Mina ka, mina ka!

Kunagi oli mul üks vähem anonüümsem blogi, kustutasin selle ära vist juba 2013. aastal. Sellegipoolest on olemas arvutis salaarhiivid, mis mäletavad. Niisiis, et hüpata bändivaguni peale – siin postitus 2008/2009 aastavahetusest VÄLJAMAAL, täpsemalt Hispaanias. #10aastathiljem #samesamebutdifferent

 

Of moons, birds & monsters

Hola, hola, hola. Yes I am spanish and I would like to put my tongue in your ear.Ei tegelt, ma tegin nalja, ma jäin siiski eestlaseks. Muhahha. Ma vaatan, et olen jälle laisaks muutunud, viimane postitus oli nii ammu. Lühikokkuvõte sellest ajast saadik siiamaani. No: teatri sünnipäev sai ära peetud koos igasuguste kaasahaaravate filosoofiliste diskussioonidega, tädi Lehte sünnal käisin pohmakaga. Nagu arvata. Siis oli Gerda juures jõulupidu millalgi, peale mida läksime Balousse ja tegime endal marki tänavapeal mingi miljon korda kukkudes. Juhuu! Retarded dance sellest olenemata. Siis tulid jõulud Tartus ja need olid väga armsad 🙂 Palju pekkimist ja surnuaial käimist ja telekast traditsiooniliste jõulufilmide vaatamist:P ja siis algas see, millest ma üritaksin pikemalt kirjutada, kui ainult jaksan:D Barcelona jehuu.
27.detsembri lõunal sai lennujaamas kokku seltskond, millest pooled olid natuke pohmellis ja pooled kartsid hirmsasti oma esimest lennukorda (mina ja gee vs möröli ja minni). Läbisime metalliväravad ja hakkasime lendu ootama, hirmsast naljakas oli. Ja kujutage ette, ei olnduki see lendamine nii hull – mõlemale hakkas meeldima ja no pealegi, soome lennul sai šoksi ja teise lennuki peal lausa LENNUKITOITU. kellel siis poleks põnev? kõik need pisikesed pakikesed, mida avada ja whatnot:D Barcelonasse jõudsime umbes ..üheksa paiku õhtul. Läbi häda leidsime ka hosteli, selles tahtsid meid kõik hirmsasti aidata. Hostelis võttis meid vastu Adrian, nüüdseks meie lemmik host. Niimoodi. Pakkisime asjad lahti ja käisime söömas ja siis mingis siukses baaris, kus olid kujud laudade peal ja seina sees ka. Õlu maksab baaris 3 eurot – oojee! Seal olid eriti tsillid baaridaamid kaa, tekitas siukse tunde, et peaks isegi seda ametit proovima.

Jäime purju ja hakkasime koju minema. Aa. Selline tore fenomen on seal, et IGA tänavanurga peal on vähemalt üks mees, kes müüb käest kätte õlut. Kõige tavalisemat õlut Estrella Damm, mis maksab poes 50 senti. Eriti hustler peab olema, et viitsida seda teha. No samas jah, nad küsivad sult kohe “hašis, koka?” kaa, aga ikkagi. On viitsimist. No ja mörölil oli siis viitsimist osta ka:D Ja nii läksimegi koju.
Hmm. Järgmine hommik tutvusime “hommikusöögiga”, mis koosnes kahest muffinist, kuivatatud saiatükkidest ja pakimoosist, -võist ja -meest. Hurraaa! Eniveis, söök on söök. Sõime ära ja seiklesime Güelli parki. Vaimustav 🙂

MA kohe nagu ei oskagi seda kirjeldada, aga aega ja tööd oli sinna pandud meeletult. Võib-olla olete kuulnud Antonia Gaudist? nonoh. Seal rändasime ringi ja tahtsime mörölit kolme risti mäeotsas ohverdada, kuigi see ei läinud õnneks. Siis läksime ilmselt koju ja õhtul travelers bari, kus üks kena ettekandja (nüüd me teame, et ta nimi on Jason),ajas meie laua kaks korda jooke täis ja selle eest kohtles meid edaspidi väga VIPidena. 
Järgmisel päeval käisime Sagrada Familias, jällegi kirjeldamatu kaunidus ja töömahukus, jällegi Gaudi. Ja siis käisime … tanatannatatntaaa.- KFC-s 😀 hahahha. Polnud üldse midagi erilist, pigem oli halvemapoolne minujaoks. Kui kõhud täis, seadsime sammud suure peenise poole (andke andeks, a no… pilt räägib iseenda eest:D) – originaalpilt kadunud, aga kui guugeldada Torre Agbar, noh… siis fallosekujuline ta ikkagi on (toim).
Ehitis oli kaugelt ilusam, kui lähemalt, aga ma võin reeta, et vana-aasta õhtul meie arvamus sellest muutus. Peale peenist käisime triumfikaare juures ja siis läksime jälle koju boksipeatusse – seetõttu, et noh, päeval käimisest väsisid jalad ära ja selleks, et õhtul jaksu oleks, pidi vahepeal tankima veini ja/või mõnd muud alkoholi, et enerks tuleks. Siis ma ei mäleta, mis me tegime.
Teisipäev oli šoppamise päev, et leiaks vana-aasta õhtuks riideid. Teised leidsid nats, minule jäid pihud aint. Aaa. Tore oli see, et möröli leidis ühe nii armsa kaubamaja, mida oleks tahtnud kallistada. Ja siis ma jälle ei mäleta, mis me õhtul tegime.
Järgmine päev oli siis vana-aasta õhtu. Ma ei mäleta, mis me päeval tegime (see hakkab juba nagu tüütavaks muutuma:D), aga õhtul läksime me metrooga selle sama torni juurde, mis meenutab teatud asja, sest seal oli üks klubi nimega Razzmatazz… ujeee. No ja, et mitte hiljaks jääda,veetsime kell 00.00i kuskil mingi silla peal pmst neljakesi:D Ja siis see suur torn hakkas igast möllu tegema, valgusshow missugune. Laks käis, arvamus muutus.

Läksime meie siis klubijärjekorda ja olime esimesed. Ootasime 45 min et sisse saada, järjekorras müüsin ühele aussile 3 suitsu 6 euro eest 😀 haha. öelge veel, et pole seilsfoorss. Sissesaamisel saime rabanduse, pilet oli 33 eurot. Ok.. saime üle, läksime sisse. Kaks tasut jooki ja teesärk. Mida aeg edasi, seda kitsamaks läks, olgugi, et klubil oli 5 korrust. Muss oli mõnus, tantsisime mingil korrusel, kuigi kõik mehed üritasid oma esiosa meie vastu hõõruda:D Gee ütles järgmisel päeval, et tal on jalad lausa marraskil. Meiega olid alguses koos kaks prantslast, kellest üks ütles, et ta on 26, kuigi nägi välja nagu mingi 46. Ja siis ta küsis mult, et kas ta näeb välja nagu George Clooney:D oddly enoguh, ma oskasin tõsise näoga öleda, et noo, enam vähem. Muhaha. Nagu Jason ütles – whatever mate, it’s your face, you have to live with it:D No ja siis üks hetk juhtus üks jama kaa, mille tõttu poolitus meie gäng kaheks ja mina jäin minniga. Edasiste juhtumite käigus üritasid meid mingid emod ära sebida (üks neist sai julmalt kurjaks kui ma MEELEGA ta soengut sudisin, et see sassi läheks) ja ma pidin mingi plikaga kaklema minema, sest ta ajas endale minu jooki peale (kõrv valutas kaks päeva) ja minni sai enda joogi endale niimoodi kaela, et terve nägu tilkus. Põnev põnev:D pilte edasi enam ei ole, sest need on minni fotokas veel. Ja siis no, lõpuks lahenesid kõik jamad, tantsisime ja möllasime seal veel, mina purssisin oma vigast prantsuse keelt ja siis läksime koju metrooga. Kodus läksid teised magama, ma rääkisin Adrianiga poole kaheksani juttu ja jõin Carlsbergi (muhaha vihje). See oli täiega naljakas.
Esimene jaanuar möödus jällegi õues, placa de Catalunyal. Minni ostis mingi nõmeda summa eest tuvitoitu ja üritas siis neid toita:D sellest on vist kõige rohkem pilte üldse, aga. kunagi saab.

Niimoodi, siis lällasime veel linnas ringi (näiteks lambist palmide keskel)
ja õhtul läksime randa. Niiii ilus oli! Ja rannas on nii suured teokarbid. lambist. korjasime neid, et minni saaks oma vannituba kaunistada. Mingi hetk hakkas geel paha ja siis läksime koju.
Nõnna. Reedel käisime Montjuicil, kus oli olümpiastaadion ja köisraudtee, mille pärast kõik algul jama närvis olid, ent kõik jäime ellu:D Hästi lahe on see, et Barcelona on niimoodi pooleldi mäe külje peal. Eesti on aint lame, lame, lame. Nii ja siis õhtul. Otsisime seda sama baari, kus me esimesel õhtul käisime, aga saime selle käigus kahe mustnahalisega tuttavaks hoopis, Lamini ja .. Jamaikaniga (ma arvan, et see oli ta nimi) ja nende juhatusel käisime ühes jazzklubis, kuigi pooled meist arvasid algul, et see tõotab halba, see mustade meeste seltskond:D käisid spekulatsioonid, et keegi saab kindlasti millegi halvaga hakkama:D minu käsi tõrgub neid väljendeid siia trükkimast, eks mõelge ise:D algul ei saand vedama, pärast ei saand pidama. Jazzklubi oli lahe, igas nurgas seisis üks tume mees ja seiras sind ja tahtis tantsida 😀 Ei no – tants on tore asi ju! Mingi hetk veel oli siuke jutt ka, et ma olin selle jamaikani eluarmastus “My father told me, when I meet a white women, I should marry her. I love you from first sight. Like two stars together in the sky” ja nii edasi.. ei no tore, tore, kui siuksed asjad tõsi oleksid:D ja tore oleks, kui eesti mees (tantsulõvi) lambist peol siukest juttu räägiks, mitte, et oo mul on suur bemm ja veel paar suurt asja.:D olgu, nii hull ka asi pole. Njah. Igaljuhul pärast käisime kebabis ja siis läksime tuttu.
Aa vahemärkusena – meil oli üks pooltuttav kaa, kes oli marijuana for a living, pärit Gambiast ja tal oli kunagi eestlasest tüdruk olnud ja siis ühel õhtul me nägime oma rõdult, kuidas üks maha väänati erapolitseinike poolt ja ära viidi ja siis me arvasime, et oligi meie sõber a viimasel õhtul oli success, me nägime teda uuesti:D ei jäänudki vahele. Ütles meile, et olge tublid, jõudke ilusti koju ja õppige hästi. No ja ongi, mis sa teed, kui sulle tööluba ei anta. Ei tea.
Nii ja siis viimasel päeval hmm. Käisime suveniire ostmas ja burger kingis:D Mina jõudsin päeval haigeks jääda ja magasin mingi 5h kokku vist. Teised läksid välja ja lõpuks otsustasin ka järgi minna. Olime jälle travelers baris ja jõime sangriat. Jumalast kift oli:D Sealsed ettekandjad on niii mõnusad. Suhtlevad ja istuvad maha ja värki. Jasonile õpetasime kaks väljendit eesti keeles – “ma olen täiega lahe” ja “jüriöö ülestõus”:D siis saime veel tuttavaks mingite keenia neegritega, kes õpetasid meile suahiili keelt (nataka kulala – ma olen unine, kulala salama – ma lähen magama) ja meie õpetasime neile eesti keelt. Nendega käisime veel mingis eraklubis, kui travelers’ bar kinni pandi ja lõpuks ütlesime hüvasti ja läksime koju, kus me enam magama ei läinud. Viimane päev oli nõme, see möödus pmst Helsingi lennujaamas. Aga siis, pühapäeva õhtul olimegi jälle kõik kodus – riided suitsu- ja rasvahaisused, kõhud nõudmas suppi ja pead und, aga samas rahul ja väga enterteinitud. Nalja sai rohkem kui nabani ja … igast muud seda kultuurijura ka:D

ma usun, et ega keegi ei jaksagi seda juttu lugeda, aga kui ma üles ei kirjuta, siis ma unustan ise ära kõik:)

Advertisements