Universum hoiab

Tahtsin kirjutada postituse, kuidas heas tuules positiivses suunas seilan, aga kohe miskipärast tekkis selline tunne, et tahaks üle õla sülitada või vastu puitu koputada või miskit kolmandat, et mitte olukorda ära sõnuda. Kas see on eestlastlik? Ära jumala eest ütle, kui sul hea on või hästi läheb, siis kitsi Fortuuna kohe vaatab, et kuule, ohoh, sellele sai nüüd küll natuke liiga palju. Riibume kulbiga vahu pealt ära.

Ühesõnaga – olen nädal aega töötanud uues kohas, uuel ametil. Ühes väga meeldivas söögikohas juhatajana. Kodu lähedal. Toredas kollektiivis jällegi. Nii, et tunnid lendavad käes ja päevad sõuavad õhtusse kiiresti. Alustasin algusest ja hea tundega ning esimene nädal sai mööda nii ludinal, et ei saanud arugi.

Vana töökohaga oli üleelmisel nädalal ka reede õhtul väikene pidu. Pidasime koos K.-ga mõlemad kõnet, sest ka temal oli juhuse kokkulangemise tõttu viimane päev. Mina, veel üks preili ja kolmteist meest. Ei saa öelda, et ma seda igatsema ei jää. Väga soe ja südamlik oli, eriti kõigi lahkujatega ükshaaval hüvasti jätmine. Iga kord kiskus pisara silma ja kuigi ega see minu puhul nüüd mingi superüllatus ei ole, et südant särgikäisel kannan, oli ikkagi… nukker. Magus valu. Kurb on minna, aga samas on hea meel, et oled tähendanud teistele midagi ja nemad sulle. Eriti R., kes õhtu otsa minuga plärtsus, nagu tema huumorisoonega kooskõlas, aga kui ära läks, siis kallistas kõvasti ja ütles, et mind jäädakse igatsema. Pagan, isegi praegu hakkab ikka kurb.

Samas tean, ei maksa nii traagiline olla. Täna olin tööl ja juba käisidki K. ja H. seal lõunat söömas. Itsitasid veel, et ma raudselt istun fesaris. Istusingi. Aga seal on ka töö! Üritused, päevapakkumised, töötajate chat. Facebook, sa võtad mu elust veel suurema osa. Samas pean ütlema, et olen tööd vihtunud nii, et õhtuks on Instagram, Gmail ja muu täiesti läbivaatamata. Ja mida vähem neile tähtsust pöörata, seda vähem nad olulised tunduvadki. Saab hoopis päriselu ja pärisvärki.

Hakkasin ju baarmeni kurstustel ka käima! Preili Kriimsilm varub endale järgmist elukutset. Väga lahe teema minu arvates. Ja eile õhtul viis tee pärast õhtusööki juhuslikult ka baari nimega Sazerac (she drinks… oh noes!), kus oli väga vähe kliente ja seega sain baarmeni käest küsida sada erinevat küsimust, näha läbipaistvat konjakit (vot sellist), maitsta baarile nime andnud kokteili ja nuusutada eriti suitsust Mezcali, mida pimetestis üsna tõenäoliselt viskiks peaks. Huvitav ja imeline maailm küll. Viie aasta pärast lähen ja panen mõne ülemaailmse võistluse näiteks kinni. Või varem.

Ausalt… praegu on selline tunne, et tahaks juba homme tööle minna. Väga normaalne, eks? On. Aga olgu. Peabki tuttu minema hakkama. Olgu öö hea ja uni mahe ja unenäod seikluslikud.

Advertisements

Autor: iSiil

Ideaal: eriline argipäev, olulised pisiasjad ja areng tasakaalu poole ehk kokkuvõtlikult teekondlik seiklus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s