle emasse. Lõpuks, kui kella 23 ajal peopaigas juba korraline üritus algas, rahunesin maha ja lasin end paari rummikokteili ja vana tallina pitsi saatel vabaks. No ja siis ikka kella viieni hommikul. Pühapäeval magasime ja sõime. Such is life.

Kingitusi sain selliseid, et olen nüüd põhihipster valmis: mul on Rainsi seljakott, Woolishi kimono ja Klean Kanteeni metallist joogipudel – kui see pole starterkit, siis mina ei tea, mis on. Üldse olid kõik kingid viimasepeal, kuna tellisin nad üsna täpselt. Tänapäeval on ju olemas selline koht nagu Giftster, mille abil saab enda soovid teatavaks teha kõigile külalistele. Jääb ära arvamismäng ja möödapanek. Minu arvates tõeliselt imeline leiutis. Mis muidugi ei tähenda, et ma ei saanud ka fidget spinnerit, Maalehte ja Maxima poekotti, mille üle samuti ERITI rõõmus olen 😀

Kõik on uus septembrikuus. Ma ei taha veel küll enne õhtut hõisata, aga ka töörindel hakkavad uued tuuled puhuma. Sellised tuuled, et ma ei pea enam tööle kõndimiseks eriti üle 500m kõndima. Kuniks aga lepingul veel allkirja pole, ma rohkem sellest ei jutusta. Igatahes… ask and you shall receive, veel ükskord. Ja teiste asjadega on nii, et enne ei saagi aru, mis sul on, kui teda enam ei ole. Ja siis kui jälle on, siis oled tänulik. Ühesõnaga – ma olen veidi liiga kriitiline inimene, kes kaldub… vigu otsima.  Kõiges. Arenemiskoht, arenemiskoht. Muidu on hea tunne küll. Viimasel ajal on ilm soe, sõidan rattaga koju ja nuusutan sügise lõhna. Töö juures õitsevad laual veel eelmisel nädalal kingitud roosad gladioolid ja kodus seisavad ka igas mõõteanumas lõikelilled (jah, mul on ainult ÜKS lillevaas). Päris idülliline. Headel hetkedel on hetkes elamine kerge, raskematel raske. Selliseid mõtteteri lendab minu varukast täiesti tasuta paremale ja vasakule, võtke heaks, ma ei keela… 😀

Ja lõpetuseks: üle tänava majja kolisid uued inimesed, kellel on toas palju potililli, seinas mingi lahe maal ja aknad pidevalt avatud. Nad tunduvad toredad. Enne elas seal keegi, kes vist istus terve aja pimedas ja siis ta enam seal ei elanud ja mina harjusin ära, et võin kodus teha, mida tahan. Noh, nagu paljalt ringi käia või nii. Ei tea, kas peab uuesti ümber harjuma?

autumn
Kui sügis oleks tüdruk, siis ta oleks selline akvarellpehme

 

 

 

Pühapäeva mõttetera

Tead, kust sa tead, et peaksid iseenda parim sõber olema? Sest iseendaga oled sa kõige rohkem soola ära söönud, iseennast tunned sa kõige paremini. Uurisin just, et kui palju see “kaks puuda soola” siis on – minge metsa! Üks puud on interneti andmetel 16,38 kg, seega peaksid sa olema kellegagi sõber olemiseks temaga koos ära söönud peaaegu 33kg soola. Nonii. Väiksed arvutused. Ameeriklased pidavat tarbima keskmiselt 8,5g soola päevas, mis tähendab ligikaudu 3 kilo aastas. See tähendab, et ameeriklased ei saa sõbraks pidada kedagi, kellega nad pole 11 aastat külg-külje kõrval söönud. Eestlased söövad (ma loodan) soola natuke vähem, seega kui sa pole kellegagi 15 aastat kõrvuti söönud, siis ärge unistagi. Sõbrad te ei ole.

Terake tõde siin ju on. Läheb pikka aega (vähemalt mul küll läks), enne kui sa suudad aktsepteerida, et inimesed ei ole ideaalsed. Su vanemad, su sõbrad, su tähendusrikas teine. See, et su sõprades, nagu sinus endaski, on igasugu vigu, mis tõenäoliselt enam kunagi ei muutugi, teebki nad ju tegelikult inimesteks. Ei ole ideaalseid inimesi olemas ja kui olekski, siis mis lõbu selles oleks.

Palju siis mul sõpru on? Tegelikult peab paika – umbes 15-aasta tagusest ajast mu sõbrannad, kellega praegugi läbi käin, pärit ongi.