Eesti ilm ja kolmas kümme

Teisipäevast neljapäevani vist kestis see imeilus kevadpäike, mis mahedalt põske paitas ja kõrva sosistas, et: “On aeg, on aeg talveunest ärgata… Su unistused saavad siiski teoks, mis siis, et sa olid selle külma ja koleda ajaga need juba kuue jala sügavusele matnud…” Hakkasin teda juba uskuma, kuid rahvasuugi ütleb, et midagi-midagi poiste silmad ja petlikud kui kevadised ilmad. Nagu näha, on kõik jälle hall, vihma sajab ja külm tuul tikub krae vahele. Imelik, kuidas inimeste tuju niimoodi ilmast mõjutatud saab olla või no vähemalt minu oma. On inimesi, keda vihm üldse näiteks ei morjenda (teesklejad, variserid, ma ei usu teid) ja ma võtan nende ees mütsi maha.

Nädalavahetuseks lähen kodulinna – vana klassivend saab kolmkümmend. Kõik mu sõbrannad saavad järjest kolmkümmend ja ega minulgi see tulemata jää. Nüüd on aeg rääkida teemast kuidas ma küll juba nii vana olen, aga ennast üldse nii vanana ei tunne? Natukene isegi on vanusest rääkimine selline tabuteema või et kui vanust mainitakse, siis silmi pööritades sellisel veidi sarkastilisel moel. Või et esimesed silma- ja kaelakortsud juba paistavad või et kangasmaskid ja hülauroonhape või et pidutsemine tuleks ära lõpetada, nahk enam ei taastu. Selleks on loodus andnud meile ühe vastumürgi: lapsed. Mõelge – kusagil kahekümnendate lõpus laps saada – see tähendab alkoholipausi, regulaarsemat elu, vastutuse võtmist ning iseloomu küpsemist… Ainult minu tutvusringkonnas pole seda veel juhtunud. Mürk on parem veel kui vastumürk. Üldse – need suhtevärgid. On umbes neli paari, kellel on siis niimoodi vedanud, et nad on juba kaua-kaua koos ja võiksid ka lapsed saada. Teistel – või noh, peamiselt mul endal – on nii, et oli pikk suhe, aga nüüd ei ole ja natuke on selline tunne, et noh põstra-põstra, kus see prints valgel hobusel on, kellega paar aastat koos olla ja siis kohe lapsed saada? Ausalt, selles mõttes ma muretsen, et minu ema sai ka minu üksinda ja alles 33-aastaselt. Mulle endale ikka meeldiks lapsele tervet perekonda pakkuda. ja EI – mitte sellepärast, et ma poleks üksi piisavalt lahe või ei saaks hakkama või et mu ema ei saanud hakkama, muidugi sai, aga sellepärast, et eks ta natuke lapse katki teeb. See on minu isiklik hinnang mulle endale muidugi. Holistilises teraapias mõistsin seda, kui tunnetasin, millest mu usaldamatus maailma vastu tuleb. Või ma ka ei tea…

Eks iga juhtum on erinev ja ei ole sellist valemit, et kui täpselt nii ja nii palju mõõdan kiitust ja nii ja nii palju rangust, siis kasvab üks täiskasvanu, kes on iseseisev, intelligentne, oma tunnetega kursis, oskab hetke nautida, aga tulevikuplaane teha, on viisakas, kuid samas ambitsioonikas, on huumorisoonega, kuid mõistab maailma tõsidust, võtab kõike kergelt, kuid süveneb, kui näeb, et seda on vaja. Mõistate? Ei mõista? Sama siin.

roosibeebi
Mu ema kunagi leidis sellise postkaardi ja pani seinale, sest see beebi on täpselt sinu moodi”
Advertisements

4 thoughts on “Eesti ilm ja kolmas kümme”

  1. Ma lähenen vanuse arvestamisse loominguliselt. Ma arvan elu, mis oli enne 15. eluaastat, täiesti maha. Sest mis elu see oli? Ise ei saanud midagi otsustada, vegeteerisid ema, õpetaja, vanaema ja kelle iganes, kes võis sulle öelda, mida sa teha tohid või ei tohi, taktikepi all. Täielik koeraelu. Õige elu hakkas pihta alles umbes 15-aastasena. Mõnel ehk pluss-miinus paar-kolm aastat. Ja selles arvestuses on tõeliselt elada saadud alles 15 aastat. Mõtle, kui palju alles ees on! Enamus on alles ees.

    Üksikemadusse suhtud täpselt samamoodi nagu minagi. Üksikemana lapse saamine on tegelikult isekas. Üksi ei saa etendada täisväärtuslikku pereelu, mille põhjalt saavad alguse lapse käitumismustrid ja eeskujud, arusaamad. Elu on elu ja igasuguseid asju võib juhtuda, aga teadlikult sellist kõrvalekallet mina oma ellu vist planeerida ei tahaks.

    Liked by 1 person

    1. Nõus, enamaltjaolt, kuigi teisalt – enda emalt olen õppinud sellist selgroogu, et üksi on ka huvitav ja täisväärtuslik olla, üksi võib ükskõik mida teha ja kus käia, ilma et see imelik oleks… Eksju? Vahepeal nagu hirmutab see, et kui oled kellegagi koos, siis pead kogu pagana aeg temaga koos olema. Isekus tõstab ka minus pead 😀 Siiski oma ema laps…

      Meeldib

      1. Oskus üksi olla ja endaga olemisest rõõmu tunda on iga tervisliku paarisuhte kõige olulisem koostisosa. Kui ma üldse midagi oma 10-aastase vallaliseelu (koos oma rõõmude, aga veelgi suuremate kurbustega) jooksul õppisin, siis seda 🙂

        Vähem oluline pole fakt, et ka minu on üles kasvatanud ema. Sündisin siiski perre, vanemad lahutasid, kui olin 7-aastane.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s