Sometimes lose, always win

Täna on neljapäeva õhtu, aga mulle tundub justkui pühapäev, sest eile ja täna oli meil osakonna õppepäev ühel kenal laiukesel, kuhu see suvi juba kord oma jalakesegi tõstnud olen. Ja siit tuleb jälle see juba viimasel ajal fooniks kujunenud halin siin blogis ja mu päriseluski: ma nii lemmin neid uusi, äärmiselt intelligentseid inimesi ja üldse inimesi enda ümber. Hakkan täiesti buddhastuma juba, kuigi noh, olgu aususe mõttes öeldud, et ikkagi selektiivselt muidugi, sest oskan väga hästi peas dislaikida inimesi, keda ma ei armasta. Veidi silmakirjalik? We workin’ on it, mate.

Kuna olen oma uuel tööl olnud alles kolm nädalat, kohtasin eile nii mõndagi võõrast nägu ja laiul oli isegi ka üks nö “tähtis nina”, kes mulle veits elu hakkas õpetama. Algul tundus tore, siis intensiivne, siis ajas närvi, kuna jõudsime mingi hetk rahvusluse ja identiteedi teemadele võtmes “must vb ikkagi ei saa päris eestlaseks”, aga tänu sellele, et ma talle vastu seisin selles küsimuses, sain hoopis kokkuvõttes nagu rohkem respekti, kui algul plaanis teenida oli. Sotsialiseerumisele üleüldiselt aitas kaasa humoorikas orienteerumisvõistlus, mis päädis lavastatud fotodele hääletuse abil laikide panemisega ja siis veel hiljem MINU meeskonna ülekaaluka võiduga. Et noh, kui mul oligi alguses plaanis olla pigem tagasihoidlik ja kuulata, läks ikka nii… nagu alati 😀 Sel tüdrukul on mitte-esinemisega võib-olla kerge probleem… Aga nagu ma veel hiljem kokkuvõttes aru sain, ongi minu roll suuresti olla inimeste ühendaja ja ka vastavalt käituda. Jah, see tundub õige roll küll. Õhtu kestis sauna, ujumise ja trummimänguga poole neljani, mina ei kurda. Ainult praegu on uni ja tegelikult peaks homseks mingit materjali veel koostama enne magamaminekut. Ja on õhkõrn probleem, et peaksin ka tolmuimejaga põrandaid võtma, sest peika sõps tuleb meile ööseks, aga… Ei ole kindel, et see probleem laheneb. Niikuinii nad tulevad pimedas ja teadupärast pole siis eriti tolmu näha. Homme on niikuinii reede ja siis millalgi ma LUBAN, et koristan ka. Ega see koristus mingi loom ei ole, et eest ära jookseb, aega küll, onju. Vot. Ja päikest sain ka, põsed on jumalast rõõsad. Ja üks kallis mitsellaarvesi läks tagasitulles kotis niimoodi ümber, et pudel voolas tilgatumaks. Just nimelt – sometimes lose, always win, though. 

Kena õhtut ja head peatset ööd.

Advertisements

‘Tis an interesting world we live in

Tere!

Ütlen kohe ette ära, et alustasin selle postituse kirjutamist umbes nädal aega tagasi. Väga minulik. Algul ei saa pidama, pärast ei saa vedama. Ise suure suuga kinnitab, et hakkab blogima ja kirjutamine on kirjutamise alus ja nii edasi… Njah. Elu. Näen viimasel ajal üldse palju mustreid enda juures, mis mulle ei meeldi. Kohustustest mittekinnipidamine, internetisõltuvus, tahtejõuetus pidada kinni söömiskavast või alustada trenniga, nimetage aga, mul on kõik hädad olemas. Inimlik. Aga noh – samas on mul ju nüüd ka töö! Töö, kus ma ei saa praegu veel enamaltjaolt muhvigi aru ja mängin nii-öelda kõrva, mitte noodi järgi. AGA – töö, kus mul on hästi ägedad töökaaslased ja perspektiiv areneda.

Postituse pealkiri oli hoopiski ajendatud vist eelmise nädalavahetuse peojärgsest päevast, kus kõik nii ilus ja huvitav tundus. Nagu ma ise seda hellitavalt kutsun: ‘armastuspohmell’. Kõik inimesed tunduvad head, terve interneti info ääretult huvitav ja igasugune muusika kõrvale eriti mahe… Muudkui pikutasin ja ahmisin iga meelega elu sisse. Kõik päevad võiksid ju sellised olla, aga kahjuks ei ole. Või noh – ega vist ei jaksakski.

Elul on ääretult palju tahke, mida uurida. Viimasel ajal kuidagi tahaksin salaja murda välja igasugu raamidest ja… Maiteagi, mingi rahutus on sees. Vastu sügist, eks, kui ebatavaline, aga seal ta on siiski, nevertheless. Seda iseloomustab hästi järgmine tsitaat: “The need to go astray, to be destroyed, is an extremely private, distant, passionate, turbulent truth.” Autoriks Georges Bataille, kuid antaku mulle andeks, ma ei tea, kes ta on. Luban uurida. Varastasin lause häbitult Clayton Cubitti instagrammist (kelle looming, muuseas, on Hysterical Literature), kelleni jõudsin omakorda megaseksika ja intelligentse pornostaari Stoya kaudu. Ausalt, lugemissoovitus: Stoya blogi SIIN. Midagi sellist ma mõtlengi (ei, mitte ise teha): sa võid olla adult entertainer, kuid siiski intelligentne, valida ise endale just sellise raja ja käia selle järgi ning kellegi teise arvamus ei peaks sind tagasi hoidma. Eks ma siis selliste asjadega mässangi: enesekehtestamine ja mitte teiste arvamuse peale mõtlemine, noh niimoodi väikse kõrvalpõike-karusselliga seksuaalrevolutsiooni piirimaile. Aga see on ka okei, ma pean sellega tegelema.

Võiksin praegu veel kirjutada, et bla-bla, meil on kolmapäeval osakonnas suvepäevad, bla-bla, kindlasti saab tore olema, aga see pole see postitus. See postitus on sisetunde postitus. Eile, muideks, tõstis mind kõrvust just see blogija, kelle kirjastiili, humoorikust ja mõnusat irooniat ise eriti lahedaks pean. Hea pugeja ma olen, onju. Absoluutselt panigi kirjutama. Mõnus, kui on stiimul! (füüsikaõpetaja rääkis kunagi, et sõna stiimul tähendas algselt seda ora, millega eeslit torgitakse, et ta liikuma hakkaks). Jah, pani kirjutama küll, aga mõte on lünklik ja hüppab ühest kohast teise nigu kevadine jänes. Lõpetan siis selleks korraks ära ja katsun edaspidi parem olla. Mulle päris niimoodi ei meeldi, et võtan ka need lahedad 55 küsimust või arutan Triinu-Liisi kleidisaaga üle, aga oma rida võiksin tihemini ajada küll. Või mis?

perversity-think-tank-supervert
if you ever feel like visting the weird side (endalgi lõpetamata)

Arvamuse avaldamise ainetel avameelitsemine

Lugesin täna Kristallkuuli postitust ja see hakkas mu peas vastu kajama. No et kogu aeg peab miskit arvama. Eks ta vist ole paratamatu, et see pani ka mind mõtlema. Here goes:

Mina arvan, et ma arvan varasemast rohkem ning oskan seda julgemalt väljendada. See ilmselt tuleb vanusega, see ‘vähe kotib, mis sina minust arvad’ suhtumine, aga ka teadliku kasvamisega. Mõni postitus tagasi mainisin enda tiinekapäevikute lugemist ja seal tuli mitmes kohas ette mõtet ‘tahaks talle küll välja öelda, mida ma mõtlen, aga ei julge. Mis ta siis minust selle peale arvab’ jne. Isegi enne Austraaliat oli vist halvem olukord, mis võib-olla tulenes sellest, et olin oma pohhuisti või underdogi rollis kinni – selle, ma arvan, olen emalt pärinud. Kindlalt muidugi väita ei saa, sest kuidas peaks mäletama, mis see reaalsus kaks aastat tagasi oli 😛 Kindel on aga see, et mingil hetkel jõudis mulle väljamaal kohale see, et mõned asjad elus on üleliigsed ja neid võiks hakata pigem varem kui hiljem välja rookima. Üks neist on siis valehäbi ja teine valevagadus. Kolmandaks jäävad negatiivse energiaga või mõttetud tutvused, kuid sellest ehk mõnel teisel korral.

Jah, mumeelest on nii, et arvamuse ütlemata jätmine, ent samas teisitimõtlemine, on tihtipeale valevagadus, mis siis väiksemas seltskonnas sellegi poolest välja öeldakse. Mul on üks selline sõbranna ka, kes iseenda ees asju maha salgab. Kui me temaga räägime, siis ma vahel näen, kuidas ta tahaks kellegi või millegi kohta midagi negatiivset öelda, aga jätab lause lõpu lihtsalt õhku, stiilis “ja ta on üsna selline isekas, et veits… nagu noh… nagu ülb- või noh…”. Mind hullult tegelikult häirib see ja mitte sellepärast, et tema ise mind närvi ajaks, vaid see, kuidas ta seda OMA TÕDE välja ei ütle (ma tean, mulle ka tegelt see väljend ei meeldi). Justkui tahaks, et keegi teine selle lause lõpetaks, siis pole tema see bad guy. Või noh, mida mina ka tean (see, what I did there? 😉 ) Ma ikkagi veits arvan, et halvakspanu ja tunnete enda sees käärima laskmine lõppeb viimaks halvemini. Kindlasti on aga iga negatiivse arvamuse väljaütlemiseks olemas õige viis, mis viib mind järgmise mõtteni.

Olen veendunud, et minu arvamus ei peaks teistele liiga tegema. No et kui näen tänaval näiteks ülekaalulist inimest, kes on endale VEIDI kitsad riided selga pressinud, ei peaks kohe kõval häälel enda eriarvamust tema stiilitaju kohta välja pröökama. Tundub ju loogiline? Selline arvamuse avaldamine on tavaliselt juba tagamõttega ja ehk on ka sellel inimesel kerge arvamusliidri/enesehinnangu kompleks. Või vähene empaatiavõime või eneseanalüüsi oskuse puudumine. On nagu on, minu väikses raamatukeses on sellel kohal märge: ÄRA NII TEE. Arvamuse avaldamine on peen kunst, mida valdavad hästi seriaalides tegutsevad Ameerika kodanikud. Minasõnum, peegeldamine ja kõik muu. Igale Eesti riigi kodanikule kuluks ilmselt suhtluspsühholoogia loeng marjaks ära.

Opinions are like a**holes. Just because you have one, doesn’t mean you have to go flaunting it to everyone around you. Umbes selline kokkuvõte meeldiks mulle küll. Just nagu Kristallkuuli alla ka kommenteerisin, et pole vaja kogu aeg kuulutada enda arvamust, aga on hea, kui teised mõistavad, et sul see siiski olemas on. Argumenteeritud diskussioonidele olen ka kahe käega poolt. Selle üks hea näide toimus nädalavahetusel, kui südaöö paiku ühe laua ümber inimestega täiesti normaalse probleemiarutluse läbi tegime. Teemaks naiste ja meeste võrdsus. Kõik suutsid hoida sirget joont ja mitte emotsioonide peale üle minna, kui… Jah. Kui välja arvata üks tüüp, kes ütles, et ebavõrdsuse probleemi pole lihtsalt olemas. Nojah. Mõistan, mees, sa lihtsalt tahtsid meile seda pe***auku näidata. Mis seal ikka.

Ja viimaks see mure: mida teha siis, kui tõesti ei julgegi arvamust avaldada? Mul on viimasel ajal tekkinud kaks sellist kohta, kus olengi plindris. Üks neist on emaga suhtlemine: ma näen tema ja ta õe vahelist mürgitavat suhtlusviisi ja üritan talle rääkida, et miski peab muutuma, sest ka isegi selles vanuses on neil vaja ehk veel paarkümmend aastat suhelda, ja sest see mõjutab ka mind, aga… Aga miski ei muutu. Ja tädile ei julgeks ma seda juttu rääkima minnagi, sest ta saaks tigedaks. Kuidas aidata vanemaid inimesi muuta enda elu? Kust leida nõidus, mis KINDLUSTAKS, et mina vanana niimoodi vaadetelt ja käitumiselt jäigaks ei jääks? Oy vey…

Morpehus_scores
P.S. Morpheusel on ka üks hea idee