Turn in down, baby

Nägin eile vanast töökohast Aivarit poe ees. Ütles, et uued projektijuhid on nii tublid ja isegi IT-osakond on meil paremateks inimesteks morfeerunud. Hundid söönud, lambad terved – kõik korras, nii tundub. Kohvikklubil läheb ka hästi, tänan küsimast, ainult kakao pidi meil maitsema nagu “see üks ärakõrbenud sihvka pakis”. Homme lähen ja vaatan, mis teha annab.

Eile käis ema Tallinnas kursuse kokkutulekul. Ta on üle kuuekümne ja neid oli kuus, aga väga lahe ja vitaalne seltskond oli. Astusin läbi, kui nad parajasti mai taisid jõid. Ühelt konkreetselt sõbrannamalt naiselt sain õiendada ka, et olen enda uue töö jaoks “ülekvalifitseeritud”. Kas on siis nii? Mida see tähendab? Mulle tundub, et selline tänapäevane mõtteviis, et otsin niikaua, kuni leian, mis meeldib, või lihtsalt proovin erinevaid asju, on väga mõistlik. Et kas ma peaks olema tüdinud tootearendaja või akadeemiline antropoloog? Või võin ma vahepeal, tänan väga, olla ka motiveeritud run-this-place beib ja üritada enda juhi+organiseerimisoskusi rakendada niimoodi?  Ma tunnen, et mul on sellele kohale veel palju anda. Nende kolme nädala jooksul olen leidnud endale tänu Kohvikklubile palju huvitavaid uusi tutvusi. See suhtlusvärk on täiega minu moos. Ja muidugi on selle meepoti või noh, moosipurgi sees ka väiksed tõrvatilgad ehk inimesed, kellega suhtlemine on veidi raskem ja keerulisem. Neid siis ilmselt peaks nimetama väljakutseteks ning nende kohta paar raamatut lugema. Aga see kõik on ju väga cool.

Kui nüüd veel trenni jõuaks, oleks imetore. Viimasel ajal lihtsalt on mingid rokstaari-tuurid peal, ehk veidi rohkem peol käidud kui tavaliselt ja veidi vähem magatud-söödud [tegelikult ma väga vihkan seda “sai tehtud/sai käidud” vormi nii kirjas kui ka kõnes. See on väga jorsilik kuidagi, kas pole?]. It’s a phase. It shall pass. Preili K. ütles selle kohta tööl hästi (ta on üks aasta vanem kui mina): “See koht kaotab vanusetaju täiesti ära. Tundub, nagu kõik oleks ühevanad.” Ma olen nõus. See on ainult jama, et mina nälgimisega küll saledamaks ei lähe teps mitte. Keha ainult vilistab ja ümiseb: “Hoian kõik endale, hoian kõik endale…” Aga ega kõiges korraga võita olekski liiga magus.

 

Advertisements