Mina ka, mina ka!

Kunagi oli mul üks vähem anonüümsem blogi, kustutasin selle ära vist juba 2013. aastal. Sellegipoolest on olemas arvutis salaarhiivid, mis mäletavad. Niisiis, et hüpata bändivaguni peale – siin postitus 2008/2009 aastavahetusest VÄLJAMAAL, täpsemalt Hispaanias. #10aastathiljem #samesamebutdifferent

 

Of moons, birds & monsters

Hola, hola, hola. Yes I am spanish and I would like to put my tongue in your ear.Ei tegelt, ma tegin nalja, ma jäin siiski eestlaseks. Muhahha. Ma vaatan, et olen jälle laisaks muutunud, viimane postitus oli nii ammu. Lühikokkuvõte sellest ajast saadik siiamaani. No: teatri sünnipäev sai ära peetud koos igasuguste kaasahaaravate filosoofiliste diskussioonidega, tädi Lehte sünnal käisin pohmakaga. Nagu arvata. Siis oli Gerda juures jõulupidu millalgi, peale mida läksime Balousse ja tegime endal marki tänavapeal mingi miljon korda kukkudes. Juhuu! Retarded dance sellest olenemata. Siis tulid jõulud Tartus ja need olid väga armsad 🙂 Palju pekkimist ja surnuaial käimist ja telekast traditsiooniliste jõulufilmide vaatamist:P ja siis algas see, millest ma üritaksin pikemalt kirjutada, kui ainult jaksan:D Barcelona jehuu.
27.detsembri lõunal sai lennujaamas kokku seltskond, millest pooled olid natuke pohmellis ja pooled kartsid hirmsasti oma esimest lennukorda (mina ja gee vs möröli ja minni). Läbisime metalliväravad ja hakkasime lendu ootama, hirmsast naljakas oli. Ja kujutage ette, ei olnduki see lendamine nii hull – mõlemale hakkas meeldima ja no pealegi, soome lennul sai šoksi ja teise lennuki peal lausa LENNUKITOITU. kellel siis poleks põnev? kõik need pisikesed pakikesed, mida avada ja whatnot:D Barcelonasse jõudsime umbes ..üheksa paiku õhtul. Läbi häda leidsime ka hosteli, selles tahtsid meid kõik hirmsasti aidata. Hostelis võttis meid vastu Adrian, nüüdseks meie lemmik host. Niimoodi. Pakkisime asjad lahti ja käisime söömas ja siis mingis siukses baaris, kus olid kujud laudade peal ja seina sees ka. Õlu maksab baaris 3 eurot – oojee! Seal olid eriti tsillid baaridaamid kaa, tekitas siukse tunde, et peaks isegi seda ametit proovima.

Jäime purju ja hakkasime koju minema. Aa. Selline tore fenomen on seal, et IGA tänavanurga peal on vähemalt üks mees, kes müüb käest kätte õlut. Kõige tavalisemat õlut Estrella Damm, mis maksab poes 50 senti. Eriti hustler peab olema, et viitsida seda teha. No samas jah, nad küsivad sult kohe “hašis, koka?” kaa, aga ikkagi. On viitsimist. No ja mörölil oli siis viitsimist osta ka:D Ja nii läksimegi koju.
Hmm. Järgmine hommik tutvusime “hommikusöögiga”, mis koosnes kahest muffinist, kuivatatud saiatükkidest ja pakimoosist, -võist ja -meest. Hurraaa! Eniveis, söök on söök. Sõime ära ja seiklesime Güelli parki. Vaimustav 🙂

MA kohe nagu ei oskagi seda kirjeldada, aga aega ja tööd oli sinna pandud meeletult. Võib-olla olete kuulnud Antonia Gaudist? nonoh. Seal rändasime ringi ja tahtsime mörölit kolme risti mäeotsas ohverdada, kuigi see ei läinud õnneks. Siis läksime ilmselt koju ja õhtul travelers bari, kus üks kena ettekandja (nüüd me teame, et ta nimi on Jason),ajas meie laua kaks korda jooke täis ja selle eest kohtles meid edaspidi väga VIPidena. 
Järgmisel päeval käisime Sagrada Familias, jällegi kirjeldamatu kaunidus ja töömahukus, jällegi Gaudi. Ja siis käisime … tanatannatatntaaa.- KFC-s 😀 hahahha. Polnud üldse midagi erilist, pigem oli halvemapoolne minujaoks. Kui kõhud täis, seadsime sammud suure peenise poole (andke andeks, a no… pilt räägib iseenda eest:D) – originaalpilt kadunud, aga kui guugeldada Torre Agbar, noh… siis fallosekujuline ta ikkagi on (toim).
Ehitis oli kaugelt ilusam, kui lähemalt, aga ma võin reeta, et vana-aasta õhtul meie arvamus sellest muutus. Peale peenist käisime triumfikaare juures ja siis läksime jälle koju boksipeatusse – seetõttu, et noh, päeval käimisest väsisid jalad ära ja selleks, et õhtul jaksu oleks, pidi vahepeal tankima veini ja/või mõnd muud alkoholi, et enerks tuleks. Siis ma ei mäleta, mis me tegime.
Teisipäev oli šoppamise päev, et leiaks vana-aasta õhtuks riideid. Teised leidsid nats, minule jäid pihud aint. Aaa. Tore oli see, et möröli leidis ühe nii armsa kaubamaja, mida oleks tahtnud kallistada. Ja siis ma jälle ei mäleta, mis me õhtul tegime.
Järgmine päev oli siis vana-aasta õhtu. Ma ei mäleta, mis me päeval tegime (see hakkab juba nagu tüütavaks muutuma:D), aga õhtul läksime me metrooga selle sama torni juurde, mis meenutab teatud asja, sest seal oli üks klubi nimega Razzmatazz… ujeee. No ja, et mitte hiljaks jääda,veetsime kell 00.00i kuskil mingi silla peal pmst neljakesi:D Ja siis see suur torn hakkas igast möllu tegema, valgusshow missugune. Laks käis, arvamus muutus.

Läksime meie siis klubijärjekorda ja olime esimesed. Ootasime 45 min et sisse saada, järjekorras müüsin ühele aussile 3 suitsu 6 euro eest 😀 haha. öelge veel, et pole seilsfoorss. Sissesaamisel saime rabanduse, pilet oli 33 eurot. Ok.. saime üle, läksime sisse. Kaks tasut jooki ja teesärk. Mida aeg edasi, seda kitsamaks läks, olgugi, et klubil oli 5 korrust. Muss oli mõnus, tantsisime mingil korrusel, kuigi kõik mehed üritasid oma esiosa meie vastu hõõruda:D Gee ütles järgmisel päeval, et tal on jalad lausa marraskil. Meiega olid alguses koos kaks prantslast, kellest üks ütles, et ta on 26, kuigi nägi välja nagu mingi 46. Ja siis ta küsis mult, et kas ta näeb välja nagu George Clooney:D oddly enoguh, ma oskasin tõsise näoga öleda, et noo, enam vähem. Muhaha. Nagu Jason ütles – whatever mate, it’s your face, you have to live with it:D No ja siis üks hetk juhtus üks jama kaa, mille tõttu poolitus meie gäng kaheks ja mina jäin minniga. Edasiste juhtumite käigus üritasid meid mingid emod ära sebida (üks neist sai julmalt kurjaks kui ma MEELEGA ta soengut sudisin, et see sassi läheks) ja ma pidin mingi plikaga kaklema minema, sest ta ajas endale minu jooki peale (kõrv valutas kaks päeva) ja minni sai enda joogi endale niimoodi kaela, et terve nägu tilkus. Põnev põnev:D pilte edasi enam ei ole, sest need on minni fotokas veel. Ja siis no, lõpuks lahenesid kõik jamad, tantsisime ja möllasime seal veel, mina purssisin oma vigast prantsuse keelt ja siis läksime koju metrooga. Kodus läksid teised magama, ma rääkisin Adrianiga poole kaheksani juttu ja jõin Carlsbergi (muhaha vihje). See oli täiega naljakas.
Esimene jaanuar möödus jällegi õues, placa de Catalunyal. Minni ostis mingi nõmeda summa eest tuvitoitu ja üritas siis neid toita:D sellest on vist kõige rohkem pilte üldse, aga. kunagi saab.

Niimoodi, siis lällasime veel linnas ringi (näiteks lambist palmide keskel)
ja õhtul läksime randa. Niiii ilus oli! Ja rannas on nii suured teokarbid. lambist. korjasime neid, et minni saaks oma vannituba kaunistada. Mingi hetk hakkas geel paha ja siis läksime koju.
Nõnna. Reedel käisime Montjuicil, kus oli olümpiastaadion ja köisraudtee, mille pärast kõik algul jama närvis olid, ent kõik jäime ellu:D Hästi lahe on see, et Barcelona on niimoodi pooleldi mäe külje peal. Eesti on aint lame, lame, lame. Nii ja siis õhtul. Otsisime seda sama baari, kus me esimesel õhtul käisime, aga saime selle käigus kahe mustnahalisega tuttavaks hoopis, Lamini ja .. Jamaikaniga (ma arvan, et see oli ta nimi) ja nende juhatusel käisime ühes jazzklubis, kuigi pooled meist arvasid algul, et see tõotab halba, see mustade meeste seltskond:D käisid spekulatsioonid, et keegi saab kindlasti millegi halvaga hakkama:D minu käsi tõrgub neid väljendeid siia trükkimast, eks mõelge ise:D algul ei saand vedama, pärast ei saand pidama. Jazzklubi oli lahe, igas nurgas seisis üks tume mees ja seiras sind ja tahtis tantsida 😀 Ei no – tants on tore asi ju! Mingi hetk veel oli siuke jutt ka, et ma olin selle jamaikani eluarmastus “My father told me, when I meet a white women, I should marry her. I love you from first sight. Like two stars together in the sky” ja nii edasi.. ei no tore, tore, kui siuksed asjad tõsi oleksid:D ja tore oleks, kui eesti mees (tantsulõvi) lambist peol siukest juttu räägiks, mitte, et oo mul on suur bemm ja veel paar suurt asja.:D olgu, nii hull ka asi pole. Njah. Igaljuhul pärast käisime kebabis ja siis läksime tuttu.
Aa vahemärkusena – meil oli üks pooltuttav kaa, kes oli marijuana for a living, pärit Gambiast ja tal oli kunagi eestlasest tüdruk olnud ja siis ühel õhtul me nägime oma rõdult, kuidas üks maha väänati erapolitseinike poolt ja ära viidi ja siis me arvasime, et oligi meie sõber a viimasel õhtul oli success, me nägime teda uuesti:D ei jäänudki vahele. Ütles meile, et olge tublid, jõudke ilusti koju ja õppige hästi. No ja ongi, mis sa teed, kui sulle tööluba ei anta. Ei tea.
Nii ja siis viimasel päeval hmm. Käisime suveniire ostmas ja burger kingis:D Mina jõudsin päeval haigeks jääda ja magasin mingi 5h kokku vist. Teised läksid välja ja lõpuks otsustasin ka järgi minna. Olime jälle travelers baris ja jõime sangriat. Jumalast kift oli:D Sealsed ettekandjad on niii mõnusad. Suhtlevad ja istuvad maha ja värki. Jasonile õpetasime kaks väljendit eesti keeles – “ma olen täiega lahe” ja “jüriöö ülestõus”:D siis saime veel tuttavaks mingite keenia neegritega, kes õpetasid meile suahiili keelt (nataka kulala – ma olen unine, kulala salama – ma lähen magama) ja meie õpetasime neile eesti keelt. Nendega käisime veel mingis eraklubis, kui travelers’ bar kinni pandi ja lõpuks ütlesime hüvasti ja läksime koju, kus me enam magama ei läinud. Viimane päev oli nõme, see möödus pmst Helsingi lennujaamas. Aga siis, pühapäeva õhtul olimegi jälle kõik kodus – riided suitsu- ja rasvahaisused, kõhud nõudmas suppi ja pead und, aga samas rahul ja väga enterteinitud. Nalja sai rohkem kui nabani ja … igast muud seda kultuurijura ka:D

ma usun, et ega keegi ei jaksagi seda juttu lugeda, aga kui ma üles ei kirjuta, siis ma unustan ise ära kõik:)

Advertisements

Ainult kolmkümmend aastat

Tere.

Jube kaua on mööda läinud. Mina ja mu kaootilised postitused, nagu ikka. Aga nüüd on nii suur asi, et kohe ei oskagi seiskohta võtta. Või noh, oluline asi, mis samas kuidagi loomulik tundub.

Minuga on nimelt selline teema, et ma polnud ju kunagi-kunagi üldsegi oma isa näinud. Eksole. Fakt on, et ta oli olemas kusagil, aga me polnud kunagi kohtunud. Kuni lõpuks jõudis minuni info temast, kontakt ning suhtlus. Ja lõpuks saime me esimest korda laupäeval kokku. Seda võiks vist kokku võtta sõnaga sürreaalne. Samas võiks selle kohta öelda ka loomulik, kuna ei juhtunud pooligi neid asju, mida ma olin ette kujutanud või oodanud. Noh, et ma näiteks minestan. Ma ju tunnen ja tean ennast, kui kergesti emotsioonid üle voolavad või kui lihtsasti tuleb lavanärv ja punastamine ja kõik muu. Aga kuidagi oli kuuseis jube õige ja/või mina piisavalt väsinud/täiskasvanud, et olukord oli selline perfect amount of kohmetu ja naljakas. Saime kokku, sõime õhtust, jõime veini ja rääkisime üsna siiralt elust ja asjadest.

No muidugi – tegemist on ju inimesega, kellest mina olen füüsiline osa olnud. Kui tema ei oleks olnud cool ja muhe, siis võib-olla oleksin kahelnud, kas ikka ongi tegemist mu esivanemaga. Mina rääkisin talle enda loo ja tema mulle enda oma. Minemata liiga detailidesse nagu siiski suhteliselt võõrad inimesed, aga jah, kuidagi loomulikult. Vaatasime teineteist ja üritasime mõista, et kus siis meie sarnasused on. Välimuses ehk juuksed, silmad… iseloomus täheldasin samasugust targutamisgeeni iseendas 😀 see oli naljakas, kuidas mingi hetk ta kinnitas mulle, et asjad “on ikka nii, mitte nii”. Let’s agree to disagree, mõtlesin mina. Kuidas sa ikka isale vastu hakkad, kui sa teda varem proovile pole pannud. Jah. Aga äratundmine ju oli.

Et kas on siis mingi rahu tekkinud? Vist on küll. Mis edasi saab? Ei tea. Ega ei ole ju kunagi olnud seda, et kusagil on mingi auk, mida keegi peaks täitma. Pigem teadmise puudus, mis on nüüd täidetud. Nagu holistiline terapeut ütles, piisab sellest, et kanali avad. Küll see energia voolab. Ja kui mina usun nii, kas siis polegi nii?

Ei, ma ei küsinud kolmekümne aasta kingitusi ja korteri sissemakset 😀 Ei ole Ameerika film ja süllelangemine, on elu ja juhtunud asjad. Nagu ma oma emale ütlesin, siis ma arvan, et suudan empaatiliselt mõista päris suurt osa maailmast ning seda tolereerida. Ka nende kahe inimese lugu, millest üks osa olen mina, vaatan ma kõrvalt justkui mõnd filmi. Noh, pigem siis kuulan nagu kuuldemängu. See on selline melanhoolne kuuldemäng, veiklev valgus. Ei oska pahaks panna, ei tunne mingit tuska. Näen ju ise väga hästi, kui keeruline on keerata rooli sellel imelikul laeval, millel nimeks elu ja mille kohta räägitakse, et tal on üks kaunis kanal, midamööda sõita, aga mis kuidagi ikka satub nendesse kärestikke täis jõgedesse, kus mõni kuidagi jõuab randa ja mõni vist sõidab … karile. Nii luuleline, eks. Olen suur inimene ja ütlen lihtsalt aitäh, et see kohtumine lõpuks juhtus. Ja ei olnudki, nagu mitmed asjad mu elus, selline suur ja pöördeline hetk,  mürts, kärts ja pauk, vaid pigem rahulik, vaikne ja soe. Midagi teistsugust 🙂 Võib-olla me ise suunasime kõik seda rada pidi.

Jah, kokkuvõttes ikkagi oligi ehk nagu mingi imal indie-film. You weren’t there, don’t judge 😀 Isa ja tütar tutvusid, jõid veini ja filosofeerisid maailma asjus. Las siis seekord jääbki nii.

Turn in down, baby

Nägin eile vanast töökohast Aivarit poe ees. Ütles, et uued projektijuhid on nii tublid ja isegi IT-osakond on meil paremateks inimesteks morfeerunud. Hundid söönud, lambad terved – kõik korras, nii tundub. Kohvikklubil läheb ka hästi, tänan küsimast, ainult kakao pidi meil maitsema nagu “see üks ärakõrbenud sihvka pakis”. Homme lähen ja vaatan, mis teha annab.

Eile käis ema Tallinnas kursuse kokkutulekul. Ta on üle kuuekümne ja neid oli kuus, aga väga lahe ja vitaalne seltskond oli. Astusin läbi, kui nad parajasti mai taisid jõid. Ühelt konkreetselt sõbrannamalt naiselt sain õiendada ka, et olen enda uue töö jaoks “ülekvalifitseeritud”. Kas on siis nii? Mida see tähendab? Mulle tundub, et selline tänapäevane mõtteviis, et otsin niikaua, kuni leian, mis meeldib, või lihtsalt proovin erinevaid asju, on väga mõistlik. Et kas ma peaks olema tüdinud tootearendaja või akadeemiline antropoloog? Või võin ma vahepeal, tänan väga, olla ka motiveeritud run-this-place beib ja üritada enda juhi+organiseerimisoskusi rakendada niimoodi?  Ma tunnen, et mul on sellele kohale veel palju anda. Nende kolme nädala jooksul olen leidnud endale tänu Kohvikklubile palju huvitavaid uusi tutvusi. See suhtlusvärk on täiega minu moos. Ja muidugi on selle meepoti või noh, moosipurgi sees ka väiksed tõrvatilgad ehk inimesed, kellega suhtlemine on veidi raskem ja keerulisem. Neid siis ilmselt peaks nimetama väljakutseteks ning nende kohta paar raamatut lugema. Aga see kõik on ju väga cool.

Kui nüüd veel trenni jõuaks, oleks imetore. Viimasel ajal lihtsalt on mingid rokstaari-tuurid peal, ehk veidi rohkem peol käidud kui tavaliselt ja veidi vähem magatud-söödud [tegelikult ma väga vihkan seda “sai tehtud/sai käidud” vormi nii kirjas kui ka kõnes. See on väga jorsilik kuidagi, kas pole?]. It’s a phase. It shall pass. Preili K. ütles selle kohta tööl hästi (ta on üks aasta vanem kui mina): “See koht kaotab vanusetaju täiesti ära. Tundub, nagu kõik oleks ühevanad.” Ma olen nõus. See on ainult jama, et mina nälgimisega küll saledamaks ei lähe teps mitte. Keha ainult vilistab ja ümiseb: “Hoian kõik endale, hoian kõik endale…” Aga ega kõiges korraga võita olekski liiga magus.

 

Universum hoiab

Tahtsin kirjutada postituse, kuidas heas tuules positiivses suunas seilan, aga kohe miskipärast tekkis selline tunne, et tahaks üle õla sülitada või vastu puitu koputada või miskit kolmandat, et mitte olukorda ära sõnuda. Kas see on eestlastlik? Ära jumala eest ütle, kui sul hea on või hästi läheb, siis kitsi Fortuuna kohe vaatab, et kuule, ohoh, sellele sai nüüd küll natuke liiga palju. Riibume kulbiga vahu pealt ära.

Ühesõnaga – olen nädal aega töötanud uues kohas, uuel ametil. Ühes väga meeldivas söögikohas juhatajana. Kodu lähedal. Toredas kollektiivis jällegi. Nii, et tunnid lendavad käes ja päevad sõuavad õhtusse kiiresti. Alustasin algusest ja hea tundega ning esimene nädal sai mööda nii ludinal, et ei saanud arugi.

Vana töökohaga oli üleelmisel nädalal ka reede õhtul väikene pidu. Pidasime koos K.-ga mõlemad kõnet, sest ka temal oli juhuse kokkulangemise tõttu viimane päev. Mina, veel üks preili ja kolmteist meest. Ei saa öelda, et ma seda igatsema ei jää. Väga soe ja südamlik oli, eriti kõigi lahkujatega ükshaaval hüvasti jätmine. Iga kord kiskus pisara silma ja kuigi ega see minu puhul nüüd mingi superüllatus ei ole, et südant särgikäisel kannan, oli ikkagi… nukker. Magus valu. Kurb on minna, aga samas on hea meel, et oled tähendanud teistele midagi ja nemad sulle. Eriti R., kes õhtu otsa minuga plärtsus, nagu tema huumorisoonega kooskõlas, aga kui ära läks, siis kallistas kõvasti ja ütles, et mind jäädakse igatsema. Pagan, isegi praegu hakkab ikka kurb.

Samas tean, ei maksa nii traagiline olla. Täna olin tööl ja juba käisidki K. ja H. seal lõunat söömas. Itsitasid veel, et ma raudselt istun fesaris. Istusingi. Aga seal on ka töö! Üritused, päevapakkumised, töötajate chat. Facebook, sa võtad mu elust veel suurema osa. Samas pean ütlema, et olen tööd vihtunud nii, et õhtuks on Instagram, Gmail ja muu täiesti läbivaatamata. Ja mida vähem neile tähtsust pöörata, seda vähem nad olulised tunduvadki. Saab hoopis päriselu ja pärisvärki.

Hakkasin ju baarmeni kurstustel ka käima! Preili Kriimsilm varub endale järgmist elukutset. Väga lahe teema minu arvates. Ja eile õhtul viis tee pärast õhtusööki juhuslikult ka baari nimega Sazerac (she drinks… oh noes!), kus oli väga vähe kliente ja seega sain baarmeni käest küsida sada erinevat küsimust, näha läbipaistvat konjakit (vot sellist), maitsta baarile nime andnud kokteili ja nuusutada eriti suitsust Mezcali, mida pimetestis üsna tõenäoliselt viskiks peaks. Huvitav ja imeline maailm küll. Viie aasta pärast lähen ja panen mõne ülemaailmse võistluse näiteks kinni. Või varem.

Ausalt… praegu on selline tunne, et tahaks juba homme tööle minna. Väga normaalne, eks? On. Aga olgu. Peabki tuttu minema hakkama. Olgu öö hea ja uni mahe ja unenäod seikluslikud.

Viharavile vol.2

Meie naispere (kes ongi ainult naispere) dünaamika on ikka ma-ei-või kui keeruline. Mu ema on positiivne ja rõõmus, kuid hästi empaatiline, tädi jälle negatiivne ja pessimistlik, samas domineeriv. Mul on ema ja tädi ja mina olen neil kahepeale üks laps. Olen siiani laps, kellel seal olles ei ole enda privaatsust või oma aega – endal on selline ettekujutus, et see muutub siis, kui ma lapse saan. Või load. Või veel parem – mõlemad. Kas teid ei ajaks närvi järgmine situatsioon: oled ülakorrusel, pikutad voodi peal ja loed raamatut. Või näiteks pakid asju. Ja siis tuleb hõige:

“ISIIL!” Vaikus. Peab vastu kisama.

“Mida?”

“Tule täida singirulle.”

No vot. Ja kui siis veidi viivitada, mitte joosta nagu koer kutsumise peale allkorrusele, on singirullid tegelikult valmis. Ehk siis, nagu alati – tegelikult pole sul vaja midagi teha, aga kõige imepisemaid töid peab koos tegema – mitte tegemise rõõmu pärast, vaid PEAB. Ja TÖÖÖÖ. Ja peab olema võimalus sind käsutada. Eks ma tean, ma ju ise luban seda. Seetõttu ei võta ma Tartus käigu ajal kunagi eriti midagi muud plaani ega lepi kokku. See ei mahu sellesse päevakavva, kuhu on planeeritud kaks asja, aga milleks võetakse alati ülemäära aega. Viimati oli ju nii – tädi tahtis, et ma mingisuguse nurgataguse ära rohiks ja ma ütlesin jajah, läksin linna kaltsukatesse tuuseldama ja paari tunni pärast helistas ema:

“Kas sa koju ka tuled?”

“Nii, miks?”

“Noh, et sa enne ära rohiksid selle, kui tädi koju tuleb.”

Ausalt, who made her boss ja miks mu ema talle allub? Õigemini – see saab ju tehtud, aga miks “enne, kui ta koju tuleb?” See, et tema ütleb, et ma midagi ära rohiks, just because… See on ausalt minu jaoks nii düsfunktsionaalne. Aga mis ma tegin? Läksingi koju bussiga ja rohisin. Ema ei saa tädiga läbi, sest ta on nii allahoidlik ja tädi nii domineeriv Süütunnet on minusse palju istutatud. Ja ilmselt ka süütunnet mu emasse, me tunneme alateadlikult tädile kaasa, sest ta on üksi ja jääbki üksi, ta ümber on mingi kibestunud raam. Ka elumuutuste kohta pean end süüdi tundma – teised elavad läbi minu. Mu tädi räägib mulle telefonis, et ta rääkis mu vanatädile küll minust, aga ei rääkinud, et ma tööd vahetan või kas mul peika on või mis. Ja miks? Noh, ega temal pole vaja teada. Alateadlikult – kas pean end halvasti tundma, et ma TÖÖD VAHETAN? See oleks koomiline, kui see poleks imelik. Aga ümber pöörata asju? Tead, inimesed räägivad küll, et aga tee nii või nii. Ole teistmoodi. Ära hooli. Kas te olete proovinud mõnd sellist sügavat mustrit ise murda? On raske? On. Mõtled küll, et seekord käitun teistmoodi, aga langed ikka tagasi. Mis on lahendus? Vältida. Pigem mitte eriti Tartus käia ja kui jah, siis omaette olla. Mitte lasta sellel inimesel, kes kõigi aega ära planeerida tahab, end oma tööriistana kasutada. Inimesel, kes kaalub väga palju ja peaks liikuma, aga kuna see talle just seetõttu raske on, eelistab teistel enda eest asjad ära teha lasta. Ja samas ilmselt tunneb end halvasti, et ta ise ei jaksa. See on võitmatu nõiaring, sest ma tean, et see ei saa muutuda. Nii vanad inimesed ei muutu. Ja ema kohta ei ütle ma midagi – tema on väga väga armas.

Eile veel. Hakkan kodust ära minema. Lähen esikusse, et mantilt selga panna. Juba tuleb köögist nõudlik: “Aga kus su seljakott on?” (sa kindlasti juba oleks selle maha unustanud) Kas ma palun tohin kõigepealt jope selga panna? See on iseenda tasandilt asjade kontrollimine ja ilmselt ka nö soov aidata, aga korraks võiks ju peatuda ja mõelda, et tõenäoliselt saan ma oma asjadega väga hästi hakkama. Las igaüks teeb ise ja kui ei oska, siis küsib nõu. Mul ausalt tuleb õpetamise peale otsekohe allergia. ALLERGIA!

Eelmisel aastal ütles üks terapeut mulle, et mu ema ja tädiga suhe meenutab talle mingeid sõbrannasid, kes üksteise eest saladusi hoiavad ja manipuleerivad. Vahel sõbrad, vahel nagu frenemies. Tal on täiesti õigus.

Ma tean, et ma peaks olema “targem” ja järele andma. Ma tean. Aga see tekitab niiii palju stressi. Raske mitte vinguda, siin ju ikka võib. Okei. Stopp.

Talisupleja!

Lugesin üleeile SEDA vana artiklit ja ütlesin sõbrannale, et kuule, kui sa veel ujuma lähed, kutsu mind ka. Eile kell kuus õhtul ütles ta, et noh – kell seitse minek! Päris valmis ma ei olnud, aga kuna päike siiski paistis ja ta lubas sooja autoga Pikakarile sõita, siis olin nõus.
Assapoiss, kui äge! Tegelikult ei olnudki megakülm, vesi oli kusagil 12 kraadi ringis ja ma ei ole kõige külmakartlikum ka. Röökisin, mis ma röökisin, aga kusagil minutikese veetsime vees küll. Ja see oli nii lahe! Pärast jõime rannas teed, sõime küpsist ja siis otsustasime, et läheme teeme veel pannkooke ka. Kui Sitsi Rimisse jõudsime, et keefiri ja piima osta, oli tunne, nagu oleksime … pilves. Keha andis sellise endorfiinilaksu, et lihtsalt käisime mööda poodi ringi ja naersime 😀 Valgus tundus kuidagi ere ja pea oli veidi desorienteeritud. Vaatasin, et poes olid mingid politseinikud ja mõtlesin, et tõepoolest – kui mina meid vaataks, siis ütleks ka, et mingi laksu all. Aga noh – Kopli. Seal on neid “taliujujaid” ilmselt rohkemgi 😀

i-mean-no-disrespect.jpg

See on nali. Mul pole Kopliga ausalt mingit biifi. Isegi kortereid olen sinna vaadanud. Uus Kalamaja on ta 5-10 aasta pärast niikuinii 🙂

Väga mõnus tunne oli. Seda kavatsen ma veel teha, kui nii lihtsast asjast nii hea tuju saab. Pärast tegime siis pannkooke, jõime rahustavat teed ja vaatasime huumoridoosiks ka uut osa BFS-ist. Vot see, see on juba klass omaette. See on mu salapahe (jah, nüüd avalikum), sest midagi rohkem piinlikult naljakat hetkel välja mõelda ei oskakski. Eesti räpi uus põlvkond… ei tule sealt.

 

Very demotivational: pooleli jäänud raamatud

Ärkasin täna mõttega, et ma ei mäleta, millal viimati Keskraamatukogus käisin. Ma kahtlustan, et olen ennast ekraanidega ära rikkunud ja Kindle justkui ei tee asja paremaks.

Viimane raamat, mille suutsin lõpuni lugeda, oli see, mida ühes postituses ka mainisin: “All The Light We Cannot See”. Ja see oli ammu. Pärast seda proovisin lugeda “Wolf Halli” ja nüüd pusin juba pikemat aega raamatut “Jonathan Strange&Mr. Norrell”. No lihtsalt ei lähe – ja huvitav, et mitmed paljulugenud inimesed kiidavad seda taevani. Loen paar lk enne magamaminekut, aga nii põnev ei ole, et üles ajaks, vaid hoopis tekitab une – ilmselt pole veel pikast algusest üle saanud? Ka Hygge ja nädalavahetuse raamatud jõudsid kohale. Hygge raamat on hästi ilus ja mõnus, aga noh… tegelikult ei saa seda ju lugemiseks nimetada. See on rohkem piltide vaatamine ja teksti sirvimine, sest teemad on liigendatud väga lühikesteks alapeatükkideks. Veel kingiti mulle sünnipäevaks “Üks suvi. Ameerika 1927”, sellest lugesin ka umbes 10lk ja seal ta mul seisab, voodi juures koos teistega. Samuti on virnas Pelevini “Arvud” ja Vladimir Levi vanakooli “Enesemuutmise kunst”. Ilmselt sellest viimasest peaksingi alustama, sest tõesti… Mis see siis olgu?

Üks etapp, kus ma meeletult raamatuid lugesin, oli Austraalia algus. Tegelikult isegi terve Austraalia. Üsna pea peale Darwinis maandumist ostsin endale kohalikust elektroonikapoest Kindle’i, laadisin selle ingliskeelseid raamatuid täis, just 21. sajandi kaasaegseid romaane, ja nautisin. Meie pikad sõidud osariikide vahel kulgesid ka nii, et sohver ruleeris (mul endiselt ei ole lube) ja mina elasin raamatutesse sisse. Mäletan, et ma ei suutnud “Middlesexi” või “American Godsi” lugedes isegi siis raamatut maha panna, kui ööbimiskohta jõudsime ja süüa tegema pidime hakkama. Sohver oli vahel isegi pahane, et ma temaga suhtlemisele raamatut eelistasin. Eks mina oleksin vastupidises olukorras ka, aga see tunne, no see tunne oli nii hea!

Ma tahan seda tunnet. Pole ammu midagi eesti keeles lugenud. Peab raamatukokku minema.

P.S. Kohe-kohe on oktoober ja aeg on Zelazny kätte võtta!