Viharavile vol.2

Meie naispere (kes ongi ainult naispere) dünaamika on ikka ma-ei-või kui keeruline. Mu ema on positiivne ja rõõmus, kuid hästi empaatiline, tädi jälle negatiivne ja pessimistlik, samas domineeriv. Mul on ema ja tädi ja mina olen neil kahepeale üks laps. Olen siiani laps, kellel seal olles ei ole enda privaatsust või oma aega – endal on selline ettekujutus, et see muutub siis, kui ma lapse saan. Või load. Või veel parem – mõlemad. Kas teid ei ajaks närvi järgmine situatsioon: oled ülakorrusel, pikutad voodi peal ja loed raamatut. Või näiteks pakid asju. Ja siis tuleb hõige:

“ISIIL!” Vaikus. Peab vastu kisama.

“Mida?”

“Tule täida singirulle.”

No vot. Ja kui siis veidi viivitada, mitte joosta nagu koer kutsumise peale allkorrusele, on singirullid tegelikult valmis. Ehk siis, nagu alati – tegelikult pole sul vaja midagi teha, aga kõige imepisemaid töid peab koos tegema – mitte tegemise rõõmu pärast, vaid PEAB. Ja TÖÖÖÖ. Ja peab olema võimalus sind käsutada. Eks ma tean, ma ju ise luban seda. Seetõttu ei võta ma Tartus käigu ajal kunagi eriti midagi muud plaani ega lepi kokku. See ei mahu sellesse päevakavva, kuhu on planeeritud kaks asja, aga milleks võetakse alati ülemäära aega. Viimati oli ju nii – tädi tahtis, et ma mingisuguse nurgataguse ära rohiks ja ma ütlesin jajah, läksin linna kaltsukatesse tuuseldama ja paari tunni pärast helistas ema:

“Kas sa koju ka tuled?”

“Nii, miks?”

“Noh, et sa enne ära rohiksid selle, kui tädi koju tuleb.”

Ausalt, who made her boss ja miks mu ema talle allub? Õigemini – see saab ju tehtud, aga miks “enne, kui ta koju tuleb?” See, et tema ütleb, et ma midagi ära rohiks, just because… See on ausalt minu jaoks nii düsfunktsionaalne. Aga mis ma tegin? Läksingi koju bussiga ja rohisin. Ema ei saa tädiga läbi, sest ta on nii allahoidlik ja tädi nii domineeriv Süütunnet on minusse palju istutatud. Ja ilmselt ka süütunnet mu emasse, me tunneme alateadlikult tädile kaasa, sest ta on üksi ja jääbki üksi, ta ümber on mingi kibestunud raam. Ka elumuutuste kohta pean end süüdi tundma – teised elavad läbi minu. Mu tädi räägib mulle telefonis, et ta rääkis mu vanatädile küll minust, aga ei rääkinud, et ma tööd vahetan või kas mul peika on või mis. Ja miks? Noh, ega temal pole vaja teada. Alateadlikult – kas pean end halvasti tundma, et ma TÖÖD VAHETAN? See oleks koomiline, kui see poleks imelik. Aga ümber pöörata asju? Tead, inimesed räägivad küll, et aga tee nii või nii. Ole teistmoodi. Ära hooli. Kas te olete proovinud mõnd sellist sügavat mustrit ise murda? On raske? On. Mõtled küll, et seekord käitun teistmoodi, aga langed ikka tagasi. Mis on lahendus? Vältida. Pigem mitte eriti Tartus käia ja kui jah, siis omaette olla. Mitte lasta sellel inimesel, kes kõigi aega ära planeerida tahab, end oma tööriistana kasutada. Inimesel, kes kaalub väga palju ja peaks liikuma, aga kuna see talle just seetõttu raske on, eelistab teistel enda eest asjad ära teha lasta. Ja samas ilmselt tunneb end halvasti, et ta ise ei jaksa. See on võitmatu nõiaring, sest ma tean, et see ei saa muutuda. Nii vanad inimesed ei muutu. Ja ema kohta ei ütle ma midagi – tema on väga väga armas.

Eile veel. Hakkan kodust ära minema. Lähen esikusse, et mantilt selga panna. Juba tuleb köögist nõudlik: “Aga kus su seljakott on?” (sa kindlasti juba oleks selle maha unustanud) Kas ma palun tohin kõigepealt jope selga panna? See on iseenda tasandilt asjade kontrollimine ja ilmselt ka nö soov aidata, aga korraks võiks ju peatuda ja mõelda, et tõenäoliselt saan ma oma asjadega väga hästi hakkama. Las igaüks teeb ise ja kui ei oska, siis küsib nõu. Mul ausalt tuleb õpetamise peale otsekohe allergia. ALLERGIA!

Eelmisel aastal ütles üks terapeut mulle, et mu ema ja tädiga suhe meenutab talle mingeid sõbrannasid, kes üksteise eest saladusi hoiavad ja manipuleerivad. Vahel sõbrad, vahel nagu frenemies. Tal on täiesti õigus.

Ma tean, et ma peaks olema “targem” ja järele andma. Ma tean. Aga see tekitab niiii palju stressi. Raske mitte vinguda, siin ju ikka võib. Okei. Stopp.

Advertisements

Autor: iSiil

Ideaal: eriline argipäev, olulised pisiasjad ja areng tasakaalu poole ehk kokkuvõtlikult teekondlik seiklus.

1 thought on “Viharavile vol.2”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s