If this second was your life…

What would you do?

Endiselt pole kuhugi kadunud komme panna suvalisi uitmõttelisi pealkirju. Igatahes on see üks meeldiv London Electricity laul ja täna on 19.01.17 ning möödunud on kaks kuud eelmisest postitusest.

Progress on märgatav 🙂 Mul on tööl katseaeg läbi ja koos sellega, peaagu nagu – poof! *võlukepi vibutus* – sai läbi mu enesekindlusetus. Muidugi käisin ma selle jaoks ka korra coachingus ja neli korda holistilises teraapias, aga kõike koosmõjuna hakkas järsku tunduma, et kuulungi siia. Looooomulikult on palju asju endiselt nagu hiina keel, aga ka sellise määramatuse tasemega võib tegelikult harjuda.

Ma pole vist kunagi niimoodi esmaspäevast reedeni nii pikalt järjest tööl käinud – peaaegu kuus kuud juba. Varem on mul alati olnud vahetustega töö. Aga ega väga puhkuse järele veel karjugi – ootan natukene kevadisemat ilma, et kuhugi reisima minna. Pariis, Rooma, Berliin – kes teab? Mingi kindlustunde annab see palgatöö hinge küll. Teisest küljest on hetkel palju jebimist ka teatriasjade ajamise ja tõlkimisega. Tahaks tõesti kevadet ja kunagi tahaks ka seda “päevatööst kõrini” tunnet, et midagi ise-ise teha. Aga küll ta tuleb. Nagu mulle öeldi – ära ole nii kärsitu, proovi natuke ka ebameeldivates olukordades kohal olla.

Sofia, mu kassike, kasvab jõudsalt. Natuke tuutu on ta endiselt ja armastab fetajuustu näiteks rohkem kui toorest kana. Mine võtta kinni. Ja täna hommikul lõi ta mulle näkku kriimu, aga eks ta ikka üks lustlik lähedust armastav hing on, pigem nagu seetõttu. 

Ja siis on igasugu muud tuuled… Lindy Hop, peod ja kiindumised, võib olla enamgi. Just-just. Kui veel trenni jõuaks, oleks täitsa mäel kohe.