Pauku peab tegema ja nalja peab saama, muidu mina ei mängi!

Taban end ikka ja jälle selliselt kujundilt, et minu element on nali ja naer. Mul on vedanud, et olen sattunud sellisesse kollektiivi, kes mõistab nalja ja kellel on minuga sarnane huumorisoon. Inimesed, kes saavad aru, et ei maksa seda elu ülemäära tõsiselt võtta. Samamoodi ka sõpradega – mu lähim sõprusringkond oskab ikka kildu rebida nagu homset päeva poleks. Nali on nagu pingpongi pall, millele laotakse otsa kihte nii kiiresti, et vahel ei jõua isegi jälgida. Minu arvates on naljategemine nagu… no inimestega koos ajaveetmise rõõmust vähemalt pool, kui mitte rohkem. Ja kui nali töötab ja elab, on see üks ütlemata ilus asi. Võib-olla peaks seda standupi asja proovima – ma ise arvan, et olen naljakas ja mulle on oluline, et mind naljakaks peetakse (imelik…).

Nädalavahetusel käisime sõbra sünnipäeval ja seal sai kohe niimoodi nalja, et pärast oli köha ja hääl ära. Mul hakkab naermisest köha, teised ei saanud aru, mida ma sellega mõtlen, aga nii on. No ja igatahes, see sõber siis meil – ta on selline hästi andekas tüüp, kes on proovinud sadat tööd, aga mitte kusagile püsima jäänud. Raha on tal ka igalt poolt, ma kujutan ette, et ta nagu tõmbab seda oma töödega ligi, kuna tema spetsiifilised oskused on pigem kallima töö omad. Novot – aga talle ei meeldi tööl käia ja siis ta niisama tsillib siin ja seal. I feel ya, brother! Ma kogu aeg mõtlen, et äkki mulle ka ikka ei meeldi ja sellepärast jälle olengi kriisis 😀 Tegelikult ilmselt siiski meeldib, lihtsalt sisu ei ole õige. Jah, see on minu tööhala blogi, kerib jälle samasse kohta.

Viimasel ajal läheb juba keset pühapäeva tuju halvaks, et esmaspäeval tööle minema peab ja kui tööl uusi kohustusi juurde tuleb, vasardab peas mõte – MIKS mina? Ma ei viitsi. Selline värk – ja muudkui prokrastineerin. Ja siis ma mõtlen, et kas ma olen lihtsalt laisk inimene. Aga ei ole ju! Kui ma tõlkima pean, siis vahel on nii flow, et üldse kella ei näe. Või kui kirjutan. Muudkui flowwwwwwflowwwflowwww selline undav hääl. See tähendab, et (kas tähendab?!) ma peaksin midagi sellist tegemagi. Ja siis noh… ma kandideerisin ühte kohta. Vaatame siis.

Ja mulle on siin öeldud, et inimesel ei olegi “õiget kutsumust” ja kui ma ei tea, mis ma tahan, siis pole vahet, kus ma olen. Aga ma ei saa sellega ikkagi nõus olla. Ja välistamise kaudu on ka täiesti hea viis saada teada, mis sulle meeldib – või ei? Ma vist lihtsalt ei ole nii hea, tubli ega motiveeritud inimene. Kuigi nagu üks sõbranna ütles, ikigai on oluline. On oluline teha fuck yeah tööd, mitte “tööd, mis hommikul nutma ei aja”. Ja selline fuck yeah töö peaks lippama ka käes paremini.

Musi-musi!

Advertisements

Autor: iSiil

Ideaal: eriline argipäev, olulised pisiasjad ja areng tasakaalu poole ehk kokkuvõtlikult teekondlik seiklus.

3 thoughts on “Pauku peab tegema ja nalja peab saama, muidu mina ei mängi!”

    1. Ojaa, muidugi oleks, aga ma arvasin, et sinna eriti ei saa jalga ukse vahele. Kuigi samas sinu näitel vahel ikka saab ka. Aga miks selline küsimus? 😉

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s