Tartu

Oo, Emajõe Ateena!

No, but seriously. Mõtlesin, et proovin kirja panna enda tunded Tartusse kolimisest.

Minu unistus pole kunagi olnud Tartus elada, kuigi ma sündisin Toomemäe legendaarses sünnitusmajas ning ka kogu mu lapsepõlv, kõik suve- ja talvevaheajad rullusid lahti Tartus, Tammelinnas. Siin elasid mu vanaema ja vanaisa ja tädi ja… ma PIDIN kogu aeg siin olema. Seetõttu oli Tartu mulle, eriti teismelisena, väga ahistav. No kujutage ette, kõik mu Rakvere sõbrad veetsid aega Võsul, Eismal ja muudes Põhja-Eesti suvituskohtades, aga minu SUVI, mis peaks olema justkui ujumise ja “maal” müttamise päralt, möödus Tartu äärelinnas. Muidugi, meil oli maja ja suur aed ja samamoodi ka naabrilastel, et ruumipuudust ega midagi polnud, aga lihtsalt… kui kohutavalt ebaaus see oli. Ja kuidagi nii kujuneski minu peas Tartu selliseks kaugeks provintsilinnaks, mis ajab peamiselt närvi. Tartu oli mu esivanemate linn, kus käidi nendes kohtades, kus nemad olid harjunud käima ja liigeldi neid tänavaid pidi, kus nemad oli harjunud sõitma. Ette põigates näiteks: nüüd elame me Karlova piiril ja alguses siia kolides uudistasin ma väga palju mööda väikseid puitmaju täis tänavaid ringi, sest varem ma lihtsalt siia ei sattunud, sest siit kaudu ei olnud meie koduni otseteed.

Juba 20ndates tekkis mul suhe ühe Tartu Ülikooli noormehega. Tema Tartu oli tudengitartu, eriliste lillelaste Tartu, sest ta oli ökoloog. Olid tudengipeod armetutes korterites, puuküte ja talvehommikused külmad toad, kommuunimaja ja kevadised-sügisesed tudengipäevad, milleks ehitati lennumasinaid ja käidi pubirallil. Kuna ise käisin esimesena Tehnikaülikoolis, oli see kuidagi hoopis teistmoodi. Muidugi olid ka meil peod, aga me lihtsalt olime kuidagi vähem hipid. Ma ei suhestunud lõpuni ka selle Tartuga. Ma ei sallinud kommuunimaja, kus kõik olid ninapidi koos ja köögipõrand kleepus jumal-teab-kui-ammusest rasvast. Või noh… eks nooremana on muidugi rohkem ükskõik ja võib-olla maalib mälu praegu keskmisest veidi mornimaid pilte. Muuseas, kõndisin ükspäev kommuunimajast mööda ja see on üleni remondis. Et vist saab üheperemajaks.

No vot. Pärast seda kõike ei olnud Tartu enam ei see ega teine. Tartu oli koht, kus elas mu tädi, selles samas majas, kus enne elasid mu vanaema ja vanaisa. See oli nagu… kodu, mis ei olnud tegelikult ka kodu. Koht, kuhu sa lähed, aga kus on kellegi teise VÄGA TÄPSED reeglid. Mis uks võib lukust lahti olla, mis tuli kui kaua põleda, milline aken üleüldse lahti olla. Selline koht, kus ma ei jaksanud üle paari päeva olla, sest närv läks liiga mustaks.

Ja siis tekkis võimalus, et Tartu võib uuesti olla minu-Tartu. Otsisin pikalt erialast tööd kommunikatsioonivallas, ning, ülla-ülla, leidsin selle ikkagi kursakaaslase soovitusel. Või noh, tema soovitas mind. Käisin töövestlusel, mille lõpuks põhimõtteliselt öeldi, et kui soovid, siis töö on sinu, aga pead Tartusse kolima. Võtsin veidi mõtteaega, aga kuna ka mu peigmees elas Tartus, ei olnudki valik nii raske.

Ja nüüd on siis… minu ja meie Tartu. Kuigi ega erilist suuremat meiet ei saa olla, kui väga palju väljas ei saa käia ja paari aasta jooksul on tekkinud korralik harjumus võõrastada rahvarohkeid kohti. Siiski-siiski, olen juba korra käinud töökaaslastega Emajõe peal Naiivis mälumängus (18 võistkonnast 9ndale kohale esimese korraga väga hull ei olegi) ning hakanud aktiivselt suhtlema ka kursakatega, kes Tartus paiknevad. Muu on ka hea – töö on kodust kaheksa minuti kaugusel kesklinnas ning Plaskust trenni on ka viis minutit jalutada. Ja sealt koju omakorda umbes viis. Selline linnad inimestele fiiling. Tartu.

Ja maja, kus elas mu tädi, on nüüd maja, kus vahepeal elab mu ema. Ja vahepeal on see maja tühi ja me käime kütmas, kui ema Tartust ära on. Ausalt on päris kummaline (ja mitte halb) tunne, et võid seal käia ja teha ja olla nii, kuidas meeldib. Keegi ei keela ega kurjusta. Ema ütles, et kõik küsivad, millal me nüüd sinna kolime. Tõesti, laske inimestel nüüd OLLA veidi. Tühi on küll natuke… aga see on paratamatu klišee. Inimesed vananevad, lahkuvad. Ma ise tunnetan järk-järgult enda keha maisust ja ajas kulgemist. Võib-olla hakkabki kohale jõudma, et ka mina pole igavene. Aga kuidas küll sellega leppida? Selline tunne, et alles jõuad ära harjuda uue reaalsusega, kui see juba on minevik.

Praegu on nii, et raamatud aitavad. Ilmselt on alati aidanud ja aitavad edaspidi ka. Tunnen, kuidas sotsiaalmeedia mind igapäevaselt õhemaks triigib, mõtted üheplaaniliseks suunab, ja pean vägisi end sellest välja raputama. Hästi… lõpetame siinkohal.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

väga vaimukas

mitte väga varajane lind

ta on lahkunud

mitte väga varajane lind

Kahvanäo ja Mikrofoni seiklused

Jutte Kahvanäost, Mikrofonist ja Porgandist

Artfulreader

A lack of space, an abundance of ideas. A book in one hand and Iphone in the other (possibly a cocktail on the table).

Kristallist elu

Lugemine omal vastutusel - sisu ei pruugi sulle meeldida.

Life in a Cold Climate

Tallinn Bruxelles Kotinuka

Pärdikute päevaraamat

Feel no evil. Fear no evil.

%d bloggers like this: