Jaanid saarel

Siin on laisk olla ja päris hea ka. 

Tegelikult võikski selle lausega nagu loo lõpetada, aga samas pole nagu minu stiil, seega lobisen natuke veel. Sentimentaalselt.

Mu inimesed on mulle nii armsad. Mu kallid tudengiteatriinimesed, keda ma kaks aastat ikkagi palju igatsesin. Ja selliseid tundeid on hea tunda, nii magusvalusat igatsust kui ka taasnägemise sellist… sabinat. Nagu kohe sellist lapselikku rõõmu, mis judiseb jalgadest üles ja tuleb kulinal naeruna suust välja.

Ilmselgelt läks Jaanipäev korda.

Lapsed, me elu õied

Käisin täna Raplas selles Siiri Sisaski kaltsukas ja sain endale XS suuruses kasutamata mantli. Ärge saage valesti aru, sellisest suurusest võin ma hetkel vaid unistada. Uurisin ja puurisin siis kodus, et mis pagana firma see Noppies on, lõpuks leidsin mantli altäärst sildi: maternity clothing. Tere tali, eksole. Kavatsen seda loomulikult ikkagi kanda, mõtlen lihtsalt, et mis sõnumeid see Universum mulle saadab 😛

Peamised elu õied on siiski peika kolm õelast. Armsuse tipp!

Teine (unenägu)

On tagasi ajad, kus ma õudukaid näen. Või… Ärgem liialdagem, nägin ainult täna öösel, on ennatlik pikki prognoose teha. Minu õudusunenäos koosnevad peaaegu eranditult sellest, et keegi väga paha tahab mind tappa ja ajab kas otse või kaudselt taga, vahetevahel satub sekka ka liftiga kukkumisi ja üle kitsa silla minekuid. Classic Jung, kollektiivne alateadvus ja kõik muu.

Ilmselgelt ei saa sisemine mina sotti sellest välimisest Eesti värgist. Pinna peal on kõik nii hea, aga salaja jookseb ringi paanika, et kuidas küll võimalikult ruttu see paik endale jälle turvaliseks ja koduseks muuta.

Esimene

Aiaaukudest, suvest ja suvalistest mõtetest.

Tahan blogida, sest see on üks asi, mis mul enam-vähem normaalselt välja tuleb, see kirjutamise värk, ma mõtlen. Vilunumaks kirjutamises teeb ainult kirjutamine, nii et seda ma just teha kavatsengi. Mis nurga alt seda siit torust tulema hakkab, ei teagi täpselt. Tundes ennast ütleksin, et tahaks hirmsasti proovida fokusseerida end raamatutest kirjutamisele, aga tõenäoliselt varjutab tavamula selle niipea. Rase ma ei ole, sisekujundaja ka mitte (kuigi kolin varsti oma vanasse üürikorterisse tagasi ja tahaksin seal küll veidi lahedamaks olukorda muuta), moeblogija ammugi mitte. Miks siis keegi seda lugema peaks? No ma mõtlen, et seda vana head nalja oskan ma vahel ikka teha. Samas muidugi püüdlik naljapunnitamine viiks siit ehk viimsegi lugeja ära. Tuleb vist lihtsalt õunte pealt vaadata.

Tegelikult võiksin end vist ka sariblogijaks nimetada. Kunagi oli mul hea mitu aastat blogi nimega Mõtete tera, aga selle kustutasin ma juba ammu lõplikult. Nime otsustasin taaselustada, meeldib endiselt. Kui nii mõelda, siis alustasin seda juba umbes 2008. aastal, seega pistaksin vist igasugu saurusblogijatega rinda, aga andsin umbes viis aastat hiljem alla (kui mitte varem?). Siis oli mul Austraalia reisiblogi, mille aseaineks just käesoleva blogi lõin ning pooleldi töötab ka üks kolmas blogi nimega Väikelu, kuhu tahan aegamööda väljamõeldud jutukesi kirjutada.

Ma pole üldse lõhestunud isiksus, miks te seda arvate?

Süüvisin üsna sügavale blogimaailma just Austraalias. See on minu kollane ajakirjandus, kordi parem ja naljakam kui Elu24 ja 9gag või midagi sellist kokku. Viimati naersin kõht kõveras näiteks Pille blogi nimeloo ja selle kommentaaride peale. Öeldakse, et kui inimene järjepidevalt mingit seriaali vaatab, siis hakkab ta aju neid tegelasi enda sõpradeks pidama. Noh, blogisid lugedes hakkab ka nende kirjutajatele kaasa elama.

Ma pole üldse stalker, miks te seda arvate?

Miks ma seda üldse kõike räägin? Hea küsimus. I better stop now. 

Järgmise korrani!