Very demotivational: pooleli jäänud raamatud

Ärkasin täna mõttega, et ma ei mäleta, millal viimati Keskraamatukogus käisin. Ma kahtlustan, et olen ennast ekraanidega ära rikkunud ja Kindle justkui ei tee asja paremaks.

Viimane raamat, mille suutsin lõpuni lugeda, oli see, mida ühes postituses ka mainisin: “All The Light We Cannot See”. Ja see oli ammu. Pärast seda proovisin lugeda “Wolf Halli” ja nüüd pusin juba pikemat aega raamatut “Jonathan Strange&Mr. Norrell”. No lihtsalt ei lähe – ja huvitav, et mitmed paljulugenud inimesed kiidavad seda taevani. Loen paar lk enne magamaminekut, aga nii põnev ei ole, et üles ajaks, vaid hoopis tekitab une – ilmselt pole veel pikast algusest üle saanud? Ka Hygge ja nädalavahetuse raamatud jõudsid kohale. Hygge raamat on hästi ilus ja mõnus, aga noh… tegelikult ei saa seda ju lugemiseks nimetada. See on rohkem piltide vaatamine ja teksti sirvimine, sest teemad on liigendatud väga lühikesteks alapeatükkideks. Veel kingiti mulle sünnipäevaks “Üks suvi. Ameerika 1927”, sellest lugesin ka umbes 10lk ja seal ta mul seisab, voodi juures koos teistega. Samuti on virnas Pelevini “Arvud” ja Vladimir Levi vanakooli “Enesemuutmise kunst”. Ilmselt sellest viimasest peaksingi alustama, sest tõesti… Mis see siis olgu?

Üks etapp, kus ma meeletult raamatuid lugesin, oli Austraalia algus. Tegelikult isegi terve Austraalia. Üsna pea peale Darwinis maandumist ostsin endale kohalikust elektroonikapoest Kindle’i, laadisin selle ingliskeelseid raamatuid täis, just 21. sajandi kaasaegseid romaane, ja nautisin. Meie pikad sõidud osariikide vahel kulgesid ka nii, et sohver ruleeris (mul endiselt ei ole lube) ja mina elasin raamatutesse sisse. Mäletan, et ma ei suutnud “Middlesexi” või “American Godsi” lugedes isegi siis raamatut maha panna, kui ööbimiskohta jõudsime ja süüa tegema pidime hakkama. Sohver oli vahel isegi pahane, et ma temaga suhtlemisele raamatut eelistasin. Eks mina oleksin vastupidises olukorras ka, aga see tunne, no see tunne oli nii hea!

Ma tahan seda tunnet. Pole ammu midagi eesti keeles lugenud. Peab raamatukokku minema.

P.S. Kohe-kohe on oktoober ja aeg on Zelazny kätte võtta!

 

Advertisements

Autor: iSiil

Eriline argipäev, olulised pisiasjad ja areng tasakaalu poole. Teekondlik seiklus.

4 thoughts on “Very demotivational: pooleli jäänud raamatud”

  1. Tegelikult pole ju vahet, mis kujul raamatut lugeda. Või sa tahad kindlasti paberil raamatut lugeda? Mina ka ei ole paberraamatuid ammu lugenud. Luger on nii mugav ja mõnus, et ma ei vahetakski seda enam millegi muu vastu.

    Ja lugemine käibki lainetena. Mõnikord lendab vuhinal, mõnikord ei saa aga kuidagi ree peale 🙂

    Meeldib

    1. Ma kokkuvõttes arvan ka, et vahet pole, ja olengi tegelikult viimased paar aastat lugerit kasutanud. Lihtsalt selline TUNNE on, et tahaks eestikeelset paberraamatut katsuda vahepeal 🙂 Selline tunne, et tahaks minna raamatukokku nagu noorena nädalavahetusel kombeks oli ja laenutada terve hunniku raamatuid.

      Haha, mis mul sellega seoses meelde tuli: ma mõtlesin alati, et raamatukoguhoidjad raudselt annavad sulle hinnangu raamatute põhjal, mida sa laenutad. Ja kui ma vahel laenutasin mingi riskantsema raamatu, siis panin selle alati pundi keskele ja vaatasin mittemidagiütleva näoga lakke, samal ajal kui tema raamatuid läbi piiksutas. No mida ettekujutust teismelisel 😀

      Meeldib

      1. Hmm… Tead, ma ei mäletagi 😀 Ainult seda olukorda mäletan. Võib-olla hoopis mingid esoteerikaraamatud – noh, et raamatukogutädi vaatab, et ma olen natuke imelik.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s