Pauku peab tegema ja nalja peab saama, muidu mina ei mängi!

Taban end ikka ja jälle selliselt kujundilt, et minu element on nali ja naer. Mul on vedanud, et olen sattunud sellisesse kollektiivi, kes mõistab nalja ja kellel on minuga sarnane huumorisoon. Inimesed, kes saavad aru, et ei maksa seda elu ülemäära tõsiselt võtta. Samamoodi ka sõpradega – mu lähim sõprusringkond oskab ikka kildu rebida nagu homset päeva poleks. Nali on nagu pingpongi pall, millele laotakse otsa kihte nii kiiresti, et vahel ei jõua isegi jälgida. Minu arvates on naljategemine nagu… no inimestega koos ajaveetmise rõõmust vähemalt pool, kui mitte rohkem. Ja kui nali töötab ja elab, on see üks ütlemata ilus asi. Võib-olla peaks seda standupi asja proovima – ma ise arvan, et olen naljakas ja mulle on oluline, et mind naljakaks peetakse (imelik…).

Nädalavahetusel käisime sõbra sünnipäeval ja seal sai kohe niimoodi nalja, et pärast oli köha ja hääl ära. Mul hakkab naermisest köha, teised ei saanud aru, mida ma sellega mõtlen, aga nii on. No ja igatahes, see sõber siis meil – ta on selline hästi andekas tüüp, kes on proovinud sadat tööd, aga mitte kusagile püsima jäänud. Raha on tal ka igalt poolt, ma kujutan ette, et ta nagu tõmbab seda oma töödega ligi, kuna tema spetsiifilised oskused on pigem kallima töö omad. Novot – aga talle ei meeldi tööl käia ja siis ta niisama tsillib siin ja seal. I feel ya, brother! Ma kogu aeg mõtlen, et äkki mulle ka ikka ei meeldi ja sellepärast jälle olengi kriisis 😀 Tegelikult ilmselt siiski meeldib, lihtsalt sisu ei ole õige. Jah, see on minu tööhala blogi, kerib jälle samasse kohta.

Viimasel ajal läheb juba keset pühapäeva tuju halvaks, et esmaspäeval tööle minema peab ja kui tööl uusi kohustusi juurde tuleb, vasardab peas mõte – MIKS mina? Ma ei viitsi. Selline värk – ja muudkui prokrastineerin. Ja siis ma mõtlen, et kas ma olen lihtsalt laisk inimene. Aga ei ole ju! Kui ma tõlkima pean, siis vahel on nii flow, et üldse kella ei näe. Või kui kirjutan. Muudkui flowwwwwwflowwwflowwww selline undav hääl. See tähendab, et (kas tähendab?!) ma peaksin midagi sellist tegemagi. Ja siis noh… ma kandideerisin ühte kohta. Vaatame siis.

Ja mulle on siin öeldud, et inimesel ei olegi “õiget kutsumust” ja kui ma ei tea, mis ma tahan, siis pole vahet, kus ma olen. Aga ma ei saa sellega ikkagi nõus olla. Ja välistamise kaudu on ka täiesti hea viis saada teada, mis sulle meeldib – või ei? Ma vist lihtsalt ei ole nii hea, tubli ega motiveeritud inimene. Kuigi nagu üks sõbranna ütles, ikigai on oluline. On oluline teha fuck yeah tööd, mitte “tööd, mis hommikul nutma ei aja”. Ja selline fuck yeah töö peaks lippama ka käes paremini.

Musi-musi!

Eesti ilm ja kolmas kümme

Teisipäevast neljapäevani vist kestis see imeilus kevadpäike, mis mahedalt põske paitas ja kõrva sosistas, et: “On aeg, on aeg talveunest ärgata… Su unistused saavad siiski teoks, mis siis, et sa olid selle külma ja koleda ajaga need juba kuue jala sügavusele matnud…” Hakkasin teda juba uskuma, kuid rahvasuugi ütleb, et midagi-midagi poiste silmad ja petlikud kui kevadised ilmad. Nagu näha, on kõik jälle hall, vihma sajab ja külm tuul tikub krae vahele. Imelik, kuidas inimeste tuju niimoodi ilmast mõjutatud saab olla või no vähemalt minu oma. On inimesi, keda vihm üldse näiteks ei morjenda (teesklejad, variserid, ma ei usu teid) ja ma võtan nende ees mütsi maha.

Nädalavahetuseks lähen kodulinna – vana klassivend saab kolmkümmend. Kõik mu sõbrannad saavad järjest kolmkümmend ja ega minulgi see tulemata jää. Nüüd on aeg rääkida teemast kuidas ma küll juba nii vana olen, aga ennast üldse nii vanana ei tunne? Natukene isegi on vanusest rääkimine selline tabuteema või et kui vanust mainitakse, siis silmi pööritades sellisel veidi sarkastilisel moel. Või et esimesed silma- ja kaelakortsud juba paistavad või et kangasmaskid ja hülauroonhape või et pidutsemine tuleks ära lõpetada, nahk enam ei taastu. Selleks on loodus andnud meile ühe vastumürgi: lapsed. Mõelge – kusagil kahekümnendate lõpus laps saada – see tähendab alkoholipausi, regulaarsemat elu, vastutuse võtmist ning iseloomu küpsemist… Ainult minu tutvusringkonnas pole seda veel juhtunud. Mürk on parem veel kui vastumürk. Üldse – need suhtevärgid. On umbes neli paari, kellel on siis niimoodi vedanud, et nad on juba kaua-kaua koos ja võiksid ka lapsed saada. Teistel – või noh, peamiselt mul endal – on nii, et oli pikk suhe, aga nüüd ei ole ja natuke on selline tunne, et noh põstra-põstra, kus see prints valgel hobusel on, kellega paar aastat koos olla ja siis kohe lapsed saada? Ausalt, selles mõttes ma muretsen, et minu ema sai ka minu üksinda ja alles 33-aastaselt. Mulle endale ikka meeldiks lapsele tervet perekonda pakkuda. ja EI – mitte sellepärast, et ma poleks üksi piisavalt lahe või ei saaks hakkama või et mu ema ei saanud hakkama, muidugi sai, aga sellepärast, et eks ta natuke lapse katki teeb. See on minu isiklik hinnang mulle endale muidugi. Holistilises teraapias mõistsin seda, kui tunnetasin, millest mu usaldamatus maailma vastu tuleb. Või ma ka ei tea…

Eks iga juhtum on erinev ja ei ole sellist valemit, et kui täpselt nii ja nii palju mõõdan kiitust ja nii ja nii palju rangust, siis kasvab üks täiskasvanu, kes on iseseisev, intelligentne, oma tunnetega kursis, oskab hetke nautida, aga tulevikuplaane teha, on viisakas, kuid samas ambitsioonikas, on huumorisoonega, kuid mõistab maailma tõsidust, võtab kõike kergelt, kuid süveneb, kui näeb, et seda on vaja. Mõistate? Ei mõista? Sama siin.

roosibeebi
Mu ema kunagi leidis sellise postkaardi ja pani seinale, sest see beebi on täpselt sinu moodi”

A hero’s journey

Mida siis ikka teha, kui blogis laterdada. Mul oli reedel aastavestlus – ja see läks väga hästi! Tundub, et olen jälle asjade laineharjal. Olen nüüd ennast natuke kõrvalt vaadanud ja leidnud, et minu stressikõver on esmaspäevast kolmapäevani tõusev ja sealt edasi langev ehk et kolmapäev on tõesti madalaim punkt nädalas. Et siis peaks edaspidi proovima võtta seda kui paratamatust ja liiga palju mitte stressama selle peale. Should-would-could, indeed. Eks pingega harjutakse järk-järgult. Samas on mul päris hea isereguleeruv süsteem, st ma ei TUNNE, et mul stress oleks või stress püsiks. See on selline lühiaegne seisund, mida ma vallandan nutmisega ja kirumisega ja siis ta saab läbi. Endiselt on paika panemata ka puhkusegraafik, sest ma nagu ei oska “täiskasvanud inimese puhkuseplaani” teha. Et niisama ei tohi ju puhata, vaid peab minema väljamaale ja värki.

Mul on tunne, et kuna ma nii harva kirjutan, kipun ma oma mõtteid kordama (ja võib-olla on seegi mõte siin juba topelt) – aga noh, omaendi mõtete vangid, peegeldused ja tagajärjed oleme me niikuinii, see on paratamatus. Et see ümber keerata, on ta aga ka vabadus. Jah, Ted talkid on hea asi, mida nö vaadata ja siis mokaotsast vestluses visata, et end juba kõrgekulmulisena näidata, aga that being said, siin räägib üks tark naine epigeneetikast (kas see on eestikeelne vaste?), mille lihtne seletus on see, et kõik, mis me teeme, muudab meid kogu aeg – ei ole nii, et me oleme mingil hetkel valmis. Ja see ju ongi lihtne ja loogiline, eks? Aga jumal küll, samas on see ka nii HEA POINT. Ja mitte ainult, et see muudab sind ennast, vaid ka su järglasi – ole hea inimene, söö enne rasedust ja raseduse ajal korralikult, ja sinu lapsed ei peagi olema ülekaalulised, isegi kui sina oled 150kg mauk. Muidugi, ma liidaldan nüüd ühe juutuubi video najal, aga see ju on TUGEV sõnum. Samamoodi nagu see sõltuvuse video siin. Rott (inimene) ei pea sõltuvuste käes vaevlema, peaasi,  et puur(maailm, ümbrus) on piisavalt kirju.

Vaevlen veel tõlkimise koerasabaga, seetõttu ei ole mu puur just väga värviline. Enamik asju nädala sees saab minult vastuse “ma tõlgin” – tegelikult muu hulgas muidugi vaatan kergeid filme ja kirjutan siia. Tuleb välja, et “50 halli varjundit” on filmina seeditavam, kui raamatuna. No muidugi, sest… ilusad inimesed ja visuaalne stimulatsioon. Kamoon. Palju parem, kui korduvad kirjeldused ja etteaimatavad tegelased raamatus. Jah, ma lugesin kõik kolm pdf-i kujul läbi, viimased kaks niimoodi pool-diagonaalis. Aga nagu mu sõbrannad ütlesid – vahel on muinasjutte ka tore vaadata ja kellele siis laksu ei meeldiks aeg-ajalt saada? Eksju – M.O.T – kes mõnikord ei sooviks Anastasia Steele olla ja miljonäri naiseks saada? Hehe.

Selge. Peame siis veel natuke nädalavahetust, et homme uuesti argipäeva sukelduda. Loodetavasti on areng ikkagi selline… ülespoole kulgev spiraal, mitte lihtsalt korduv ring.

81QaOnhFDPL._UL1500_

Nädala selgroog elik kõige madalam punkt

Tere.

Ma tegelikult ju ei ole bipolaarne, aga selline mulje võib juba vist sellest lühikesestki ajaloost jääda küll. Ühesõnaga – mul on tunne, et ma ei saa oma tööga hakkama, ma tunnen, nagu oleks lõksus, ja et ma ei oska mitte midagi, aga kuhugi põgeneda ka ei ole. Olgu neetud mina ja mu tahtmised. Olgu neetud see, et ma pole kunagi julgenud enda eest päriselt seista ega korralikult vaeva näha millegi suunas. Mu töö… ma tunnen, et ma ei saa sellest mingit naudingut, sest asja sisu ei paku mulle lõpuni huvi. Lumehelbekeste generatsioon, kes tahab, et tööl oleks MÕTE, et töö MEELDIKS. No kuidas siis on? Kas on oluline? Kas on mõtet ära tulla töölt, kus on hea perspektiiv arenguks ja kena palk või olla edasi ja näha vaeva, sest “see ju elu ongi”? Miks ma selliseks sitahipiks pean kasvanud olema?

Selline tunne on, et olen 29-aastane ja rong on juba läinud, et… süveneda. Miks ma mingiks teadlaseks ei õppinud? Loll küsimus. Mida ma tahan? Veel lollim küsimus. Äkki ma tahangi laiselda ja mitte midagi teha, et raha voolaks niisama sisse? Tegelikult ju ei taha. Mul on vist tekkinud üks unistus… Selline unistus, et ma saaksin olla asjaajaja kusagil teatris. Mingisugune tubli projektijuht-asjapulk, kes töötab sellises keskkonnas, kus saab olla asjalik ja tšill samal ajal. Nüüd iga kord, kui tööl mingi kriis hakkab, lähen guugeldama, et kusagil mõni teater mõnd uut töökohta pole välja pannud. Aga.. võib-olla peakski julmalt hakkama ise enda asja ajama? Selleks on ka mul üks hea idee. Läheks Tallinna majanduskooli ja õpiks ettevõtjaks? Ah?

See hall ja niiske ilm ei anna kindlasti midagi juurde – ta teeb nukraks. Vaatan kadedusega inimesi, kes entusiasmiga oma asja teevad. See vist ei ole ikka minu teema siin… Kui ma niimoodi närima pean ennast nendesse asjadesse sisse. Ja teisest küljest – mis siis on minu teema, väike lumehelbeke nagu ma olen? Sõbra lause, et kõige parem on olla seal, kus sa oled, ja lihtsalt vaadata, kuidas sa aidata saad. Kas see on minu filosoofia? Oo, mu väike suur pea, mida sa teed?

Jälle on see olukord, kus peaks valima ja otsustama, aga otsustamine ise tundub nii hirmus ja valik ise nii oluline, et suunamuutust ei tulegi või tuleb ikka väljaspoolt. Kas tõesti on vaevu kolmekümnesena juba kõik nii välja kujunenud, et sa ei suuda enam iseennast üllatada? Vb on tõesti aeg lapsi saada, et keegi sunniks pepu toolilt üles tõusma ja end liigutama? Halb on see, kui inimene end kõrvalt vaadata ei oska, aga kui ta ainult enda peas istubki ja muudkui end kõrvalt vaatab, siis ei tee ta midagi muud.

Ma tean, ma olen piisav ja ma saan hakkama, aga… ehk homme.

Personaalsed kuristikud

 

Kui raske on raske? Kas kannatus on inimese mõõt?

Olen siin juba tükimat aega lugenud ühte väga head raamatut nimega “All the Light We Cannot See” ja soovitan seda soojalt. Lugu keskendub kahele noorele inimesele – pimedale prantslannale nimega Marie-Laure ja saksa poisile nimega Werner. Nende lood hargnevad lahti II maailmasõja algul ning selle ajal, põimuvad ning hargnevad siis jälle. Peatükid vahelduvad, kirjeldades mõlema saatust, ja toovad väga realistlikult välja sõja mõttetuse ja inimeste kannatuse selle sees. Sellest johutuvalt hakkasin täna mõtlema kannatuse ja kannatamise peale.

Miks on nii, et me kuidagi nagu hindame neid, kes vaikides kannatavad? Kas see tekitab kuidagi aupaklikust? Me teame, et see inimene on elanud läbi suured raskused, aga endiselt seisab ta sirge seljaga ja.. ja ei kurda. Ja siis on mõni teine, kellel pole nagu midagi erilist juhtunudki, aga juba ta hädaldab – see eriti ei meeldi, ega ju? Muidugi on teada, et igaühe enda mure on talle kõige lähem ja kõige suurem, aga siiski, eks – mida sa vingud? Võib-olla isegi öelda nii, et olgu inimene kas või päriselt palju kannatanud, aga meie – vähemalt minu – kannatus on kuidagi nii lühike, et pikem vinguviiuldamine tüütab juba ära.

Ja mida peavad veel tegema inimesed, keda mingid füüsilised hädad kimbutavad? Krooniline valu? Unetus? Kui liiga pikalt krimpsus näoga ringi käivad, hakkavad inimesed neid vältima, aga teistmoodi oleks ju kellegi teise jaoks teesklemine ja noh, teha head nägu, et teistel hea oleks, pole nagu valu puhul mõtet. Paha tuju puhul küll. Täiskasvanud inimene peaks vahet tegema enda ja teiste piiridel – kui sinu sees on paha tuju, ei pea seda teistele üle külvama. Aga noh, seda vist on lihtsam öelda, kui teha.

Mina tean muidugi kõike, tulge ja ainult küsige. Olen teooriakuninganna. Ja lähen ära magama, ega see õhtu targemaks enam lähe. Ja muidugi – head lähenevat #EV99 🙂 Kuulsin, et Kaljulaid ei taha külaliste nimesid väljahõigata lasta. Mida reformaatorit.

 

Jõehobu “Ja mis siis?”

Mäletate seda multikat? Mis iganes juhtus, keeras jõehobu teist külge ja ütles: “Ja mis siis?” Tõesti, mis siis? Mis siis, kui juhtubki see, mida sa kartsid? Mis siis, kui su ülemus karjubki su peale? Mis siis, kui sa võidadki selle lotovõidu? Mis siis, kui sa pingutad elu eest, et selle Tartu rongi peale jõuda, jooksed keel vestil Baltasse ja näed… et rong hakkab napilt enne seda, kui sa esimese ukse juurde jõuad, minema veerema?

Tahaks korraga meeletult palju igasugu asju kirjutada, nutta ja naerda korraga. Lugesin Murca blogi ja inispireerusin – tahaks terve oma hinge kuidagi siia välja puistata ja tahaks ka osata nii hästi end väljendada. See lugemine kuidagi tuletas mulle meelde, et jah, ma ju hindan lugemist ja kirjutamist ja ka MINA tahan seda teistele pakkuda. Kuhugi tahaplaanile on see loomepalang vajunud, “ah mis mina” mõtted vallutavad maid, ja olgem ausad – ma olen ju laisk. Või noh – mõtle, kui palju peab tegelikult vaeva nägema, et midagi pikka ja veidikenegi mõistlikku ja head kirjutada? Ja mis siis, kui see ei uju, vaid vajub põhja? Või veel enam, aga mis siis, kui ta ujub? Ma olen küll juurelnud, et kas hirm läbi lüüa on tegelikult isegi takistavam faktor, kui hirm läbi kukkuda. Võib ju nii olla? Igatahes, tahaks lihtsalt hädaldada, et “olen täiskasvanu ja käin täiskavanu tööl ja mul ei ole aega enam neid unistusi heietada ja tegutseda selles suunas, et ma oleksin millegi looja”. Aga see on ju jama. Selle asemel istun ma peale tööd tunde nutitelefonis ja ei tee midagi tarka. No nagu ma rääkisin eelmises postituses. Sotsiaalmeedia ja alkohol – minu sõltuvused.

Kohe tegelikult tekib selline kaitserefleks, et tahaks selle lause järele kirjutada lauset “oi, ärge saage valesti aru, ma ei ole mingi alkohoolik”, aga … aga fuck it, sisemine mainekujundaja, ole vait ja võta päev vabaks. Mulle väga meeldis Ykinna postitus sellel samal teemal – On the occasional act of getting drunkMinul muidugi sellist trumpi panna ei ole, et mul mingi metsikult vastutusrikas elu oleks muidu (mind you, eks ta sinnapoole kisub ikka), aga jällegi – ma olen ikka kõva kontrollija peas, seega seda see alkohol ikka lahti harutab. Eile oli üks väga lahe jõulu/valentini/parem-hilja-kui-ei-kunagi pidu ja seal rääkis üks geneetikaga kursis naine, et sõltuvuskäitumise geenid on ikka põnevad asjad ja leidub inimesi, kellel ei tekigi asjadest… ütleme, tugevaid tundeid ükskõik, mis asja vastu. Ja vot, siis on teisi. Mõned sõltuvused on lihtsalt sotsiaalselt aktsepteeritavamad kui teised – kohv/energiajook vs näiteks MDMA ja alkohol vs suhkur ja rasvad. Onju? Aga igatahes, eile oli pidu ja täna on mul pohmell ja sealt need suured tunded jälle tulevadki, mis mind kirjutama panid. Kohe hakkas nagu välja tahtma see jutt.

Aga et keerdkäiguga postituse pealkirja juurde tagasi jõuda – “mis siis” on üks hea küsimus. Selline zenbudistlik värk, mõtteharjutus. Ma ei taha kohe mingi väga hullu lauset siia panna, aga, ütleme – te lähete lahku. No ja mis siis? See teeb haiget, see on valus väga kaua aega, aga… ükskord läheb see elu ikka edasi. Või… või noh, sa said endale alalise südamevalu, aga see on ka sinu enda oma. Kuidagi nagu. See mõte sai tegelikult alguse sellest, et minu enda ellu on tekkinud uus inimene, kes pakub mulle väga palju uut ja huvitavat. Tal on selline karm iseloom, mis muutub minuga koos olles ja minu suhtes alati hästi pehmeks, aga vahel ikkagi on kuidagi… tahtmatult karm. No nagu ei oska enda tundeid päris õigesti reguleerida – no et kui sul on endal paha tuju, siis sa peaksid aru saama, kust see tuleb, aga mitte teiste tuju halvaks tegema. AGA – ma hakkasin mõtlema, et mis siis? Ok, see jutt tundub rappa kiskuvat, aga mu point on see, et me (kõik) ja mina (eriti) elame tihtipeale natuke nagu vati sees. Ok, ja jumal tänatud ka selle eest, aga vaat, kui juhtub siis selliseid konflikte ja karjumisi näiteks, siis kõik hirmsasti põeme seda ja ikka pigem püüame vältida. Vot selle kohta ma tahtsingi öelda, et.. aga mis siis? Mis siis, kui ta ütlebki mulle halvasti? Esiteks, mina ei pea seda nii võtma, ja teiseks, ma näen, et ta ei tee seda meelega, ja kolmandaks, mul on võimalus sellest õppida. Mul on võimalus näha teistsugust tunderegistrit. Et kui inimesed nagu ei karda konflikti astuda (muidugi peaks see olema asja pärast, mitte niisama kius), siis tegelikult on see suur õppimiskoht. Meil on töö juures üks teatud isik, kelle pärast, nagu ta mulle ütle, on üks teine isik läbi lugenud kaks raamatut läbirääkimiste teemal – just. Et kuidas saada sotti ja kasu konfliktiolukorrast. Vot nii. LOOMULIKULT saan ma aru, et kui sellised olukorrad korduvad, ei muutu  ja mustriks saavad, on olemas igaühel ka murdumispunkt, aga selle murdumispunkti kaugemale lükkamine ongi üks huvitav tegevus. Ei ole nii, nagu mul, et kui see teatud isik ühel koosolekul läbi lillede ütles, et ma olen ebakompetente lollpea, siis üritasin terve ülejäänud koosoleku ainult kramplikult mitte nutma hakkamisega tegeleda. Ja tema eesmärk, mis ta selle lausega teha tahtis, sai kuhjaga täidetud. No ma ei saa öelda kohe täna, et nevermore, aga aegamööda see teras siin karastub.

Ja mis siis?

Sõltuvus

Olen siin viimasel ajal vaevelnud süveneva netisõltuvuse käes. Ei teagi, et mul eriti muid pahesid oleks. Laiskus muidugi, tahtejõuetus ka, aga kaks sõltuvust: nett ja ilmselt ka alkoholiga liialdamine. Ei, mitte, et ma iga päev jooks ja tsüklisse kukuks, aga kui on pidu, siis ma kätt ette ei pane ja tavaliselt lähen natuke üle piiri ja jõuan koju natuke hilja.

Sellest, iseenesest, annaks mingi normaalse eepose kirjutada, aga täna ma ei taha. Netisõltuvus on täna isegi aktuaalsem – ja isegi mitte nagu.. mmm, passin niisama fesaris, vaid olen kogu aeg kellegagi suhtluses messengeris. Täielik FOMO muuseas. Ja siis muidugi scrollin instafeedi ja searchi (mis arvab endiselt, et ma olen proud black woman, aga ma ei kurda). Ja see on, täiesti lõpp, kui sõltuvust tekitav – ma olen nagu mingi tiinekas oma telefonis: tööl, kodus, puhkehetkel. Ja mu töö on arvutis ja mu tõlkimine on arvutis ja… õudne. Ja siis ühel hetkel ongi nii, et kodu on sassis, raamatud koguvad virnas tolmu, selmet et neid lugeda möödub õhtu kuidagi märkamatult ühe silmaga tõlkides ja teisega tšättides. Ja mul EI OLE piisavalt tahtejõudu ja otseselt ka motti, et seda muuta. No olgu, see on ilmselt ka mingi faas, aga… eriti need grupitšätid on õudsed, sest seal räägib ikka keegi alati. Väike nali, väike info, väike pilt, väike komm su ajule. Mu aju on narkomaan, päriselt kohe. Ja KÕIK õpetused netis selle lõpetamiseks on mingi täiesti mannetud. Man-ne-tud.

Ja ega see blogide lugemine kaasa aita, see on samasugune – refresh, kas keegi on uue postituse kirjutanud. Saaks siis vähemalt rahagi selle eest. Vahepeal oli korra kahtlus, et olen rase, siis mõtlesin, et noh, kas hakkan ka siis beebiblogijaks? Aga ei olnud. Ja natuke liiga palju infot ka, palun vabandust.

HELP ME 😀