Octopussy

Täielikult poolimpulsiivselt otsustasin eile, et pean endale tätoveeringu tegema kaheksajalast. Austraalia mälestuseks. Plaan oli juba ammu, kuigi ebamäärane. Eile aga nägin Instagrammis, et St. Mary’s Ink reklaamis soodushinda. Mõeldud-tehtud! World, meet ms Octopussy! 

Hell to the yes.

Advertisements

Viharavile

Vahel tundub, et peaks passi vaatama, sest tunded keevad üle, nagu oleks mul vanust umbes kaks korda vähem kui tegelikkuses.

Olen kergelt süttiv inimpomm, eriti enda ema ja tädi ümbruses, kellega just viimased paar päeva koos veetsin. Puud, muuseas, said ilusasti ühe päevaga laotud ja tänaseni on seda isegi seljas tunda. Peamine põhjus, miks ma aga ärritun, on harjumatus. Nii kaua, lausa paar aastat, olen põhimõtteliselt ainult ise otsuseid teinud, ja nüüd on nii raske, kui peab jälle kõike kogu aeg hästi palju arutama. Ja alluma. Ja tegema nii, nagu pole sinu arvates kõige rentaablim. Teine asi on ülehoolitsus, mis, ma tean, tuleb armastusest, aga mina kui väga codependent tegelane ei oska kohe üldse enam lõpuks istu ega astu. Emps, ma tunnen su tundeid liiga hästi… Eks see ole jälle üks võimalus kasvada. Vahel lihtsalt tundub, et kergem on eemal olla.

Ise arvan, et palju põhimõtteid mul just pole, aga üks vähestest, millesse ma olen sisse kasvanud, on: kui midagi on halvasti, siis muuda seda. Räägi, tegutse, tee midagigigiii! Raske on kõrvalt vaadata, kuidas teised kannatavad, sest ‘ah ei tea, no mis seal ikka’ või ‘ah, ei viitsi’. Jep, ma võin megalt närvi minna, kui inimene võiks kahe käeliigutusega enda olemise paremaks teha, aga ta ei VIITSI! Ausalt, ma pole üleüldiselt mingi virkuse etalon, aga see ajab mul kohe silme eest pildi mustaks 😀 Väikeste asjade pärast siunamine on nii eilane päev.

Andku mõni helge jumalus mulle jõudu omaenda sõnade järgi käia…

Hallo, mein Tagebuch!

Usun, et olen veetnud Rakveres nüüd rohkem aega, kui enne Austraaliasse reisimist paari aasta jooksul kokku, ja võin öelda selle megaklišee, et kaugus teeb lähedaseks. Veel hullem: you don’t know what you’ve got, ’til it’s gone 😀 Aga nojah, klišeed eksisteerivadki selle tõttu, et nad on tõesed. Tõenäoliselt saaks mu avastust muidugi värskemalt sõnastada, aga bottom line jääb ikkagi samaks: Eesti on ikka paganama mõnus koht ja mu sõbrad on ägedad tegelased.

Rakvere lähedal pidasime sellel nädalavahetusel ka klassikokkutulekut, lõpetamisest on möödas kümme aastat, aga saab vabalt öelda, et si**agi pole muutunud 😀 Inimesed on ägedad, veel rohkem nad ise kui varem, ning isegi klassijuhataja, kes kohal käis, on ikka samasugune nagu vanasti. Väga lahe oli see, et ta tõi kaasa kaardid, mis me ise kirjutanud olime, et mida me kümne aasta pärast teeme. Mina olin muuhulgas kirjutanud: “Loodan, et ma pole heidik. Et ma ikka jaksan ja ei väsi ära. Ja trenni teen ka.” 😀 😀 Võib öelda, et 50% on täidetud, trenni veel ei tee, kuigi PLAANIS on see juba väga lähitulevikus. Siis, kui ma stabiilse elu peale saan, elik 8. augustis alates. Seal on ka autokool ja muud asjad, mida mööda Eestit ringivurades mahti teha pole.

Praegu sõidan näiteks Tartu poole, et homme puid laduma hakata, 7m3 pliidipuid, selliseid väikseid liiste. Piece of käkk, ma ütlen, koogitükk.

Aga millest säärane saksakeelne pealkiri? Nimelt lugesin reedel Rakveres oma vanu päevikuid, kirjutatud kõige mahlasemal tiineka ajal ehk 8.-10. klassis. Ok, neljandas kah, aga siis oli rohkem selline ‘koolis sain viie, kodus sõin kotletti’ värk, whereas vanemana ikka nõretasin tundeid ja unistusi, peamiselt poistega seoses. Väga-väga kummaline oli seda lugeda, nii palju oli ikkagi juba ununenud, aga seda lihtsam oli justkui võõrana asja kõrvalt vaadata. Piinlik 😛 Aga samas nii pagana äge! Just seetõttu on ka blogivormis kirjutamine nii lahe, et saad nagu terviklikuma pildi oma mineviku- ja olevikuminast. Seda, et see kirjutamise harjumuse annab ja järk-järgult isiklikku stiili arendab ning lihvib, pole vist mõtet mainidagi. Soovitan kõigile ja kunagi hakkan oma lapsi ka sundima 😀 Samas, pigem surm, kui et keegi seda loeb. Matke need raamatud koos minuga. Asitõendid, mille eksistents on puhtalt mu oma risk… 😱 Jumal tänatud, et neil need usaldusväärsed lukud peal on.

Kolmas ja viimane update

Kuna õues oli liiga niiske, panin ma riided vannituppa kuivama koos puhuriga, nagu mu peika ema teeb. Väga energiasäästlik – ma tean, ma tean. Seetõttu aga magasin maha kõne, mis tuli mulle selle juba palju reklaamitud töövestluse tegelaselt. Mu telefon laulab hästi mahedalt girl from ipanema ja ma tõesti ei kuulnud. Tagasi helistamisega viivitasin hea veerandtunni, sest tuli SUUR HIRM. Ja alguses ei saanud isegi aru, et kumba ma rohkem kardan, kas äraütlemist või hoopis tööle saamist. Helistasin tagasi, aga siis ei võtnud tema vastu. Ema ütleb mu selle kohta, et nagu päkapikk ja maja. No mäletate küll, vähemalt vanem põlvkond, seda vana vene multikat? Enihuu, lõpuks see kõne ju siiski toimus ja mulle öeldi üsna viisakalt ja vaoshoitult, et otsustasime teha tööpakkumise sulle. Info tuleb veel meilis, kohe tööle ei saa hakata, pigem augustis, aga kui oled nõus, anna esmaspäevaks teada. Vaatasin, et kõne ikka ilusasti ära pandud ja lõpetatud sai ja siis karjusin ja jooksin päris tükk aega korteris ringi 😀 Ma ei salgagi, olen üsna lapselik tegelane. Ja pange tähele, et sõnade lapselik ja lapsik kõlavarjunditel on vahe; mina pean end viimaseks. Kui tahan, loen kella kolmeni öösel Harry Potterit ja nuttan JÄLLE, kui Dumbledore (no tõenäoliselt see pole enam kellegi jaoks spoiler) ära sureb.

Kokkuvõtlikult: ma olen ikka päris tubli ja äge. Seda peab, muuseas, endale meelde tuletama. Kuidas muidu kõik teised sellest aru saaksid?

81a7-8cd8-4452-ba01-dc83eb9c6444
WordPress ei lase isegi GIFe panna!

Kuidas siis läks?!

Oi, tänan, et huvi tunnete. Sisetunne on väga hea. Mulle tundub, et läks hästi 🙂 kõige selle juures, et ma pole elus teinud karjääri osas just üleliia läbimõeldud valikuid ning olen ka õpingute osas olnud eklektiline, suutsin ma neile selgeks teha, et ind on mul vähemalt suur. Oli selline sundimatu ja mõnus õhkkond – mina ja neli meest. Jõudsin Tallinna kell pool kolm, proovisin tulutult minutiga Uberi makseviisi ära seadistada ja krabasin siis ühe Revali takso. Taksojuht oli tsill ja hajutas mu mõtteid oma lobaga rahulikumaks, aga mingi hetk tundsin ikka, et võiksin isegi hirmust oksendada. See on esmakordne, muuseas 😀 taksojuht ütles, et pole midagi, löö uks jalaga lahti ja näita neile. Nojah. Algul ikka oli suu kuiv, aga see on juba elu. Minu teatritaust annab mulle õnneks veidi mänguruumi. Mingi hetk küsisin isegi, et palun kas ma võin paberi võtta ja sinna samal ajal mingeid asju sirgeldada, mul tuleb niimoodi mõtlemine paremini välja. Jah. See on ju okei? 😀 Igatahes olen ma jälle bussi peal ja surfan netis, sest Eestimaa, sa oled mu äraoleku ajal muutunud. Tavabussis wifi ja pistikud, you don’t say…

Veel tunnike ja siis on aeg sõbrannadega kokku saada, et kohvikusse minna. Päris vähe ei olegi elu hea vä?!

Skoor from the kirbuturg

Käisin eile suurema osa Rakvere teadaolevatest kaltsukatest läbi. Jaa. Üldine tase justkui oleks tõusnud, aga ma ei saanud mitte midagi. Ausalt, ma ei saanud arugi, mis toimus, kõik oli kuidagi segane ja see uus süsteem, kus inimesed ise oma riideid kaltsukates müüvad, ajas mind jumala segadusse. Ma ei tea, kas see on mujal ka levinud nüüd, aga minu jaoks, kes ma kaks aastat pagenduses olin, oli see süsteem tuliuus. Käid poes ringi, vaatad, iga stange eesotsas on mingi suvaline number ja KÕIK asjad on läbisegi. Algul mõtled, et need on mingid suurused. Et okei – kümme või kaksteist või kaheksa võiks UK-s olla minu suurus? Või on need hinnad? Aga miks see lambi t-särk 18 peaks olema? Mõtled nutuselt, et nüüd peabki ju TERVE poe läbi kammima, ei saa ainult naiste osakonna kleite passida. Eile ei jaganud seda matsu lahti ja olin lihtsalt ärritunud. Samuti, Pika tänava komisjonikauplus on nagu ladu, segasummasuvila ladu, ja ma ei kujuta ette inimest, kellel oleks seal kannatust tuulata. Minul ja nii mõnelgi teisel sai mõõt suht ruttu täis, kuulsin ka teisi kliente omavahel rääkimas, et megapalju asju on üksteise otsas kõik.

Ja nii ma siis ohkasin. Hirmsasti tahtsin teile panna oma väikest snapchati mesilast, kes on kurb, et ta riideid ei saanud, aga wordpress ei toeta videote üleslaadimist. Illustreeriv pilt kurvast mesilasest:

IMG_1923

Eile läbikäidud kaltsukad: Tsentrumi 2. korrusel kaks tükki – üks naiste/lastekas ja teine selline, kus oli natuke kõike, kuid oli veidi kallis. Tuli kohe meelde ebapärlikarbi postitus Paavli kaltsuka kõrgetest hindadest ja viletsast kaubast, mida saab lugeda SIIT. Siis vanahea lege kaltsukas C.R. Jakobsoni tänaval, Posti ja Rohuaia vahelisel lõigul, ühe erinevaid poode täis maja teisel korrusel – võib olla ainult saasta täis, aga vahel leiab ka head. Eile ei leidnud, aga mis seal ikka. Vähemalt on odav. Pärast seda kõndisin Pikk 15 komisjonipoodi, aga seal, nagu juba öeldud, oli LIIGA PALJU kaupa. Kummaline, eks? Kõik müüvad, keegi ei osta. Ning viimaseks läksin Jaama tänavale, kust leidsin vanast Jaamahoonest ka mingisuguse kirbuturu. Seal olid samamoodi kõik asjad segamini, seega tundub, et seal müüvad ka inimesed oma asju. ja kõik. Mitte midagi ei tundunud piisavalt äge. Ostsin hoopis üle tee Pätsi poest ülimaitsva lihaleiva küüslauguga ja tuli koju tulema.

TÄNA aga käisin ma E&E Kirpparis ehk kirbuturul Jaama puiesteel ja noh, mis ma oskan öelda. Skoorisin täiega! Sama süsteem, et igaüks müüb oma stangel oma kaupa, aga oh my, kusagil peidavad end Rakveres ka väga minu masti neiud. Kõik riided on ostetud klausliga, et oleks ma veits peenem, oleks veel ilusam, aga sobivad väga hästi. Soovitan soojalt. Kirbuturg jääb, kui jaamahoonest välja astuda, vasakut kätt ning sinna suunab inimesi tee ääres üks t-särk, millel kirjas kirbuturg. Tahaks öelda, et sellest mööda panna ei saa, aga mina eile sain… 😀 Täna veetsin seal umbes kaks tundi. No ausalt, kohe selline hasart tuli sisse nagu vanasti. Pole järelikult oma touch’i veel kaotanud. Aga loomulikult – no näitame ka siis!

Kõik asjad, mis ma ostsin, on põhimõtteliselt nagu uued või siis väga vähe kantud. Võib-olla välja arvatud üleval vasakus nurgas olev salakõhupluus. Ühe naise rämps on ikka teise naise varandus, eksju. Ja ma ei räägi siinkohal meestestI crack myself up. 

Igatahes, vasakul üleval siis ühe euro eest saadud lambipluus, liiga odav, et stangele jätta. Järgmiseks üks veidi kaheldava väärtusega bomber-jakk, aga samas päris ilus ka. 3.50. Järgmiseks hea kvaliteediga ruuduline särk, mõnusalt tavaline, passiks hästi teksadega,viis juurot. Teise rea esimene pilt – H&M-i hästi lihne maksiseelik, millel küljel lühike lõhik, sobilik suviseks ringikondamiseks, sellisest õhukesest ühekordsest materjalist. Kaheksa eurot. Selle kõrval üks kümneeurone sviiter. Ma ei teagi, miks ma ta valisin, pole nagu minu tavaline stiil, aga mingite mustade pükste, teksade või tumeda pika seeliku peale sobiks ju küll. Teise rea lõpus selline casual kleidike, taskutega ja armas, kuigi veidi peaks külje pealt kokku võtma. Kaheksa eurot. Kolmandat rida alustab Esprit’ nö “kontorikleit”, millega ma homme järgmisele vestlusele lähen*. Pigem vaoshoitud ja mitte nii väga minulik, aga minu ettekujutatud õhkkonna jaoks sobiv. Maksis umbes kuus eurot. Üldse on alumine rida üsnagi naiselik-klassikaline. Mõlemad pluusid, nii hall kui ka roosa on üsna läbipaistvad, langevad meeletult ilusalt ja tunduvad täiesti kandmata. Mõlemad maksid ka vist mingi viieka. Läksin veits hulluks ja võtsin kõik asjad, mis meeldisid, ära. Veel oli seal üks Cortefiel’i nahktagi, igasugu hüppekostüüme (Nii nagu neid Kukupesas nimetatakse ja mida nad ju tegelikult ongi) ja värke, mis aga olid kas siis vastavalt liiga väikesed või suured. Oli ketse, oli kontsakingi, ühesõnaga kõike oli. Tuus!

Iluustreeriv pilt rõõmsast mesilasest:

IMG_1924

Loo moraal: anna mesilasele riideid, siis mesilane on rõõmus. Ja muidugi see, et Rakveres on päris ässad sekkarid. Jea!

*Jep. Ma sain sellest üliasjalikust töökohast kutse teisele vestlusele, vist vabamas stiilis värk. Küsimusele, “millest me räägime?”, vastati mulle: “Millest iganes… Sinust?” Selge.

Kodurahu

chekhov-first-play© Jose Miguel Jimenez

Olen kodus, Rakveres, ja mul on hästi hea ja rahulik olla. Käisin reedel varahommikul Tallinnas ära, ohverdades selleks isegi eelmise õhtu, kus jätsin enda jaoks päris olulisele üritusele minemata.

Ärkasin kell 5.30 hommikul ja vurasin rongiga Tallinna poole, ise guugeldades parimaid vastuseid tööintervjuu küsimustele. “What was your most recent stressful situation and how did you handle it?” stiilis küsimustele on minu arvates NIII raske vastata ilma lollina kõlamata. Minu vastus? “I handled it well. I just did.” Ühesõnaga leidsin end meeletult läbi kammimas viimaste aastate sündmuseid, kus ma olin aktiivset rolli omanud. Väga ebaeestlaslik. Intervjuus toimus loomulikult paar korda, kus jäin vait, tundsin puna enda palgeis tõusvat ja pidin nentima, et kaotasin oma mõttelõnga ära. That’s just me. Kui ma TEAN, et mind hinnatakse nende sõnade põhjal, tuleb neid palju vähem välja. See on sama tunne, kui sudoku aja peale tegemine – ilma ajata lebooo, ajaga koos suudan ma vaid mõelda sekundite tiksumisele ja jooksutan end kokku. Umbes nagu “sina mind ei hinda”. Aga tundub, et siiski lõpetasin üleüldises rohelises tsoonis, sest ülehomseks on mul uus, vabamas vormis vestlus. Jeei!

Baltoscandal oli äge, kuigi kõige vaiksem, mida ma ajaloost mäletan. Minu jaoks oli vaid üks äge etendus, nimeliselt “Tšehhovi esimene näidend”, mille arvustusi saab lugeda SIIT ja SIIT. Mulle meeldib, kui teater üllatab kihilisusega, kuigi üldiselt olen ma siiski üsna tagurlik ja nõuan, et asjal oleks mingi narratiiv. Kindlasti meeldib mulle endiselt rohkem ka sõnadega teater, kuigi Renate Keerdi “Põletatud väljade hurmaa” tõestas ka vastupidist. Ma tean, et keegi teine tõenäoliselt seda Dead Centre’i tükki näha ei saa, seega peate leppima lihtsalt minu väikse vaimustusega.

Lisaks sellele saime laupäeval kolmekesi kokku sõpradega, kellest ühte polnud väga ammu näinud, sõitsime siksiga mööda Rakveret ringi ning lõpuks trallisime veel Baltoca aftekal. Oli selline lõbuskurblik nostalgiline tunne küll, eriti, kui lõpuks hommikul kella kaheksa ajal karmi hommikupäikese all koju vantsisin.

Pidu minus eneses. Rakveres on hea. Ja NÜÜD lähen ma kaltsukatiirule – ootused on kõrged! Leidudest juba järgmisel korral.