Ainult kolmkümmend aastat

Tere.

Jube kaua on mööda läinud. Mina ja mu kaootilised postitused, nagu ikka. Aga nüüd on nii suur asi, et kohe ei oskagi seiskohta võtta. Või noh, oluline asi, mis samas kuidagi loomulik tundub.

Minuga on nimelt selline teema, et ma polnud ju kunagi-kunagi üldsegi oma isa näinud. Eksole. Fakt on, et ta oli olemas kusagil, aga me polnud kunagi kohtunud. Kuni lõpuks jõudis minuni info temast, kontakt ning suhtlus. Ja lõpuks saime me esimest korda laupäeval kokku. Seda võiks vist kokku võtta sõnaga sürreaalne. Samas võiks selle kohta öelda ka loomulik, kuna ei juhtunud pooligi neid asju, mida ma olin ette kujutanud või oodanud. Noh, et ma näiteks minestan. Ma ju tunnen ja tean ennast, kui kergesti emotsioonid üle voolavad või kui lihtsasti tuleb lavanärv ja punastamine ja kõik muu. Aga kuidagi oli kuuseis jube õige ja/või mina piisavalt väsinud/täiskasvanud, et olukord oli selline perfect amount of kohmetu ja naljakas. Saime kokku, sõime õhtust, jõime veini ja rääkisime üsna siiralt elust ja asjadest.

No muidugi – tegemist on ju inimesega, kellest mina olen füüsiline osa olnud. Kui tema ei oleks olnud cool ja muhe, siis võib-olla oleksin kahelnud, kas ikka ongi tegemist mu esivanemaga. Mina rääkisin talle enda loo ja tema mulle enda oma. Minemata liiga detailidesse nagu siiski suhteliselt võõrad inimesed, aga jah, kuidagi loomulikult. Vaatasime teineteist ja üritasime mõista, et kus siis meie sarnasused on. Välimuses ehk juuksed, silmad… iseloomus täheldasin samasugust targutamisgeeni iseendas 😀 see oli naljakas, kuidas mingi hetk ta kinnitas mulle, et asjad “on ikka nii, mitte nii”. Let’s agree to disagree, mõtlesin mina. Kuidas sa ikka isale vastu hakkad, kui sa teda varem proovile pole pannud. Jah. Aga äratundmine ju oli.

Et kas on siis mingi rahu tekkinud? Vist on küll. Mis edasi saab? Ei tea. Ega ei ole ju kunagi olnud seda, et kusagil on mingi auk, mida keegi peaks täitma. Pigem teadmise puudus, mis on nüüd täidetud. Nagu holistiline terapeut ütles, piisab sellest, et kanali avad. Küll see energia voolab. Ja kui mina usun nii, kas siis polegi nii?

Ei, ma ei küsinud kolmekümne aasta kingitusi ja korteri sissemakset 😀 Ei ole Ameerika film ja süllelangemine, on elu ja juhtunud asjad. Nagu ma oma emale ütlesin, siis ma arvan, et suudan empaatiliselt mõista päris suurt osa maailmast ning seda tolereerida. Ka nende kahe inimese lugu, millest üks osa olen mina, vaatan ma kõrvalt justkui mõnd filmi. Noh, pigem siis kuulan nagu kuuldemängu. See on selline melanhoolne kuuldemäng, veiklev valgus. Ei oska pahaks panna, ei tunne mingit tuska. Näen ju ise väga hästi, kui keeruline on keerata rooli sellel imelikul laeval, millel nimeks elu ja mille kohta räägitakse, et tal on üks kaunis kanal, midamööda sõita, aga mis kuidagi ikka satub nendesse kärestikke täis jõgedesse, kus mõni kuidagi jõuab randa ja mõni vist sõidab … karile. Nii luuleline, eks. Olen suur inimene ja ütlen lihtsalt aitäh, et see kohtumine lõpuks juhtus. Ja ei olnudki, nagu mitmed asjad mu elus, selline suur ja pöördeline hetk,  mürts, kärts ja pauk, vaid pigem rahulik, vaikne ja soe. Midagi teistsugust 🙂 Võib-olla me ise suunasime kõik seda rada pidi.

Jah, kokkuvõttes ikkagi oligi ehk nagu mingi imal indie-film. You weren’t there, don’t judge 😀 Isa ja tütar tutvusid, jõid veini ja filosofeerisid maailma asjus. Las siis seekord jääbki nii.

Advertisements

One thought on “Ainult kolmkümmend aastat”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s